|
Valter Ojakäär
Kõneldes soomlasega Georg Otsast ei pääse üle ega ümber
"Saaremaa valsist". Ei saa minagi jätta mainimata, et olen praegu vist viimane
elav tunnistaja sellest, kuidas Georg Ots lindistas selle Raimond Valgre laulu Eesti
Raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta maikuus. Raadiomajas
käis veel ehitustöö, mõndagi tuli improviseerida, et üheainsa mikrofoniga saada
lauljast ja orkestrist korralik helipilt. Kohal oli ka autor. Ta seisis vaikselt orkestri
taga, sekkumata sõnagagi laulu esitusse.Tollal võttis ta osa Heliloojate Liidu noorte ja
algajate seminarist ning oli seal tutvustanud laulu esialgset, minoorset varianti.
Nõustunud soovitusega viia laul mazhoori, tutvustas ta kolme nädala pärast praegust
varianti ja saavutas heakskiidu. Kohe pärast orkestratsiooni valmimist võis Georg Ots
tulla orkestri ette, kus olin tollal üks kuueteistkümnest mängijast. *
Georg Ots seisis siis alles oma hiilgava karjääri alguses. Konservatooriumi
lõpetamiseni jäi küll veel kaks aastat, kuid juba neljal eelmisel oli ta laulnud
Estonia laval seitsmes ooperis ja neljas operetis. 1949. aastal lisandusid neile veel neli
opereti- ja kolm ooperiosa, viimaste seas üks tõeliselt suur: nimiosa Tshaikovski
"Jegeni Oneginis".
"Saaremaa valsist" sai kiiresti üks eestlaste lemmiklaule, ent Raimond Valgre
ise ei jõudnud näha oma loomingu tohutut populaarsust. Ta suri sama aasta viimasel
päeval, mõni tund enne uue aasta saabumist. Elanud oli ta vaid kolmkümmend kuus aastat.
Hea laul saab kaugele kandvad tiivad üksnes tõeliselt healt lauljalt."Saaremaa
valss" polnud sugugi ainuke laul, mis tõusis lendu tänu Georg Ot-sale. Enne seda
oli tema hääl andnud elu mitmele Boris Kõrveri, Edgar Arro, Leo Tautsi ja Raimond
Valgre laulule, ühele viisile minugi sulest. Möödus aga kaheksa aastat, kuni Georg Ots
ja "Saaremaa valss" avastati Soomes. Mul on tänapäevani riiulis hea sõbra
Pekka Gronowi kingitud raamat "Popmusiikin vuosisata", mille ta oli kirjutanud
koos Seppo Bruuniga 1968. aastal, kui maailma oli vallutanud neli noormeest
ühisnimetu-sega The Beatles. Lugedes huviga seda punaste kaantega raamatut, avas-tasin
selles loetelu "Maamme eniten myydyt levyt 1.1./ 57 – 31.8./68". Ja oh
imet: 1957. aasta septembrist oktoobri keskpaigani oli "Saarenmaan valssi" 2.
kohal, seejärel veel kuus nädalat kolmandal. Mainitud aja jooksul oli esikolmikus peale
Georg Otsa vaid Olavi Virta lauludega "Poika varjoiselta kujalta" ja
"Maruzzella". Aeg on tõestanud mõlema laulja püsivat soosingut,ent kui paljud
hoolivad nüüd enam Mauzzellast ja Poikast?
Georg Otsa koostöö Eesti Raadio dzhässorkestriga algas juba 1945.aastal, kui Eestisse
olid jõudnud tagasi Punaarmeesse mobiliseeritud mehed – temagi nende hulgas. Tõsi
küll, sõdima ta ei pidanud. Tuntud ooperilaulja Karl Otsa pojana võeti ta tagalas
asutatud Eesti Riiklikesse Kunsti-ansamblitesse, esialgu koorilauljana, hiljem ka
lihtsamate laulude soolo-esitajana. Kui Nõukogude Liit oma sõjaaegse liitlase Ameerikaga
tülli läks, kuulutati dzhäss Maksim Gorki kunagise kirjutise kohaselt "paksude
kapitalistide muusikaks", ja raadio dzhässorkester sai saksofonidest loobumisega
viihdeorkesteriks (estraadiorkester). Siis vahetati välja ka varasem repertuaar ja uute
laulude esitajana vajati Georg Otsa veelgi enam. Temast sai estraadiorkestri alaline
külalissolist. Ka eines ta sageli svingsekstetiga Rürmikud, kus mängisin saksofoni ja
klarnetit. Tegime koos isegi ühe paaripäevase väljasõidu.
