Weekend Guitar Trio
|
.............................................................
15 AASTAT SUUREPÄRASEID KITARRIFANTAASIAID
| TASUB TEADA |
Ansambel tuli kokku 1993. aasta alguses.
.................
Nende esimene heliplaat “Sõnastik” ilmus saksa firma Antes märgi all.
.................
Kokku on WGT teinud neli heliplaati.
.................
WGT on esitanud ka neile komponeeritud nüüdismuusikateoseid. Näiteks šveitsi helilooja Giancarlo Nicolai teist “'La Speranza” ja spetsiaalselt WGT-le kirjutas teose Toivo Tulev.
.................
Ansambel on esitanud veel eesti tõsiheliloojate Tõnu Kõrvitsa, Anti Marguste, Jaan Räätsa ja Mirjam Tally teoseid.
.................
1999. aastal tellis nüüdismuusika-festival NYYD teosed kõigilt kolmelt ansambli liikmelt.
2002 kirjutas kolm noort saksa heliloojat oma õppetööd WGT-le esitamiseks.
.................
|
Omapärane, eriline, üllatav või lihtsalt hea – Weekend Guitar Trio kuulajaskond on sama kirev ja paljuarvamuseline nagu grupi enda muusikagi. On asju, mis ei saagi kunagi valmis, vaid aina küpsevad ja küpsevad paremaks. WGT muusika on just selline.
Nädalalõpu kitarritrio tähistab 15. sünnipäeva. Ühele muusikakollektiivile on see koospüsimiseks päris pikk aeg ja väärib nii austust kui tähelepanu.
Üks nende esimesi esinemisi laiema avalikkuse ees oli viimaseks jäänud Pärnu Fiestal. Robert Jürjendal oli enne seda vaimustusega kuulanud üht California Guitar Trio heliplaati ning ta oli siis just käinud Saksamaal oma suure eeskuju Robert Frippi Guitar Craft kursustel. Ta naasis sealt täis tegutsemistahet. Sarnaselt välismaal kogetuga tahtis ta praktiseerida kitarride koosmängu moel, mille eesmärgiks oleks ajapikku nii muusikalise kui vaimse tasakaalu saavutamine. Ta kutsus punti oma sõbrad. Mart Soo, eesti free-jazz’i üks alusepanijaid, oli siis juba hea mitu aastat süvenenud spontaansesse improvisatsiooni, kuid töö kitarriõpetajana tähendas lähikokkupuudet mitte ainult peavoolujazziga vaid ka üldse igasuguse kitarrirepertuaariga. Tõnis Leemets, kolmikust noorim, huvitus tollal muu hulgas elektroonilise tantsumuusika vilkalt muutuvast ja aktiivselt pulbitsevast maailmast.
Need erinevad suunad koondusid ühistes kokkulepetes ja koosmängudes, samas aga turritas kolmiku iga liikme individuaalsus ja muusikalise maitse erisus pisut välja kõigest, mida WGT kontsertidel kuuldavale tõi. Nad mängisid algusest peale üksnes oma muusikat. See oli põnev nii muusikutele enestele kui nende kuulajatele. Trio tegi endale siinsetes muusikaringkondades üsna kiiresti nime. Neid teati, kutsuti aeg-ajalt mitmesugustele festivalidele, kunstigaleriidesse ja lennukamate mõtetega inimeste kokkusaamiskohtadesse.
Teise WGT plaadi “3 on 1” andis Eesti Raadio välja juba 1995 (pea vahetult peale 1994. aastal ilmunud albumit “Sõnastik” saksa firma Antes märgi all). Seega algas muusika talletamine vaid üsna pea pärast ansambli tegevuse algust. Järgnesid välismaa-esinemised komponeeritud-improviseeritud muusikaga ja ühest WGT Jazzkaare-esinemisest vaimustunud ameerika jazzikriitik Bill Shoemaker – üks selle valdkonna tippkirjutajaid – jooksis pärast ansambli kontserti lava taha, kiidusõnad huulil. Loomulikult kirjutas ta sellest ka oma JazzTimes’i ülevaates.
Selleks ajaks oli WGT juba akustilis-elektrooniline grupp, mis avardas oma kõlapilti mitmesuguste protsessorite ja efektiplokkidega. Kui BBC mängis raadioeetris üht nende lugu, ei suutnud hämmelduses toimetaja peaaegu uskudagi, et kuuldu esitati reaalajas vaid kolme kitarriga.
