|
|
Itaalia viisik liidab üheks gruuviks selle, mis neil mõtteis:
suurlinnalik jazz-funk, hüpnootiline hip-hop ja moodsad tantsubiidid. .
..
|
. |
|
|
Jazzkaarel:
24.04. kell 18.30 Sakala Keskuses |
|
DMA – Buhana Blues
(edit)
(DMA) albumilt “Urban Jazz Funk” (1998)DMA – Maliblues (edit)
(DMA) albumilt “Urban Jazz Funk” (1998)
. |
|
Neli aastat on D.M.A. järjest
suuremaid rõngaid joonistades ringelnud väljaspool oma kodulinna Veneetsiat. Küll
Itaalias, küll Kreekas, Saksamaal, Mehhikos, Shveitsis ja mujal. Kuna Direct Memory
Access osutab üpris ühemõtteliselt kompuutritele, siis pole kuigi raske ära
arvata, millisesse suunda rihib grupi jazz; et seal on nii räppi kui ka gruuvimist,
vanade meistrite pärandit ja cut’n’paste tehnikates kihistusi. Olles
laenanud US3-tüüpi bändidelt hoiaku ning kasutanud seda oma muusikaliste kiindumuste
ühendamiseks, on D.M.A. salvestanud kaks plaati: «Vocal Groove & Jazz Dance» (1995)
ja «Urban Jazz Funk» (1998).
Vokalist-räppar Max M-Bass-Ado’ sündis küll Milaanos, kuid kasvas üles gangsta-pesas
Los Angelesis. Ta on üks old-school hip-hop’i pioneere Itaalias,
juhtis gruppi E.A.D. ning tema kontosse kuulub hulgaliselt koostööprojekte teiste
itaalia räppijatega. Maxi tipphetkeks võib pidada kontserti Pariisis, kus ta oli Public
Enemy soojendusesineja.
Saksofonist Marco Castelli on pärit Veneetsiast, läbi ja lõhki jazzimees, kelle
koostööpartnerite nimistus on lisaks paljudele itaalia jätsijatele ka rahvusvahelisi
kuulsusi nagu Lee Konitz või Enrico Rava. Tema mängu võib kuulda umbes paarikümnel
plaadil, ehkki viimastel aastatel on ta järjest rohkem aega pühendanud oma grupile Marco
Castelli Quartet.
Roberto Magris mängib klahvpille ja on seda teinud paljudes riikides, arvukate
koostööpartneritega ja loendamatutel festivalidel. Plaatidest, millel ta mängib ja
kontsertidest, kus ta on esinenud, võib lugeda selliste mainekate ajakirjade veergudelt
nagu Down Beat, Jazz Times, Wire või Cadence.
Bassist Eduardo Hebling on brasiillane, kes sai klassikalise tshello- ja
kontrabassikoolituse. 1980ndate lõpus liitus ta oma kodumaal uus-bossa liikumisega
ning mängis ansamblites Kandari ja Suvaco de Cobra. Alates 1990. aastast elab Itaalias,
kus ta praeguseks on jazziringkondades oma inimene. Eduardo võib uhkeldada sellega, et on
saanud oma muusikuabi anda niisugustele kuulsustele nagu James Brown ja Zucchero.
Louisiana osariigist pärit ameeriklane Mark John Smith õppis trummimängukunsti
Los Angelesis, kuid elab ja töötab juba mõnda aega Itaalias. Mängib ning salvestab
muusikat mitmete jazz-, rock- ja blues-bändidega.
Viisik paneb kokku selle, mis neil mõtteis: suurlinnalik jazz-funk, hüpnootiline hip-hop
ja moodsad tantsubiidid. |
|
