.............................................................
EMOTSIONAALNE, VAIMNE JA HOOLIV MUUSIKA
| TASUB TEADA |
Charles Lloyd sündis 15. märtsil 1939 Memphises.
.................
Saksofonil on ta iseõppija.
.................
1960 liitus ta Chico Hamiltoni grupiga.
.................
1964 sai Cannonball Adderley seksteti liikmeks.
.................
1967 moodustas Lloyd oma grupi, kus trummidel Jack deJohnette ja klaveril Keith Jarrett.
.................
Ansambel tekitas laineid esinemistega suurtel rockifestivalidel ning mängis ka 1967. aasta Tallinna D˛ässifestivalil.
.................
Väidetavalt andis just Charles Lloydi grupp Miles Davisele inspiratsiooni hakata tegelema jazz-rockiga.
.................
Alates 1980. aastatest on Charles Lloyd teinud ridamisi suurepärased plaate ECM-i märgi all.
.................
Tallinnas esines ta viimati 1997. aasta Jazzkaarel.
.................
|
Legendaarse 1967.a. Tallinna rahvusvahelise d˛ässifestivali peaesineja naaseb Jazzkaarele oma uue kvartetiga.
Charles Lloyd mängib muusikasse laulu, tema helimeditatsioonid on kaunilt mõtisklevad ja seal kajab vastu vaimusügavust. Saksofonisti kvartett pakub kirikuvõlvide alla kerkivaid kujutluspilte.
Aprill alguses ilmub Charles Lloydi kvarteti uus plaat “Jumping The Creek” ECM-i märgi all. Plaadi on teinud sama grupp, millega mees tuleb mängima Jazzkaarel. Tallinn kuuleb teda viimase 38 aasta jooksul juba kolmandat korda.
Aga sel uuel plaadil kõlab mõtlik ja süüviv kaunikõlaline muusika, mis resoneerub muusiku praeguse eluküpse maailmatajuga. Lloyd musitseerib niisuguse seesmise intensiivsuse ja tasase leegiga, mis oli omane John Coltrane’i tipphetkedele.
Üllatuslikult kohtab plaadil ka vihjeid drum’n’bass-rütmidele ning sufide muusikale, kuid see on vaid garneering. Muusika sisukus on see, mis loeb. Tuleb nõustuda nende kriitikutega, kes on Charles Lloydi 90ndate comeback’i tervitanud vaimustushõisetega. Ikka sellises laadis, et tenorsaksofonil ei leidu selle mehe laulvale mängulaadile sügavuse poolest praegu maailma jazzis kuigi palju konkurente.
60ndatel mängis Lloyd hipimuusika peaareenil Fillmore East’is enne Miles Davist ning tegelikult ajas just Lloydi grupi suur menu rockfestivalidel Davise kihevile, kannustades teda eksperimenteerima jazz-rockiga.
Lloyd ise ei ole kunagi rokimees olnud ja tema muusikatki on raske seostada jazzrockiga. Aga seal leidub sellist laulvust ja niisugust tervikutunnetust, mis ulatub kaugele üle jazzmuusika piiride. Mitte just kaua aega tagasi musitseerisid koos Charles Lloydiga Elvis Costello ja Burt Bacharach, kaks laulumuusika suurkuju. Niisugust kombinatsiooni saab pidada täiesti mõistetavaks. Meloodia ühendab.
ECM-i märgi all on Charles Lloydi grupi uus plaat temalt juba üheteistkümnes. 90ndatel ilmus neid vanameistrilt ridamisi. Iga järgmine on olnud huvitavam kui eelmine. 2001. aasta septembrisündmustele New Yorgis reageeris ta plaadiga “Lift Every Voice”. Kriitika nimetas seda parimaks, mida saksofonist eales teinud.
Mees on juba 67 ja pikad turneed ei ole selles vanuses enam naljaasi. Kuuldavasti võib see ringreis jääda saksofonistile siinpool Suurt Vett viimaseks. Tema esinemine Jazzkaarel tõotab tulla eriline. Lloydil on pagasis palju väärtuslikku – mitme aastakümne kogemus, pooleldi indiaani päritolust tulenev loodusetunnetus, vaimsusepüüdlus, mängutehnika ning – mis kõige tähtsam – muusika, mis haarab hinge.
Charles Lloyd – saksofon
Geri Allen – klaver
Reuben Rogers – kontrabass
Eric Harland – trummid, löökpillid
| 
