|
|
«Kui ma täna tõesti olen loonud uue
musette’i, siis põhjusel, et ma ei esita muusikat nii nagu 1930ndatel tehti,
vaid kombineerides
minu tugevamaid
mõjutajaid: Piazzollat, Coltrane’i, Bill Evansit ja Claude Debussyd.»
Richard Galliano
.
|
|
|
|
Jazzkaarel:
22.04. kell 20.30 Sakala Keskuses
. |
|
Bébé
(Hermeto Pascoal) CD “French Touch” (1998)
L’envers du Décor (edit)
(Richard Gallianol)
CD “French Touch” (1998)
Tacot Blues
(Richard Gallianol)
CD “French Touch” (1998)
.
. |
|
Tema saatust mõjutas tugevasti
Astor Piazzolla, kui soovitas Gallianol pöörata selg ameerikalikkusele ja rohkem
tegeleda oma prantsuse juurtega. «Sa pead kinni võtma uuest musette’ist, nii
nagu mina leiutasin uue tango,» ütles kuulus argentiinlane Richard Gallianole.
Loomulikult oli see kõva pähkel – retrolik, kivistunud vormidega musette oli
ammu moest. Ometi võttis Galliano õpetussõnu väga tõsiselt. Ta eksperimenteeris,
kogus kokku kogu oma aastatepikkuse kogemuse, jazzikiindumuse ja itaalia päritolu ning
varsti mängiski nii nagu ei keegi teine.
Richard Galliano sündis Nizzas. Tema isa Lucien mängis akordioni ja nii oli loomulik, et
juba varakult võttis ka poiss kätte just selle pilli. Kuid Nizza muusikaakadeemias
õppis ta hoopis trombooni ja kompositsiooni. Jazziga puutus kokku plaatidelt Clifford
Browni kuulates, armudes sellesse meeletult. Tema edasiste õpingute ja enesetäiendamise
eesmärgiks sai akordioni kohandamine jazzi raamidesse. Galliano kuulas ameerika ja
brasiilia meistreid ega heitunud kõrvalseisjate irooniast, kelle arvates ei leidunud
midagi jazzivõõramat kui akordion.
1960ndatel osales Richard Galliano paljudel akordionistide konkurssidel ja kogus sealt
auhindu. 1973. aastal tegi ta Suure Otsuse ja siirdus õnneotsinguil Pariisi, kus liitus
Claude Nougaro orkestriga. Järgnevatel aastatel oli ta nii solist, dirigent,
arranzheerija kui ka helilooja. Enda sõnul õppis ta tundma meloodia tähtsust ning seda,
et iga teos peab olema kui laul. Just siis kohtuski ta Astor Piazzollaga. Teadlikult ja
järjekindlalt hakkas Galliano liitma prantsuse muusikale valssi, bluusi, jazzi ja tangot.
«Kui ma täna tõesti olen loonud uue musette’i,» räägib Richard Galliano,
«siis põhjusel, et ma ei esita seda muusikat nii nagu 1930ndatel tehti, vaid
kombineerides sellesse minu kõige tugevamaid mõjutajaid: Piazzollat, Coltrane’i,
Bill Evansit ja Claude Debussyd.»
1990ndatel võitis Galliano mitmeid auhindu ja tunnustavaid preemiaid. 1994. aasta
jaanuaris moodustas ta oma trio, millega ta on esinenud paljudel Euroopa
jazzifestivalidel. Varasema karjääri jooksul on Galliano salvestanud koos Chet Bakeriga,
Bireli Lagrenega, Al Fosteri, Palle Danielssoni, Joey Baroni, Toots Thielemansi ja Ron
Carteriga. Samuti koos paljude tuntud prantsuse muusikutega, kelle seast kõige tihedamad
sidemed on tal Michel Portaliga. Jazzkaarel saadavad Richard Gallianot bassist Remi
Vignolo ja kitarrist Jean-Marie Ecay.
Jazzkaare pealaval kõlab akordion, pill, mis Richard Galliano käes on midagi enamat kui
lihtsalt üks lõõtsa, klahvide ja nuppudega instrument!
NB! Prantsuse kultuurikeskus kutsub kõiki 5.juunil Vanalinna päevadele kuulama
rütmirõõmsat prantsuse jazzansamblit Mezcal Jazz Unit. |
|
