.............................................................
AAFRIKA MUUSIKA MAJAKAS

On väidetud, et ilma Manu Dibangota oleks World Music praegusest ajast 50 aastat maas. See võib olla liialdus, kuid mööda ei saa vaadata faktist, et Dibango panus mittelääneliku heliilma ja rütmide populariseerimisel on tohutu. Ta on andnud Aafrika muusika maailma jõudmiseks mõõtmatult suure tõuke. Ennast Afro-Eurooplaseks nimetav Dibango on saanud üheks peamiseks kultuure ristavaks loominguliseks jõuks prantsusekeelsel muusikamaastikul. Erinevate muusikaliste trendide vahel sildu rajades on ta sageli kerkinud nähtavaks sealt, kust keegi seda ei oodanudki.
Tal on sügav Isaac Hayesit meenutav hääl, tema muusika on eriliselt mitmekesine ja ta on mänginud peaaegu igas muusikastiilis, mida võtate vaevaks nimetada – soul, reggae, jazz, spirituaalid, blues…

Manu Dibango sündis Kamerunis, kuid lahkus oma kodumaalt 1949. aastal, kuna ta saadeti Prantsusmaale haridusteed jätkama. Kuni 1956. aastani elas ta Pariisis ja siis kolis Brüsselisse. Just seal hakkas arenema tema segu Kameruni muusikast ja jazzist, millega ta hiljem kuulsaks sai.
1960. aastal mängis Dibango Joseph Kasabele, Kongost pärit mõjuka muusiku, ansamblis. Seejärel siirdus ta kodumaale Kameruni ja mängis seal mõned aastad oma bändiga. Naasnuna Pariisi sai temast stuudiomuusik. Ta mängis mitme Aafrika ja Ameerika mustanahalise artisti taustaks ning tegi oma sooloplaadi 1968. aastal. Olles tugevalt mõjutatud jazzist ja rhythm’n’blues’ist, jätkas ta oma muusikalise keele vormimist.
Maailmatähelepanu saabus suurelt 1972. aastal, kui Manu Dibangol valmis instrumentaalpala “Soul Makossa”, milles tegelikult oli väga vähe tõelise makossa sugemeid. Pala saamislugu ulatub 1971. aastasse, mil Dibango tegi lühikese reisi sünnimaale. President Ahidjo tellis temalt patriootliku laulu jalgpalli Aafrika karikavõistluste tarvis, mis pidi toimuma Dibango sünnikandis Doualas. Singli B-poolele pani Dibango stuudiotöö ülejäägi, instrumentaalpala “Soul Makossa”.
Kulus kaks aastat enne, kui lugu hakkas kulutulena mööda maailma levima. 1973. aastal mängis New Yorgi raadiodiskor Frankie Crocker seda oma saates, mispeale vallandus linnas Makossa trendilaine. Seepeale omandas Atlantic Records loo väljaandmisõigused USA-s ja tõi Prantsusmaalt kohale 150 000-plaadise partii, et rahuldada nõudlust enne, kui nende oma tellitud kogus tehasest saabub. Lõpuks sai Dibango selle plaadiga Ameerikas Kuldplaadi tiitli ja kandideeris oma looga Grammy-auhinnale.
1990. aastatel võitis Manu Dibango kohtuprotsessi Michael Jacksoni vastu, kuna too kasutas “Soul Makossat” oma hittloos “Wanna Be Startin’ Somethin’” albumilt “Thriller” (1982).
Nautides edu vilju, pendeldas Dibango 1970ndatel Pariisi ja Douala vahet ning püüdis muusikaliselt jalgu maa peale tagasi saada.

1980. aastal sõlmis temaga plaadilepingu Island Records ja ta salvestas kaks reggae-mõjudega plaati: “Ambassador” ja “Gone Clear”, millel lõi kaasa tuntuim Jamaica rütmitiim Sly And Robbie.
Singlil “Abele Dance” 1984. aastal tegi Dibango koostööd prantsuse produtsendi Martin Meissonier’ga. Tänu modernsusele sai loost Euroopas, Aafrikas ja isegi Ameerikas hitt. Järgnes koostöö Bill Laswelliga, kes loost innustununa produtseeris kaks Dibango avant-funk plaati “Deadline” ja “Electric Africa”. Viimasel lõid lisaks Laswellile kaasa sellised kuulsused nagu Bernie Worrel ja Herbie Hancock.
1986. aasta lõpus naasis Dibango stuudiosse, et salvestada “Afrijazzy”, millel kõlas Laswelli produtseeritud versioon “Soul Makossast”.
1991. aastal tegi ta koostööd Working Weeki produtsendi Simon Boothiga ja taas valmis uuenduslikus suunas tehtud plaat (“Polysonic”), millel lõi kaasa räp-vokalist MC Mello ja kameruni laulja Charlotte M’Bango, kõlasid kooripartiid ja sämplitud pügmeeflöödid.
Oma 60. sünnipäevaks tegi Manu Dibango albumi “”Wakafrica, ou l’Afrique en route”. Tal oli ambitsioonikas plaan liita plaadil kogu Aafrika muusika üheks. Kaasa lõid mitmed tuntud artistid Aafrikast ja oli ka rahvusvaheliselt tuntud popmuusikuid nagu Peter Gabriel ja Sinead O’Connor, Papa Wemba, Youssou N’Dour, King Sunny Ade, Salif Keita, Angelique Kidjo, Ray Léma jt.
Aprillis 2001 andis Manu Dibango kontserdi Londoni Barbicanis oma Afro-Funk Big Bandiga, mille ridadesse kuulusid Richard Bona, Claude Deppa ja Tony Alen. Eelmisel aastal esines ta WOMADi festivalil Readingis koos Ray Lémaga. 2003. aasta lõpus tegi Dibango Londonis koostööd Soweto String Quartetiga. Koos esitasid nad kava lauludest, mille temaatikaks võitlus ja vabadus.
Tema muusika tõmbab endiselt saalid publikut täis ükskõik, millises maailmanurgas ta ka ei mängiks.

“Ma sündisin kahest vastandlikust etnilisest grupist, kus kombestikku dikteeris isa päritolu. Ma polnud kunagi suuteline ennast täielikult identifitseerima oma vanematega. Seepärast tundsingi, et mind tõmbab hoopis teiste poole ja nõnda ma oma tee rajasingi.”
Manu Dibango

“Kui Aafrika superstaar Manu Dibango on veidigi oma muusika moodi, siis peab ta olema üks väga õnnelik mees. Tema kontsert oli algusest lõpuni üks äge pühitsemine. Suur Afro-fun bänd saatis publiku poole laine laine järel eufooriat.”
James Griffiths, Guardian

Toetab Prantsuse Kultuurikeskus Tallinnas: