1990

1967 oli rahvusvahelist vastukaja tekitanud Tallinna Dzhässfestivali aasta. Seejärel laastas maad ja rahvast ideoloogiline keeristuul, mis jazzile sugugi head ei teinud.
Vahepeal katkenud festivalitraditsioon jätkus 1990. aasta sügisel. Paari bluusikontserdi mõttest kasvas kolmepäevane festival Tallinna Jazzi & Bluesi Päevad, kus peaesineja oli kuulus ameerika trombonist Ray Anderson oma kvartetiga. Lisaks temale hiilgasid Trio Sherr-Cecil-Martucci USA-st, norralaste Fairplay, inglise vaba kitarriimprovisaator John Russell, rootsi duo Arne Domnerus-Rune Gustafsson ning hulk muusikud Soomest, Venemaalt, Saksamaalt, Jugoslaaviast, Poolast, Shveitsist ja Leedust.

1991

Koos Eesti iseseisvusega tuli festivali uus nimi Jazzkaar. Vikerkaarevärviselt kirev-kirka jazzmuusika kaare ning rahvakeelse lustipeo jaskari ühendamine tähendas avardunud püüdlusi. Kõrghetked olid vene klaverivirtuoos Igor Bril, iiri pianist John Wolf Brennan, tõsi-humoorikas inglise trio British Summertime Ends, impro-trombonist Alan Tomlinson, ameerika grupid John King Electric World, Jeff Lorber Fusion ja duo Evan Ziporyn-John Halle, Fahrt Art Trio Šveitsist, svingiv Bram Wijands Trio Hollandist ja tatari kitarrivirtuoos Enver Izmailov.

1992

Tase kerkis. Üle teiste kõrgusid aastaid maailma jazziparemikus hiilanud soolomehed, sopransaksofonist Steve Lacy ja viiuldaja Leroy Jenkins. Oli muudki: lauljad Bernard Mixon ja Joan Collaso Chicagost, pianist Jodie Christian, modernne duo Sayankho Namchilak-Ned Rothenberg ja traditsioonide hoidev paar Red Mitchell-Horace Parlan, orgaanilis-eklektiline Myra Melford Trio, põhjamaiselt karge Masqualero bassist Arild Anderseni ja trummar Jon Christenseniga, linnashamaanlik RinneRadio jt.

1993

Väsimatult otsisklev Roscoe Mitchell Quartet hiilgas pealaval, britt Georgie Fame esines laulis soome tipporkestri UMO’ga, elevust pakkus ekstravagantne jaapani grupp Altered States koos plaadimängija-keerutaja Otomo’ga, vürtsi lisasid rootsi bluusitroll-laulja Claes Janson ja senegali muusikutest koosnev Galaxy Trio, austraallaste Kyaka Sun ja Kölni grupp Tome XX.

1994

Festival oli nüüd juba kindlalt üks aasta muusikalisi tähtsündmusi Eestis. Publikut tuli ohtralt. Joe Zawinul Syndicate demonstreeris ülikõrgklassi, New Yorgi neoloogid Thomas Chapin Trio riffis vaimustavalt, prantslaste Workshop de Lyon vaimutses, soomlaste Trio Töykeat andis minna, Myra Melford mängis koos Han Bennink’i ja Dave Douglas’ega, rahvusvaheline impro-kollektiiv Jimi Hendrix Project andis rockkiva mõttevabaduse õppetunni, Real Group vokaalakrobaaditses ja nurga taga peeti edukalt maha esimene Jazz Rave.

1995

Uus algus. Festival hülgas sügispimeduse kevade päikesesära kasuks. Kuulajatega jagasid muusika rõõmu legendaarne suupillivirtuoos Toots Thielemans Belgiast, fungitav Ray Anderson’s Alligatory Band (USA), trummar Dave Dorani JazzRap Shveitsist, hip-hop’i ja rockisegune Lost Tribe New Yorgist, Ühendriikide laulja Judy Niemack, ning kuulus Briti acid-jazz guru Gilles Peterson, kelle osalemine ilmestas Jazzkaare raames toimunud reivipidu.

1996

Kevadises päikesepaistes säras Mezzoforte islandi pop-fusion. Gerald Veasley Fusion (USA) lisas kuumust bassikeerdkäikudega. Legend-trompetist Ted Curson sooritas mällusööbiva etteaste. Teiste kõrghetkede seas olid kitarrist Leni Stern (USA), texase bluusimees U.P.Wilson ning sigri-sagri lõbumehed Kanadast, Shuffle Demons. Elegantse vokaaltulevärgi korraldas New York Voices (USA).

1997

Loomulikult Jan Garbarek Group’i nähtavad ja nähtamatud helimaailmad, mille energia kergitas tuhanded kirgastunud hinged kõrgele kirikuvõlvide alla; saksofonist Charles Lloyd tegi pärast 30-aastast vaheaega taas muljetavaldava etteaste Tallinnas; ka Poola kuulsus Zbigniew Namyslowski meenutas legendaarset 1967-ndat; saamitar Mari Boine loitsis kuulajad enda järel muusikasse, bossa-meistrid Jobim-Morelenbaum Quartet Brasiiliast lummasid publiku võluvate rütmipitsidega; Britt Keith Waithe pakkus portsu eksootikat; Nils Landgren Funk Unit gruuvis funk’i hõõguvkuumaks; Orpheon Celesta naerutas inimesi prantsuse huumoriga ja RinneRadio jazz-techno kõlas taas reivil.

1998

Courtney Pine'i aasta. Briti saksofonist tõstis saali jalgadele ja tantsutas kõiki nagu ise tahtis. Bandzho-virtuoos Bela Fleck ja tema Flecktones hiilgas pöörase virtuoossusega; vanameister Frank Foster õnnistas sisse Estonian Dream Bigband'i, dirigeeris oma kuulsaid arranzheeringuid ning puhus mõne törtsu saksofonigi, sellal kui Dennis Rowland laulis; prantslanna Debora Seffer viiuldas ja svingis.