| JAZZKAAR 2002 | JAZZIUUDIS | JAZZIPLAADID

| KAVA

27. juuni kell 19, KITARRIÖÖ, Pärnu teatris Endla

Martin Taylor

........................
“Martin Taylori mängus on tunda geeniuse puudutust”, kirjutas Classical Guitar Magazine ja New Yorgi JazzTimes õhkas “Euroopa parim kitarrist”
“Oma generatsiooni parim akustikakitarrist”, lisasAcoustic Guitar Magazine

Martin Taylor, keda on iseloomustatud kui maailma parimat kitarristi ja oma generatsiooni parimat Briti kitarristi, on kogunud kuulsust maailmaklassi esineja ja heliloojana.
Kitarrivirtuoos esines esmakordselt laiemale üldsusele koostöös viiulilegendi Stephane Grappelliga, nüüdseks esineb ta oma säravate sooloesinemistega maailma parimatel lavadel. Taylori viimane album “Kiss and Tell”, mis on lindistatud New Yorgis ja Nashville’is ning millel esinevad muuhulgas Randy Brecker, Al Foster ja Kirk Whalum, on saanud kriitikutelt vaid positiivseid vastukajasid.
........................

Martin Taylori kitarrimängus on tunda geeniuse puudutust

........................
Taylor hakkas kitarri mängima neljaselt, kui tema isa, jazzbassist Buck Taylor, kinkis pojale väikese akustilise kitarri. Isa plaate kuulates õppis ta ise mängima ning juba 12-aastaselt osales kohalikes bändides.
Kuigi algselt oli ta mõjutatud mustlasest kitarrimängijast Django Reinhardtist, oli suuremaks mõjutajaks Taylorile hoopis jazzpianist Art Tatum. Sealt sai alguse Martin Taylori isikupärase soolokarjääri kujunemine.
1978. aastal ilmus Taylori esikplaat “Taylor Made” ning aasta hiljem sai ta kutse viiulilegendilt Stephane Grappellilt ühiseks tuuriks Prantsusmaal. Mõne aja möödudes anti kontserte juba sellistes mainekates Ühendriikide kontsertsaalides nagu Carnegie Hall ja Hollywood Bowl. Kõik see oli vaid algus algavale dekaadile, mis on enesega kaasa toonud ringsõidud üle maailma ning enam kui 20 plaati, kus teiste hulgas on musitseerinud ka Nelson Riddle ja Yehudi Menuhin.
Paralleelselt koostöös Grappelliga liikus Taylor ka enese soolokarjääri suunas. 1987.aastal ilmunud plaat “Sarabanda” võeti kriitikute poolt vastu kiiduavaldustega. 1990. aasta tõi kaasa otsuse pühenduda täielikult soolokarjäärile ning kolm aastat hiljem ilmunud sooloplaat “Artistry” püsis kuus nädalat Suurbritannia jazzmuusika edetabeli tipus. Samal aastal ühendasid taaskord jõud Taylor ja Grappelli ning koostöö tulemusena sündinud plaat “Reunion” oli aluseks BBC poolt vändatud dokumentaalfilmile, mis on eetrivalgust näinud nii Euroopas, Ühendriikides, Kaug-Idas kui ka Austraalias.
1994.aastal moodustas Martin Taylor austusavaldusena mustlaskitarristile Django Reinhardtile endanimelise kollektiivi “Martin Taylor’s Spirit of Django”. Grupi esimene ühisalbum “Spirit of Django” püsis nädalaid jazziedetabelite esikohtadel, album kandideeris British Jazz Awards aasta parima albumi kategoorias ning Martin Taylor sai seitsmendat korda järjest pärjatud parima kitarristi auväärse tiitliga.
Viimaste aastate jooksul on Martin Taylor saanud oma lindistuste, videosalvestuste ja tihedate kontsertgraafikute läbi tuntuks kogu maailmas. Temast on kirjutanud kaanelugusid paljud kitarriajakirjad nii Euroopas kui Ameerikas, samuti on ta esimene mitte-klassikalist kitarrimängu viljelev kitarrist, kelle lugu on ehtinud prestiizhika Classical Guitar Magazine’i esikaant.
Martin on teinud ka koostööd paljude tuntud muusikutega väljaspool dzässimaailma, siinkohal väärivad äranimetamist kollektiivi Yes kitarrist Steve Howe ning klassikalise kitarri mängija Carlos Bonell, samuti on Taylor musitseerinud koos Eric Claptoni, Peter Framptoni ja Albert Lee'ga Bill Whymani plaatidel.
25-aastase tegevusperioodi jooksul on Taylorit pärjatud paljude auhindadega, muuhulgas kannab ta ka Shotimaa Paisley Ülikooli audoktori tiitlit. Martin Taylor on esimene Briti jazzmuusik, kellega on viimase 30 aasta jooksul sõlminud plaadilepingu Sony Records.
........................

TOETAVAD: