|
.............................
Sündis 16. oktoobril 1952 Chicagos teoloogiaprofessori perekonnas.
.............................
Alustas tromboonimängu kaheksaselt, põhilisteks mõjutajateks blues-grupid ja isa
rikkalik dixieland-muusika plaadikogu.
.............................
Astus University of Chicago Lab School’i, kus üks tema klassikaaslasi oli teine
märkimisväärne tromboonioriginaalitseja George Lewis.
.............................
Teismelisena tutvus AACM-i muusika ja muusikutega, samal ajal innustasid teda
muusikaliselt ka James Brown, Sly Stone ja Jimi Hendrix.
.............................
1973 siirdus New Yorki, musitseeris põgusalt koos Charles Minguse ja Tommy
Dorsey’ga, liitus trummar Barry Altschuli vabavormilise trioga, mängis kolm aastat
Anthony Braxtoni kvartetis.
.............................
1980 asutas oma funk-bändi Slickaphonics, järgnes trio DrumBassBone koos Mark Heliase ja
Gerry Hemingway’ga ning teised grupid Alligatory Band, Wishbone Ensemble ja Bonified
Big Band.
.............................
1980ndate lõpus ringles mööda festivale Roscoe Mitchell-Leo Smith Orchestra’ga.
.............................
Esinemine Montreali jazzifestivalil pani aluse Lapsis Lazuli Band’ile.
.............................
Ray Anderson on seitsmekordne ajakirja Down Beat kriitikute aastatabeli võitja
tromboonil.
.............................
Ta on musitseerinud koos väga paljude tuntud jazzmuusikutega, nagu näiteks: Gil Evans,
Anthony Braxton, Carla Bley, John Scofield, David Murray, Bennie Wallace, Charlie Haden,
Christy Doran, Barabara Dennerlein, Mark Helias, Han Bennink, George Russell, George
Gruntz…
.............................
Eestis esines Ray Anderson viimati 1999. aasta Jazzkaarel trummar Bobby Previte’i
grupi Bump The Renaissance Band koosseisus.
............................. |
 |
|
|
|
|
|
|
|
Sakala keskus , 26. aprill kell 18 |
|
USA / Eesti |
|
|
Ray Anderson
conductor, trombone
Estonian Dream Big Band
(Estonia)
feat Lew Soloff
trumpet
.......................... |
..............................
"Ma pean huumorit jumalikuks. Kui inimolendid naeravad või naeratavad, on nad
õndsas olekus. Ma taotlen mängides nalja, ja kui bänd ennast naudib, naudib ka publik.
Ent muusikas on kõiki tundeid ja emotsioone. Kindlalt on see armastuse väljendus. See on
universumi ravivägi, nagu ütles Albert Ayler. Minu muusika on sisaldav."
Ray Anderson
..............................
Päris kindlasti ei mängi ma naljamuusikat. Olen liiga teadlik nendest hiiglaslikest
õlgadest, millel seisan – kõik need suured mängijad, kes on muusikale ja muusikute
vaimlisele vastutustundele nii palju andnud."
Ray Anderson
..............................
"Kui ma mängin trombooni, ei mõtle ma nootidest. See sarnaneb veidi nagu
laulmisele. Ma ei mõtle helikõrgusest, ma lihtsalt mängin."
Ray Anderson
..............................
“Ta on avangardi paljudele vastuvõetav nägu, rikas nii huumori kui ka muusikalise
seikluse poolest.”
John Leland ajakirjas Newsweek
.............................. |
Suure kunstniku kindlaim märk on suutlikus küündida üle tehnilise täiuslikkuse ja
võime jagada teistega oma isiklikku nägemust asjadest – või helidest. Sellega
kaasneb stiilitunnetus ja niisugune eneseväljendus, mille kohta saab eksimatult öelda,
et see kuulub ainult talle ja ei kellelegi teisele. Moodsa jazzi ringkonnas on Ray
Anderson kahtluseta üks neid nimesid, kelle kohta eelnimetatu tingimusteta kehtib. Tema
trikimeisterlikkus on samavõrd huvitav, kuivõrd on vaimukas see vaim, mille ta oma
eripärasesse helisse puhub.
Olles avardanud trombooni heliulatust oma avardatud tehnikatega, meisterliku
sordiinikasutuse ja vokaalisarnaste toonidega, on Anderson etendanud keskset rolli pilli
vastu uue huvi äratamisel 1980. aastatel. Ning sealjuures on ta demonstreerinud
märkimisväärset haaret mitmes mõttes. Traditsioonimeelsete gruppide kõrval on ta
juhtinud eksperimentaalseid koosseise, bigbände, blues- ja funk-projekte ja isegi
tromboonikvartetti.
Ja ikkagi, paralleelselt helisid tulevikku pressiva liikumisega, on Anderson sageli
naasnud inspiratsiooni otsides New Orleansi muusika kui juurte juurde, mida ta nii väga
armastab. Nii tema lõbujanune Alligatory Band kui ka Pocket Brass Band on otsapidi
Orleansi traditsioonis. “Ma tunnen ennast selle linna vaimse pojana,” tunnistas
Anderson ühes intervjuus. “Kinni selles traditsioonis, mida seostatakse Louis
Armstrongiga, värvika esitaja ja heatujulise vokalistiga, kes paljudele pani naeratuse
näkku oma tavatu tromboonimängu ja käriseva häälega.”
Ray Anderson ise on sageli humoorikas ent alati äraarvamatu. Tema novaatorlik mängustiil
on tehniliselt küll ülimalt muljet avaldav, kuid samas südamest tulev. Muusikalisi
kategooriaid raputades jääb ta musitseerides ikka ja alati personaalseks,
emotsionaalseks ja kuulajasõbralikuks.
Optimistlikult jaatav suhtumine musitseerimisse on aidanud Ray Andersonil kerkida esile
erandliku trombonistina, kelle nimel on suurelt kaalu ka laiemas mõttes ning keda võib
pidada nüüdisjazzi arengu mõjutajaks.
Lühidalt: Ray Anderson on praegu rahvusvahelise jazziareeni üks kõige eredamaid
tegelasi. |
|
|
|
|
