.............................................................
LASKE PÄIKESESÄRAL SISSE TULLA

NB! VÄLJA MÜÜDUD

Rio De Janeiros sündinud laulja, helilooja ja kitarrist Joyce on muusikatööstuses kaalukust kogunud juba nelikümmend aastat. Temalt on ilmunud veerandsada plaati ja peaaegu 300 tema laulu on esitanud teised Brasiilia laulukuulsused ning bossamuusikud mujalt maailmast.
Bossanoova jazzipoolelt pärit Joyce ühendab laulmise, meisterliku kitarrimängu ja laululoomingu teemaderingiga, milles domineerib naiselikkuse üle arutlemine. Just selline rõhuasetus teeb ta teiste bossakaaslaste seas unikaalseks. «Arvatavasti olen ma rohkem muusik kui lihtsalt helilooja, laulja või instrumentalist. Muusik paikneb kusagil keskel. Helilooming, laulmine ja pillimäng on lihtsalt tema väljenduse erinevad vormid. Aga ma arvan siiski, et eelkõige olen ma kõik need kolm korraga.»
Kui uskuda kriitikuid, siis juurdub Joyce’i bossa vokaalselt selles traditsioonis, mille poolest on tuntud 60ndate suur täht Vincius Moraes, üks Antonio Carlos Jobimi lähemaid kaasvõitlejaid. See tähendab võrgutavat, kergelt hämuse soundiga 1960ndate Riot. Ühtlasi on loodus õnnistanud Joyce’i suurepärase lauluhäälega.
Oma muusikast rääkides on Joyce seda nimetanud Loovaks Brasiilia Muusikaks. Kuigi ta vahel kirjutab laulutekste ka inglise keeles, armastab ta laulukeelena üle kõige portugali keelt.
«Mulle on see suurim muusika keel. Igasugune Brasiilia muusika kätkeb melanhooliat. See on niisugune õnnelik kurbus, mis on pärit Portugali ja Euroopa kultuuri juurtest.»
Mõni aeg tagasi andis Joyce mõned menukad kontserdid Londonis koos pianist Bugge Wesseltoftiga, keda tuntakse kui jazzmuusika uutel territooriumidel seiklejat. Ent Joyce ei ole läinud kaasa tuimalt nüri bossa moderniseerimisega, nagu me seda uues tantsumuusikas sageli võime kohata. Tema eelistab sensuaalset lounge-soundi, killukeste kaasamist brasiilia muusika rikkalikust varasalvest.
Aga naiselikkuse teema on siiski Joyce’i põhiline kaubamärk. MPB (Musica Popular Brasileira) ajaloos oli ta esimene naislaulja, kes sellist teemaderingi mõjuva veenvusega esitas. Hiljem tema avatud uksest isepäiseid naislauljaid läbi marssinud hulga.
Kriitikud on märkinud sedagi, ning see on laulja puhul äärmiselt oluline, et Joyce on suuteline viima kuulaja oma kujutlusmaailma. See aga tähendab suutlikust kommunikeeruda, hõlmata Muusika hetke ka kuulajat.
Joyce’i esimene sooloplaat ilmus 1968. aastal ja väljaandjaks oli Philips. Nooruke Joyce salvestas Philipsile kaks plaati, abilisteks sellised kuulsused nagu Dori Caymmi ja Luiz Eca. 1970. aastal lõpetas Joyce plaadifirmaga lepingu ja liitus ansambliga A Tribo. Seejärel oli ta mõned aastad muusikast üldse eemal, sest tal sündis kaks tütart. 1975. aastal tegi ta aga õnneliku naasmise lavale, kui poeet ja laulukirjutaja Vinicius de Moraes kutsus ta oma ansamblisse laulma ja kitarri mängima. Joyce käis temaga läbi pool maailma.
1977. aastal läks ta USA-sse muusikaõnne otsima ja tegi seal tuntud muusikutega ka mõned salvestused. Naasnuna Brasiiliasse oli tal rohkem õnne ja mitmed tunnustatud lauljad, keda Joyce nimetab headeks sõpradeks avastasid tema laulud ja võtsid need oma repertuaari. Nende seas olid näiteks Milton Nascimento, Maria Behania ja Elis Regina. Järgnesid edukad plaadistused ja laiem tuntus. Järgnevatel aastatel töötas Joyce koos paljude brasiilia muusika kuulsustega, kelle seas oli ka Egberto Gismonti.
Heliloojana peab Joyce oma suurimaks inspireerijaks Antonio Carlos Jobimi. Nad salvestasid ja andsid koos kontserte 1980.aastate teisel poolel. João Gilbertolt väidab Joyce olevat õppinud seda, kuidas kasutada kitarri ja lauluhäält koos kui üht instrumenti.
Lisaks laulmisele ja laulude loomisele on Joyce kirjutanud ka raamatu “Fotografei Você na Minha Rolleiflex” mis ilmus 1997. aastal ja mille pealkiri on inspireeritud Jobimi kuulsast laulust “Desafinado”. Tegemist on omamoodi muljete- ja elupiltide kogumiga, mis seondub bossanoova ajalooga. Joyce kirjeldab oma kohtumisi kuulsustega, muusika telgitaguseid. Tal läheb praegu hästi, sest tema laulude vastu tuntakse järjest suuremat huvi. 1990. aastate uus tantsuline bossa trend on noorte huvi selle muusika vastu kasvatanud suureks.
Eriti suur on Joyce’i nimi Inglismaal. Ta on endale kindlustanud koha Brasiilia muusika ajaloos. Tema stiilile ja esitusele leidub fänne kõikjal maailmas.
Joyce’i mullusel plaadil “A Banda Maluca” tegi kaasa uue jazzi ringkondades tunnustatud klahvpillimängija Bugge Wesseltoft.

