|
|
Kimmo
Pohjonen
accordion, vox, FX
Samuli Kosminen
accordion samples, vox samples
.................................
Heikki Iso-Ahola
surround sound design, FX
Ari "Valo” Virtanen
light choreographics
.............................. |
..............................
“Akordion on pill, mille sees on orkester. Küsimus on vaid, kuideas see seal välja
saada.”
Kimmmo Pohjonen
..............................
“Tema lavatrikkide ja kummalise helikästluse pärast võib peaaegu et öelda, et
Pohjonen on soome Lee Perry.”
The Wire
..............................
“Kimmo Pohjoneni mängimas kuulates tunned, nagu oleks teie ajus juhtmed ümber
mähitud. Kõik eelarvamused, millisena akordion peaks kõlama ja millist muusikat
mängima, peaksid saama minema pühitud.”
Heather Henderson
..............................
“Mõnikord tahan oma muusika teha kui sügisese puu, millel on palju oksaharusid ja
tuhandeid erivärvilisi lehti.”
Kimmo Pohjonen
..............................
“Mina usun, et kõik muusikud peaksid püüdlema nende endi loomuliku kõla leidmise
poole.”
Kimmo Pohjonen
.............................. |
Kuigi 37-aastase akordionisti soolokarjäär on väldanud
vaid viis aastat, tundub praegu, et kogu maailm tahab himuralt sellest osa saada.
Esinemiskutseid igasugustele festivalidele ja kontserttuuridele maailma eri paigus on
Pohjonenil praegu rohkem kui tema kalendris päevi.
Kimmo Pohjonen on hetkel eksperimentaalse kaldega muusika suurim ekspordiartikkel
Soomes ja seda paljus just tänu oma suutlikkusele muusikaga neid kirkaid kujutluspilte
tekitada.
Ta tiirutab kontserte andes mööda maailma, esineb avangardse nüüdismuusika ja
rockifestivalidel, jazziüritustel ja etno sildi all – imelik, kuid ta sobitub
kõikjale, ilma et tema esitatud muusika selleks spetsiaalselt kohanduma peaks. Põhjus on
lihtsalt selles, et ta improviseerib nagu pöörane, elab ennast laval välja
ekstaatiliselt, valdab oma pilli ja selle elektroonilisi heli muundavaid abivahendeid
perfektselt ning põimib oma lugudesse maailma muusikate ülikirevust. Pohjoneni enda
sõnade kohaselt loob ta muusikat, mis kui sügisehtes puu on ehitud tuhandete
erivärviliste lehtedega.
Ta tunnistas ühes intervjuus, et alguses arvas ta, et kuulajatele on niisugune pöörane
eklektika liig. “Aga ma eksisin, arvates, et kuulajad on piiratud” tunnistas ta.
“Ma ise olin piiratud nõnda mõeldes ja neid alahinnates. Tegelikult on reageeringud
alati olnud väga head.”
Et isa oli akordionist, oli Kimmole lapsena selle pilli haaramine loomulik. Üks esimesi,
kelle õhutusel akordionist hakkas rocki mängima, oli soome rockmuusika veider legend
Ismo Alanko. Enne seda tegi ta endale nime folgiringkondades.
1995 kutsus ansambli ZeetaBoo juht, kitarrist Jarmo Saari Pohjoneni oma kontserdile
külaliseks. Olles proovis huviga näppinud kitarrimehe efektiplokke, avanes Kimmo ees
äkitselt täiesti uus maailm. Järgmisel päeval ostis ta endale loop-sämpleri,
Ülejärgmisel aga otsustas, et loobub oma akordioni-iidolitest Astor Piazzollast ja Flaco
Jimenezist ning hakkab iseendaks. Aasta hiljem toimus tema esimene üksikontsert. 1999
ilmunud album “Kielo” pani aga väga paljusid temast tõsiselt huvituma.
Järgnenu võtab kokku Kimmo Pohjoneni mõtteavalduse ajakirjas Finnish Music Quarterly:
“Ma usun, et kõik muusikud peaksid püüdlema neile endile omaste heli tekitamise
poole. Lõppeks on ju individuaalne stiil see, mis meid omavahel eristab. Kui kuulaja
märkab, et muusiku süda ei kuulu tema loodavale kunstile, võib olukord saalis muutuda
jaburaks.” |
