.............................................................
PÕHJAMAISE ILUHELI SKULPTOR

Põhjamaise jazzikuvandi loojana lasub just Jan Garbarekil suurem osa «süüst», et Nordic Sound seostub põhiliselt just nende vaikuselembeste kargelt kaunite helimaastikega, mida muusikaks kangastab tema. Rohkem kui korra on ta kuulutanud, et «parimatel hetkedel üritan ma oma muusikas anda igale noodile tähenduse.»
Norralase muusikas kohtuvad põhjala folkloor ja meelelaad kogu maailma muusikalise kirevusega, kuid sellisel moel, et ühinenud helid on ilujanuselt lakoonilised ja harmoonilised.
Ansambel, millega Jan Garbarek seekord Jazzkaarel esineb, kuus aastat pärast eelmist jazzkaare peaesinejaks olemist, on üllatuslikult sama, mis siis. Muutunud on vaid muusika, need palad, mida mängitakse.
Taanlanna Marylin Mazur on löökpillimängija, kes koob rütmikudedest mustreid oma arvukate kellade, gongide, trummide, taldrikute ja lõgistitega. Loomulikult on ta naiselik, ja ta mängib kummalise naeratusega näol, kiirates nii emotsioonienergiat kui tundlikkust. Laval on ta pilgupüüdja, publikulemmik.
Bassist Eberhard Weber on sooloartistina käinud esinemas ka Jõulujazzil. Kontrabassil on ta meisterlik intoneerija ning elektrooniliste vahenditega sooritatud kõlaavardused teenivad tal poeetilisi eesmärke, mis hästi harmoneeruvad Garbareki muusikaga. Nii et tihti ei saagi temast rääkida kui rütmigrupi osast vaid heliväljade loojast.
Rainer Brüninghaus klahvpillidel laseb sageli paista oma klassikataustal, kuid hingelt on ta siiski lähemal jazzil. Tema klaveril ja süntesaatoritel loob grupi saundi vundamendi. Ning Jan Garbarek ise… see tänase jazzmuusika elav legend – ütled Jan Garbarek ning kohe kõlab kõrvus kristallselget saksofonihäält, mille kajad jäävad lõputusse kirkalt illumineeritud ruumi uitlema. Seda juhtub küllap paljude inimestega, kes mõnekümne aasta vältel on mingitel asjaoludel kuulnud norralase muusikat. Seepärast võibki Jan Garbareki pidada kui kaubamärgiks, mille puhul kannab tähendust ka muu, kui helid ise. Midagi sarnast on juhtunud ka Arvo Pärdi muusikaga, kelle nimi samuti seondub teatava muusikalise maailmapildi ja vaimupüüdlusega.
Pole vist juhus, et mõlema mehe, mõlema põhjamaalase muusika maailma viija on olnud oma plaadifirma ECM märgi varjus tegutsev sakslane Manfred Eicher. Tema armus põhjamaistesse valgustesse ja külmas õhus eriliseks jäätunud helidesse päris 70ndate alguses, kui käis Oslos Jan Garbareki ansambli esimest plaati salvestamas. Seda sama plaati, millest algas põhjamaise kõla müüt.
Praegu on Jan Garbareki kogu looming taas olnud juba aastakese luubi all, sest ECM-i arhiivisarja «:rarum» üks esimesi väljaandeid oli otse loomulikult norralase loomingu säravaid hetki koondav topeltalbum.
«Mitte vaid tema mängutehnilised võimeid ei hämmasta, kuigi ta võib vabalt olla parim saksofonist, keda eales kuulnud olete» kirjutas plaati arvustades Liz Mundler. «Tema ande avarus lummab, määratusuur kujutlusvõime ja kõikehõlmav musikaalsus avaldab muljet.»
Sarnaseid vaimustuse ja austava lugupidamisega kirjutatud arvamusi saaks Jan Garbareki kohta kokku ehk terve raamatukese. Põhjus on see, et saksofonisti muusika avaldab otsemõju emotsioonidele ega tee märkamagi keerukate intellektuaalsete mõttekonstruktsioonide rägastikke ja küünikute ogasid, mis tänases maailmas on tavalised.