“Brasiilias on traditsioon segustada piiri tagant pärit muusikaid, nii ma arvangi , stiilidekirevus on üks brasiilia muusika kaubamärke.”
Joyce

“Jobim tavatses öelda, et tema parim kaasautor on klaver. Alati kui ta pani oma käed klaviatuurile, hakkasid head ideed tulvama. Mina võiks täpselt sama öelda oma kitarri kohta.”
Joyce

“Ma arvan, et samba tähendab brasiillastele sama, mis jazz ameerika mustanahalistele.”
Joyce

“Laulja ja laululoojana olen ma põhiliselt seotud oma stiiliga, mis on arenenud teistest mind mõjutanud muusikastiilidest, eriti jazzist. Inglased nimetavad seda hard bossa’ks, mis minu arvates on päris kena definitsioon.”
Joyce

“Mulle ei meeldi see, mida inimesed hüüavad sulamiks. Ma vihkan seda lugupidavalt. Kunagi ei tohiks ühtegi muusikat päriselt kõrvale heita, sest igal muusikal on omad väärtused ja kõrvale heitmine võrduks raamatute põletamise või plaatide purustamiseks. Ent ma ei saa öelda, et ma fusion-muusika kuulamisest mingit mõnu leiaks.”
Joyce

“Meloodia liigub pastoraalsusest kuni linnaliku õhtulauluni, ballaadist kuni peaaegu kesktempolise jazzigruuvini ning emotsiooniks on kurbusega tasakaalustatud meelerahu. See on hämmastav ja äärmiselt malbe pisike heliplaat, mis pakub veelkordset tõestusmaterjali, et Lääne kõige loovamat ja erutavamat muusikat tehakse Brasiilias.”
Thom Jurek, All Music Guide

“Üldiselt rääkides järgis see muusika kõiki bossa-nova väärtus, mis aja jooksul on kerkinud; see oli sulgkerge ja mänguline, kätkedes kui linnulaulu muretust.”
James Griffiths, Guardian