Hiram Bullock
|
.............................................................
VULKAANILISE ENERGIAGA KITARRIST
| TASUB TEADA |
Sündis 11, septembril 1955 Osakas.
.................
Tuli Ameerikasse koos vanematega kaheselt.
.................
Andis esimese soolokontserdi (klaveril) kuueselt.
.................
16-aastaselt hakkas kitarri mängima, et «kohata rohkem tüdrukuid».
.................
Õppis Miami ülikoolis, kus kohtus Pat Metheny ja Jaco Pastoriusega.
.................
1976 asus elama New Yorki.
.................
Lisaks osalemisele Breckerite ansamblites lõi Bullock kaasa David Sanborni turneebändides ja plaatidel.
.................
Stuudiomuusikuna on mänginud niisuguste kuulsuste plaatidel nagu: Kenny Loggins, Marianne Faithful, Eric Clapton, James Brown, Tracey Chapman, Billy Joel, Paul Simon, Barbra Streisand, Chaka Khan, Burt Bacharach, James Taylor ja Roberta Flack.
.................
Kirevust lisab see, et ta on koostööd teinud ka niisuguste gruppide ja esinejatega nagu: Bob James, Spyro Gyra, Sting, the Gil Evans Orchestra, Jaco Pastorius, Carla Bley ja Al Green.
.................
Ta mängis kitarri Steely Dani albumil «Gaucho».
.................
Bullocki soolokarjäär algas 1983. aastal.
.................
1985 salvestas ta oma esimese sooloalbumi «From All Sides» plaadifirmale Atlantic.
|
Optimistlik kitarrist Hiram Bullock on mees, keda võib pidada üheks tänase päeva mitmekülgseimaks elektrikitarristiks, olgu siis jazzi või rocki vallas.
Teda peetakse üheks mitmekülgseimaks kitarristiks, kes on kodus nii jazzis kui rockmuusikas. Tegemist on ka märkimisväärse laululooja ning karismaatilise lauljaga. Raske on teda kuhugi lahtrisse suruda, kuna muusika, mida ta mängib on imetlusväärne segu pea kõigest – jazzist, rockist, bluusist, funkist ja soulist. Mees ise aga peab oma muusika ja lava-show kõige olulisemaks komponendiks heatujulist nalja.
Kitarristiks sai Bullock juhuslikult. Ta mängis teismelisena keskkooli bändis bassi. Ühel heal õhtul minestas grupi kitarrist äkitselt keset üht kuuma soolot. Nähes, kuidas kohemaid kargas lavale vähemalt kümmekond plikat, kes hakkasid üksteise võidu soolomeest toibutama, sai ka Hiram selgeks tõe, et temast peab saama kitarrist. Ta oli siis kuusteist ja ning mis puutub tüdrukutesse, siis olevat see tõesti aidanud. Hiram Bullock ei salga, et kitarr tähendas talle lisaks muusikale ühtlasi ka rohkem naisi ja lõbu.
Praegu on ta üks mitmekülgsemaid kitarrikäsi, sest ühest küljest on ta mänginud niisuguste popkuulsuste plaatidel nagu Eric Clapton, Billie Joel, Sting ja Paul Simon ning teisalt ei võta David Sanborn, Carla Bley või vennad Breckerid enda kõrvale mängima sugugi mõnda suvalist tüüpi. Bullock on olnud teretulnud mees mõlemal pool tara.
Ta sündis Jaapanis ja elas seal kuni teise eluaastani. Siis tulid vanemad Ameerikasse. Üles kasvas Baltimore’is, kus lapsena õppis kõigepealt klaverit ja saksofoni, enne kui hakkas koolibändis bassi mängima.
Miami ülikoolis õppides kohtus ta Jaco Pastoriuse, Will Lee ja Mark Eganiga. See oli üks väheseid kõrgkoole Ameerikas, kust võis saada kitarridiplomi ja kus olid ka jazzikursused.
Laulja Phillys Hymani taustabändiga siirdus Bullock 1975. aastal New Yorki ja üritas seal läbi lüüa. Juhuse läbi kuulis ühes klubis teda David Sanborn, kes parajasti otsis oma bändi kitarristi. Nii sai ta Sanborni turneebändi mängima. Teine õnn naeratas siis, kui Bullock kohtus produtsent Phil Ramonega, tänu kellele ta aastate jooksul musitseeris stuudiopillimehena kümnete kõrgeimast klassist popkuulsuste plaatidel.
1977 asutas ta oma bändi 24th Street Band koos sõprade Will Lee ja Cliff Carteriga ja nautis tormilist menu Jaapanis. 80ndate alguses bänd küll lagunes, kuid kitarrist sai mitmeks aastaks tööd David Lettermani populaarse telesaate bändis, kus omandas «paljasjalgse kitarristi» kuulsuse.
Siis mängis ta koos Toots Thielemansi, Mike Sterni, Breckeritega ning tegi 1985 plaadifirmale Atlantic oma esimese sooloplaadi «From All Sides». 1990ndatel tiirutas Bullock mitu aastat mööda maailma ringi Miles Davise produtsendi Marcus Milleri bändiga.
Hiram Bullocki mängustiili on tihti kirjeldatud kui Larry Coryelli ja Robert Cray vahepealset. Ja alati on esile toodud tema mängu kirglikkust ja energilisust.
Mees ise on oma mängu kohta öelnud: «Kuigi mulle kitarrimäng tohutult meeldib, ei näe ma ennast Mike Sterni või John Scofieldi moodi muusikuna, kes ainult mängib, mängib ja mängib. Ei, mul on pakkuda rohkem nagu pakett – veidi funki, tükike romantikat ja palju nalja. Tavaliselt lõpeb sellega kõik, mida ma teen.»
|
