Vicente Amigo

Unustage kõik flamenco-kopeerijad, keda teate või seni kuulnud olete, sest Jazzkaar annab võimaluse oma kõrvaga tunnistada veatut originaali. Ilma ühegi liialduseta on Vicente Amigo hispaania uue flamenco-põlvkonna kõige silmapaistvam kitarrist, keda järjest sagedamini nimetatakse Paco de Lucia mantlipärijaks. Säravad esinemised koos Stanley Jordani, Milton Nascimento ja John McLaughliniga on tema karjääri pärlid. Pat Metheny ei liialdanud, kui väitis, et Vicente Amigo on hispaania kitarri suurim meister. Ajakiri Guitar Player kuulutas Amigo 1993. aastal parimaks flamenco-kitarristiks. 

Beatlejazz: Brian Melvin, David Kikoski, Charles Fambrough

Ameerika trummar Brian Melvin mäletab hästi seda erutust, mis teda valdas, kui nägi Ed Sullivan Show otsesaates mängimas pikajuukselisi biitleid ja kuulis nende vapustavat muusikat. Sellest sai salaarmastus, mida ta koos pianist David Kikoski’ga (mänginud koos: Roy Haynes, Randy Brecker, Pat Metheny jpt) on oma tosin aastat üritanud igal võimalikul juhul muusikaks vormida. Alles nüüd, pärast paljude kuulsustega koos ja küljetsi mängimist, õnnestub see viimaks tõeliselt. Triolt, kuhu lisaks eelnimetatutele kuulub veel bassist Charles Fambrough ilmus äsja biitlitõlgendustega plaat ning terve kontserditäis igihaljaid jazziks sepistatud biitlimeloodiaid tõotab kuulajale pakkuda nii rõõmsalt üllatavaid taaskohtumisi kui ka virtuoosset pillikäsitlust.

Nils Petter Molvaer

Faktidele otse näkku vaadates peab tunnistama, et tänu albumile “Khmer” (1997) on norralane Nils Petter Molvær hetkel üks kommertslikult edukamaid Euroopa jazzmuusikuid, kelle hiljutine menu kipub juba selja taha jätma isegi kuulsat kaasmaalast Garbarekit. Sest – põlvkonna võrra nooremal mehe poolel on elekter, moodsad biidid ja tänapäeva hõng, mida ta oma võrratuks nimetatud trompetimängule julgelt liidab. Nagu kohtuksid hip-hop klubi laval Miles Davis ja Brian Eno, või Jon Hassell ja Rockers Hi-Fi (kes tõepoolesti remiksis Molværi niigi modernset muusikat tantsuklubide tarvis veel trendikamaks). Vahetult pärast Jazzkaart ilmub müügile Nils Petter Molværi järgmine põnevusest tulvil album “Solid Ether”, millel kõlavat muusikat õnnestub siinsel publikul kuulda näost näkku, kõrvast kõrva, südamest südamesse ja… püstijalu, sest trompetisti tingimus on – toolid saalist välja! Jalad liikuma!

Kenny Garrett

Dennis Chambers

Jazzkaare üks staare! Ansambel, mis koosneb Ameerika jazzmuusika kuulsustest! Bassist Victor Bailey tutvustas ennast siinsele kuulajale Joe Zawinuli grupi ridades, kuid saksofonist Kenny Garrett on supermees, kelle säravale karjäärile andis õnnistuse Miles Davis isiklikult ning just teda eelistasid viimati praegusaja ülimaks saksimängijaks ajakirjade Jazz Times ja Down Beat lugejaküsitlused. Trummar Dennis Chambers sai oma esimesed ristsed George Clintoni legendaarses ansamblis Parliament/Funkadelic. Praegu esineb ta sageli kitarristide Mike Sterni ja John McLaughlini saatebändides. Klahvpillimängija Jim Beard on teinud koostööd niisuguste meestega John McLaughlini, Wayne Shorteri, Bill Evansi, Pat Metheny, John Scofieldi ja lisaks nendele paljude teistegi raskekaalu kategooria kuulsustega. Kitarrist David Fiuczynski on aga endale nime teinud moodsa jazzmuusika aladel, koostööprojektides John Zorni, Greg Osby, Vernon Reidi, Joshua Redmani, Geri Alleni ja teistega. Pärast seesuguseid muljet avaldavaid loetelusid on tõesti aeg sügavalt hinge tõmmata, ehk isegi kaks korda hinge tõmmata, ja teha kõik mis võimalik, et seda tõeliselt tähelepanuväärset ja ehk isegi ainulaadset ja kõrgeimal määral tipptasemel jazzmuusika kontserti mitte peost lasta.

