Mõnikord
öeldakse selle stiili kohta, mida ameerika helilooja, produtsent ja arranzheerija Jim
Beard klahvpillidel mängida armastab, et see on jazz-fusion ehk teisisõnu jazzi
ja muude muusikate (eelkõige rocki) sulam. Kuid kriitikud märgivad tema mängust
rääkides kindlasti ka humoorikat joont ja üsnagi eklektilist stiili, kus võib kuulda
peaaegu kõike alates funk’ist ja latino-rütmidest kuni jazzi kõige
klassikalisemate stiilideni välja.
Jim Beardi varased muusikalised mõjutajad olid Stevie Wonder ja must soul-funk-grupp
War. Ta on õppinud klassikalist muusikat ja võtnud nooruses jazzialase täiendamise
korras tunde kuulsalt pianist-lauljalt George Shearing’ilt.
1986. aastal mängis Jim Beard paar aastat John McLaughlini bändis, koos saksofonist Bill
Evansi ja trummar Billy Cobhamiga, salvestades albumi «Adventures in Radioland». Teda
võib mängimas kuulda ka McLaughlini 1995. aasta plaadil «The Promise» ja 1997. aasta
plaadil «The Heart of Things». Umbes samal ajal algas tema koostöö saksofonist Wayne
Shorteriga.
Produtsendi ja pillimehena mitmetel klahvpillidel on Jim Beard kontsertidel ja
salvestusstuudios musitseerinud koos väga paljude nimekate jazzikolleegidega: Wayne
Shorter, John Scofield, Pat Metheny, Chuck Loeb, Victor Bailey, Michael Brecker, Bob Berg,
Mike Stern, Rick Magritza, Bill Evans, Dave Liebman, Bob Mintzer, Lenny Pickett, Toots
Thielemans, Don Alias, Mino Cinelu, Wayne Krantz, Peter Erskine jpt. Mitu plaati, millel
Beard on mänginud, on olnud Grammy-nominandid
Temalt on ilmunud neli sooloalbumit: «Advocate» (1999), «Truly» (1997), «Lost At The
Carnival» (1995), «Song Of The Sun» (1991)
|