Meie lähem tutvus sai alguse paari minu laulu lindistamisest. Soomes ilmunud singli
B-poolel oli "Kalastajan laulu", millest tänu temale tuli tõeline lööklaul.
See oli mul mõeldud tavalise polkana, ent kui dirigent selle lahti lõi, laulis Ots
mõned taktid ja hüüdis: "Pidage! Selles tempos ei saa ma neid sõnu laulda."
Lõi ise ette aeglasema tempo, ja polkast sai reinlender. Sellest peale panin tähele, et
ta ei mõelnud kunagi üksnes meloodiale, sama tähtis oli talle tekst. Kus vaja, vahetas
ta sõnade järjekorda, et lause tähtsaim rõhk langeks õigele sõnale. Olen kindel, et
peale suure musikaalsuse ja meeldiva hääle võitis kuulajate südame ka tema oskus
põimida muusikat ja teksti paljuütlevaks tervikuks.
Orkestriharjutuste puhkepausidel vestlesime muusikast ja paljust muust. Hiljem, kui olin
hakanud tegema raadios regulaarseid muusikasaateid, hakkasin teda juba teadlikult
küsitlema. Muidugi teadsin, et tema isa oli elukutseline laulja ja et ta ise oli saanud
lauljaks mitte omal valikul, vaid juhuse tahtel. Et õppida teda laiemalt tundma, suunasin
tihti jutu tema muusikalisele taustale ja noorpõlve harrastustele. Ta oli väga köitev
vestluskaaslane, ent mõnigi kord katkestas puhkepausi lõpp tema mõttemõl-gutuse kõige
huvitavamal kohal. Märkan praegu üllatusega, et esimene raamat Georg Otsast ilmus alles
aasta pärast tema surma. Tema eluajal piirduti teatri- ja kontserdiesinemiste
kajastamisega ajakirjanduses ning pikemate artiklitega ajakirjades. Ühe viimastest
kirjutasin minagi ühe Moskva kirjastuse tellimusel kogumikku artikli, tuginedes osaliselt
meie vestlustele
Georg Ots sündis 21. märtsil 1920 Petrogradis, kust Karl Ots koos
naise ja pisipojaga samal aastal Eestisse opteeris ning Estonia teatri ooperisolistiks
sai. Nii ümbritses muusikaline õhkkond Georg Otsa niihästi kodus kui ka teatris, kuhu
teda lapseeast peale sageli viidi. Muigega meenutas ta juhust, kuidas ta viieaastasena
tervitas üht isa külalist, tuntud lauluõpetajat, lauldes laua all maani tömmatud
lauldlina taga "O sole mio'd".
Õppides Prantsuse lütseumis, sai ta sealt hea keelteoskuse, mida tunnistavad prantsuse,
saksa, inglise, itaalia ja hispaania keeles salvestatud laulud. Puhta vene keele omandas
ta emapoolselt vanaemalt. Mobiliseerituna Venemaal olles pidi ikka tema kohalikega asju
ajama. Muiates jutustas ta, et seal, kus teda peeti eht venelaseks, oldi vahel
vastumeelsed mingit pisiteenet osutama. Seda seletas ta sellega, et venelane on loomult
võõrastele külalislahke, omadele aga mitte nii väga. Suhtumine olevat olnud hoopis
teistlaadi, kui ta oma soovid esitas konarliku eesti aktsendiga!
Lütseumis hakkas ta õppima vehklemist, loobus aga sellest, olles sattunud kaasõpilaste
pilkealuseks. Ta kartis, et seda harrastust peavad teised poisid tühipaljaks eputamiseks.
Juba kuulsuse tipul olles sai ta palju autogrammipalveid ja austajate kirju, ent vahel
sattus nende hulka mõni üsna inetu kiri anonüümselt kadestajalt. Ükskord näitas ta
mulle üht niisugust sapist kirja, milles mõnitati ka tema omaaegseid
vehklemistreeninguid. Ta arvas, et kirja saatja on keegi, kes tunneb teda koolipõlvest
peale. Nägin, et see rõhus teda väga. On teada, et kõigist muusikuist lööb kuulsus
kõige kergemini pähe just lauljaile. Georg Otsale lauldi palju kiidulaule, ent teda
häiris alati mõte, et temast võidaks arvata, nagu oleks ta mingi ennasttäis staar.