Garmarna

Täpselt kümme aastat on rootsi viisik toonud oma maa rahvamuusikasse niisugust tulist värskust, mis mõnikord võtab memmed-taadid jahmatusest kangeks ja sõnad huulilt. Ikka elektriga ja vägeva saundiga, ikka rütmiga tempot tõstes ja improvisatsiooniga vürtsi lisades, sealjuures folkloori kirjutamata reegleid rikkudes. Et tulemus tõesti hea on, ja kohati ka ingellikult ilus tänu Emma Höderlini lauluhäälele, selles on tänu Garmarna plaatidele ja kontsertreisidele veenduda saanud järjest suurem hulk inimesi Saksamaal ja Prantsusmaal (kus Garmarna on tõeliselt popp) ning viimati ka ookeani taga Ameerikas. Eestis esineb Garmarna teistkordselt. Jazzkaarel pole nad varem veel müdistanud.

Wimme

Wimme on emitme eelmise külaskäiguga ennast siinse publiku lemmikuks loitsinud. Nii RinneRadio koosseisus kui ka üksi ja oma ansambliga. Jazzkaare suure lava tähtesineja roll on saami joigajal ja traditsioonide hoidjal ning uuendajal siiski esmakordne. Ta improviseerib ja ta kuulab ka oma seesmisi hääli; kohtuvad linnalik tehismaailm ja tundrate helid ehk kõige lühemalt öeldes iidne kohtub tema lauludes uuega ning see, mis kunagi oli rahvalaul, muutub laval koos muusikaga ajakohaseks.
Ilma igasuguse liialduseta võib öelda, et just Wimme on praegu laias ilmas üks kõige tuntum saami joig-laulja ja traditsiooniuuendaja.

Howard Levy

Michael Riessler

Paljude maailmas nimekate jazzifestivalide laval esinenud sakslane Michael Riessler on klarnetist/helilooja, kelle muusika ei näi tundvat piire. Küll kõrvuti John Cage’i ja Steve Reichi endaga, küll Ensemble Modern ridades ja mitme tuntud sümfooniaorkestriga ning suurtes ooperiteatrites on ta mänginud nii nüüdismuusikat kui ka klassikat. Koos Carla Bley David Byrne’i, Michel Portali ja teistega on Riessler vägikaigast vedanud moodsa eksperimentaalse ja jazziliku heliilmaga. Tema seekordne duopartner, ameerika suupillimängija Howard Levy (1997. aasta Grammy võitja) on aga muusikaline polüglott, kelle meisterlikku mängu võib kuulda paljudel eripalgelistel plaatidel alates Bela Flecki ja lõpetades araablase Rabih Abou-Khaliliga. Pärast legendaarse Toots Thielemansi aastatetagust etteastet Jazzkaarel on võrdse veenvusega nii jazzi, klassikat kui ka rahvamuusikaid esitava uue põlvkonna suupillivirtuoosi esinemine kindel maiuspala.

Markus Stockhausen

Üks lahke suuga kriitik ristis trompetist Markus Stockauseni “Euroopa Wynton Marsaliseks”, mõeldes selle all ilmselt mitte niivõrd mehe kuuma bop-impro oskust, kuivõrd suutlikkust mängides kainelt mõelda ja muusikat mõtestada. Musikaalsest perekonnast pärit 42-aastane Markus (isa Karlheinz on see sama sajandi suurkuju, mis Stockhauseni nime kohates esimesena pähe volpsab) on alates 1980. aastatest tiirelnud nii nüüdismuusika festivalide kui ka jazziürituste lavadel, kusjuures leides aega ka oma isa kuulsatel plaatidel osalemiseks. Jazzkaarel esineb Markus meditatiivse soolokontserdiga Kaarli kiriku kajavate võlvide all.

Osibisa

Tänavu 30. aastapäeva tähistaval ansamblil Osibisa (Gaana keeles “õnnest pakatavad risti-rästi rütmid”) on ette näidata maailmamuusika ristiisa tiitel, sest just nende 1971. aasta hitt “Sunshine Day” oli tulevikukuulutaja, viies Aafrika kuumad rütmid ja euroopaliku tantsumuusika hübriidi edetabelitesse. Oma polürütmiaga läbi 70ndate disco-buumi ja 80ndate world music-vaimustuse ristelnud grupp-orkester esineb praegu suure menu ja raugematu hooga kõikjal maailmas. Nende õnnelik-tantsulikes afro- ja reggae-biitides kõlab lisaks muule ka jazzi ning house-muusikat

Louis Armstrong

Varsti täitub sada aastat suure trompetisti ja võluvalt käriseva häälega arvukatele plaatidele hulga lugusid laulnud Satchmo sünnist. Tema tähtsust jazzmuusika ajaloos on võimatu üle hinnata ning tema populaarsusele pole selles muusikavallas võrdset – ta oli unikaalne, just teda peetakse jazzmuusika esimeseks suurkujuks.
Niisiis, üritamatagi kuidagi ületada ületamatut Armstrongi ennast, püüab muljetavaldavalt nimekas seltskond eesti muusikuid pakkuda Jazzkaare publikule võimalikult omapäraseid ja sisult kaalukaid tõlgendusi jazzlegendi muusikapärandist. Nõnda siis toimubki kohtumine Jazzkaare pealaval – suure muusikuga ja suure muusikaga, tulvil üllatusi ja küllap leidub seal lustigi.

Chicago Beau

Nagu nimigi ütleb, on 51-aastane Beau ehk Lincoln Beauchamp sündinud Chicagos ja tema musta naha all voolab soontes ehtne laulev blues. Ta pole üksnes suupillimängija, laulja ja trummar, vaid ka kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitu Afro-Ameerika musta kultuuri probleeme käsitlevat raamatut ja hulga artikleid. Jazzkaarele toob ta sellise vaimult eheda blues’i, milles ei jääkajastamata ka mehe kokkupuuted Chicago moodsa jazzi lipulaevansambliga Art Ensemble of Chicago.

Rinneradio

Adam Nussbaum

Vana-hea-populaarne tuttav RinneRadio austab Jazzkaart juba mitmenda külaskäiguga – ikka moodsamaks ja aina rütmikamaks muutudes.

Kitarrist Jaak Sooäär teeb oma Euroopa-reiside vahepeatuse Jazzkaarel koos saksa saksofonisti Daniel Erdman’iga, mängides “vabaõnnelikku” jazzi.

Sigurd Ulveseth Quartet Norrast mängib modernset tänapäeva peavoolujazzi ning nende kõige kõvem trump on grupi ridadesse kuuluv ameerika tipptrummar Adam Nussbaum.

Raivo Tafenau on oma saksofoni sedapuhku häälestanud kammerlikele toonidele ning koos klarnetist Meelis Vind’iga mängivad nad Kaarli kirikus tõsisekaalulist muusikat.

Tõnu Naissoo on sedapuhku biitlilainel ja mängib koos Beatlejazzi projektiga (tõsi, neist autonoomselt) kontserdil igiklassikalisi popmeloodiaid jazzile omasel moel.

Fääri saartelt tuleb Tallinnasse varjamatult etnojazzi kaldega ansambel Shalder Geo, mida juhib pianist Kristian Blak.

Weekend Guitar Trio

Weekend Guitar Trio fantaasiarikkad helikangad ja noodisillerdused on paljudele juba varasemast tuntud põhjus kontserdile minemiseks.

Hea tuttav on meie publikule valgevene pianist Leonid Vintskevitsh oma trioga, kus tavaliselt ka Lembit Saarsalu üks osaline.

Tänapäevastatud etnokõlasid toovad kuulajani Kadri Hunt ansambliga Hüüd ja Hääl, Lauri Saatpalu juhitud ansambel Dagö ning uue tegijana Tulli Lum, koos võluva liivlannaga, kelle nimi on Julgi Stalte.