2001 ilmutas WGT heliplaadi “Animotion” firma Beg The Bug Records, 2003. aastal andis ansambel ise välja plaadi “Aim”.
Koos grupiteadvuse ja enesekindluse kasvuga tihenes ajapikku ka WGT koostöö-kontsertide arv. Nad külastasid teise gruppide projekte ja kutsusid endale ise külalisi. Nii on nad mänginud koos nõnda eripalgeliste esitajatega nagu kuum briti DJ-duo Spring Heel Jack ja suurepärane eesti gregooriuse laulu grupp Vox Clamantis.
Trio kontserdikülalised on mänginud rahvamuusikapilli kannelt (Tuule Kann), torupilli (Celia Roose) või improvisatsiooniliselt häälitsenud (Priit Lehto).
2003. aastal mängisid nad mitu kontserti koos tunnustatud ameerika improvisaatori David Rothenbergiga (klarnet, live-elektroonika) ja John Wieczorekiga (löökpillid). Samasse aega dateerub ka koostööprojektide algus ameerika trummari Brian Melviniga.
Weekend Guitar Trio käib praegu koos piltlikult öeldes vaid nädalalõppudel . Kontserte on harva, kuid need on alati oodatud. Kõik ansambli liikmed on hõivatud mitmesuguste muude muusikaprojektide ja ansamblitega. Robert Jürjendalil on oma kitarristuudio, mille õpilastega ta on välja andnud heliplaadi “Kõla koda”. Teada-tuntud on ka tema loominguline ühendus Fragile, mis ühendab improvisatsiooni spontaanse kohapeal sündiva visuaalse kunstiga. Mart Soo osaleb mitmes peavoolu-jazz-grupis ega pole kaugeltki mitte unustanud ka oma kiindumust vabasse improvisatsiooni. Koos klahvpillimängija Taavi Kerkimäega on ta improkontsertide sarja “Improtest” eestvedaja ning kahekesi korraldavad nad Tartus ka Improvizz festivali.
Tõnis Leemets on teinud filmimuusikaid ning korraldanud WGT salvestusi.
Weekend Guitar Trio tempo on aastatega küll pisut aeglustunud, kuid iga samm on targem ja seda kaalukam. Pole mingit tunnet, et nad siinselt muusikamaastikult kaduda võiksid. Õnneks.
Ajakirjas Muusika kirjutas Berk Vaher nende kohta kenad ja ajatud sõnad: “Kuni see eraldipüsimine ei kuluta läbi muusikute endi motivatsiooni ja kuni see veel seiklejavaimuga kuulajaid ligi tõmbab, on sellest sündivad helid kummastavkauniteks meeldetuletusteks teistsuguse elu ja taju võimalikkusest. Tavandiroki ja suvasüldiga nüristatud elektrikitarris ärkab eksootiline legend surfarite leitud Havai imepillist, millega võis esile manada lainemurru ja avakosmose laule. Ja kõiki kõlasid, mis nende vahele jäävad.”
Markus Reuter
|
Tänavusel Jazzkaarel on WGT külaliseks austerlane Markus Reuter (1972), kes ise peab ennast elektroonikaga manipuleerivaks muusikuks, heliloojaks ja helikujundajaks. WGT-ga musitseeris ta esmakordselt koos 2007. aasta oktoobris, kui viibis Eestis Jazzkaare kutsel koos ansambliga Tuner.
Reuter õppis muusikateooriat ja kompositsiooni. Nooruses süüvis ta india muusikasse ning hakkas juba 1991. aastal külastama Robert Frippi Guitar Craft kursusi.
Muusikaliselt hüperaktiivne mees on mänginud enam kui 40 heliplaadilt ning muusikute loetlemine, kellega tema teed laval või salvestusstuudio on kohtumine, võtaks ruumi mitu lehekülge.
Tuntuks sai ta ansambliga Centrozoon, mille fännide hulka kuuluvad nii eksperimenteerijana tuntud kitarrist David Torn kui ka King Crimsoni trummar Pat Mastelotto. Koos viimasega ansambel Tuner sündiski. Tänaseks on grupilt ilmunud kaks heliplaati.
KOOSSEIS:
Robert Jürjendal – kitarr, e-bow, looper, Roland VG-8
Tõnis Leemets – kitarr, e-bow, looper
Mart Soo – kitarr, kitarrisüntesaator, e-bow, looper, Roland VG-8
|