Mäletan juhust, kui jalutasin Tallinna südalinnas paljutõotava ukraina laulja Juri
Bogatikoviga. Eemalt lähenes Georg Ots, kandes kahel käel mingit suurt pakki. Kui minu
kaaslane ärevalt palus tutvustada teda nimekale lauljale, kõhklesin hetke, ent tegin
seda siiski. Ots vabandas naeratades, et ei saa ulatada kätt, kuna viib koju
sünnipäevaks tellitud kringlit. Vahetasime mõned laused ja jätsime hüvasti, ent
Bogatikov ütles:"Kui ma räägin sellest kohtumisest, siis ei usu keegi, et nii
kuulus laulja võib olla nii siiralt sõbralik!"
Estraadiorkestri klaverimängija Endel Annus oli noorena hea ujuja. Temalt kuulsin, et
Soss, nagu Georg Otsa hüüti, oli üks parimaid noori ujujaid Tallinna ujumisklubis.
Treener Herbert Rahman, kes oli ka tantsuõpetaja, on meenutanud, et poisid olid laulnud
ukulele saatel omatehtud laule. Pärast üht võistlust Helsingis oli üks sealne ajaleht
kirjutanud, et eestlased kaotasid küll ujumises, kuid lõid vastased lauluga üle. Georg
Ots tuli enne sõda Eesti meistriks pikimal distantsil (1500 m) ja 4x200 m vabaujumises.
Veel pärast sõdagi võitis ta -- ilma eritreeninguta -- meistritiitli spordiühingu
Kalev vabariiklikul võistlusel. Lõpuks võlgnes ta ujumisoskusele ka elu, kui ta 1941.
aasta augustis pommitabamuse saanud laevalt merre hüppas ja päästjate saabumiseni
pinnal püsis. Mulle kirjeldas ta seda kui oma elu ilusaimat hetke, kui talle üle paadi
ääre käsi sirutati.
Hoolimata sportlikust vormist ei pääsnud Georg Ots haigustest. Kord tahtsin teda kutsuda
ühte telesaatesse. Kuuldes, et ta viibib haiglas, läksin teda vaatama. Selgus, et ta oli
lasknud eemaldada kurgumandlid, mis tihti angiini tekitasid. Ütlesin, et kuigi olin
arvestanud temaga, otsin talle kiiresti asendaja. Ta hakkas naerma ja sosistas: "Kui
pole vaja häält teha, siis tulen." Et tollal oli televisioonis kombeks mängida
valmis lindistust, ja laulja pruukis ainult suuliigutustega sõnu vormida, saigi saade
tehtud.
Esimene raske hoop oli Georg Otsale ühe neeru eemaldamine. Pärast haiglaperioodi toodi
ta minu elukoha lähedases männitukas asuvasse sanatooriumi järelravile. Käisin teda
vaatamas ja viisin talle meele lahutamiseks saksakeelseid huumoriajakirju. Ta oli
rääkinud oma kavatsusest lavastada Estonias "Don Giovanni", seetõttu viisin
talle ka Hermann Aberti raamatu "W.A.Mozart", kus oli peatükk sellest ooperist.
Lõpliku hoobi andis lauljale parandamatu haigus -- vähktõbi. Arvatavasti ei avastatud
või ei öeldud talle seda kohe. 1973. aasta oktoobris sain
temalt Moskvast kirja, milles ta kirjutab, et on ühes onkoloogilises
instituudis, "manala mansardkorrusel", loodab varsti koju saada, ent lisab:
"Mis edasi saab, selgub hiljem." Viimati kohtusime pärast Estonia
külalisetendusi Varnas. Ta ütles, et oleks pidanud pealekäijatele ei ütlema ja koju
jääma, sest sealne palavus mõjunud talle väga halvasti. Sellest hoolimata ei andnud ta
haigusele alla ja töötas kuni lõpuni, mis tuli 5.septembril 1975.
22. novembril 2001 esitleti kuuest CD'st koosnevat kassetti GEORG OTS --
ANTHOLOGY. Valimik annab hea ülevaate armastatud laulja helipärandi laiast kaarest: tema
säravaist ooperiosadest kuni unustamatu "Saaremaa valsini."
|
