Gino Vannelli
|
.............................................................
SUUREPÄRANE HÄÄL, MEISTERLIK LAULULOOJA
| TASUB TEADA |
Sündis 16. juunil 1952 Motrealis.
.................
Tema isa mängis bigbändis.
.................
|
Kanadlane, kes pärast jätsuga vürtsitatud tuntust popareenil suurdus popi hõnguga jazzmuusikasse, on talent, keda paljud veel ei tea. Tema kontsertidel käinud inimesed tulevad tagasi ülivõrretega suul.
Eesti kuulajaile on Gino Vannelli nimi tuttav 70-nendatest, kui Eestisse jõudsid ta heliplaadid üllatavalt avara stereofoonilise heliga ja läbikomponeeritud seadetega. Hitid Living Inside Myself, Black Cars, People Gotta Move, I Just Wanna Stop jt. said tuntuks raadiokuulajatele, kodus Kanadas aga pälvisid Gino Vannelli laulud Juno auhindu ja Ameerikas Grammy nominatsiooni. Vannelli kandev 3 oktavilise ulatusega hääl, kaunid laulud ja emotsionaalne esitus avaldasid muljet mitmetele meie lauljatele, Jaak Joala lemmikute hulka kuulub Gino Vanelli praegugi. Laulja viimased albumid Canto ja Slow love pälvisid taas kõrgeid kohti muusikaajakirjade edetabelites.
Juba 1970ndatel tuntuseni jõudnud kanadalane kuulub peaaegu et samasse nišši kuulsa Ameerika bändiga Steely Dan, mille muusikas liituvad pop ja jazz. Õigupoolest liikusid need kaks 70ndate alguses suisa kõrvuti ja paralleelselt, ajades sama asja, õppides teineteiselt. Sellised Gino Vanelli lood nagu “People Gotta Move” ja “I Just Wanna Stop” kerkisid USA-s edetabelitesse ja täitsid raadiote eetrit. Rockikriitikud teda ei sallinud, pidades esitust liiga viimistletuks ja liiga jazzilikuks ning popilikuks.
Gino Vannelli sündis 1952. aastal Montrealis. Tema isa mängis bigbändis ja ema oli innukas muusikakuulaja. Lapsena hakkas Gino trumme mängima ning eeskujudeks olid just nimelt jazzimehed Gene Krupa ja Elvin Jones. Kui ta oli 12, pani ta kokku oma esimese rockbändi Cobras, kus vend Joe mängis klahvpille. Sellel järgnes vaimustumine plaadifirma Motown kõlast ning noore Vanelli ansambel Jacksonville 5 (NB! Viis aastat enne Jacksonite pere kuulsa Jackson 5-grupi esimest plaati). Uus oli veel see, et lisaks trummidele õppis Gino Vanelli mängima kitarri ja klahvpille.
Oli ka periood, mil laulja viibis prantsuse impressionistlike heliloojate kõlamaailma lummuses. See mõjutas tema enda loomingut - maagilisust ja taevalikku ilu võib leida isegi maapealsest porist, kui vaid oskad vaadata ja tahad tunnetada.
Enne oma 17. sünnipäeva sai Gino Vannelli Kanadas RCA-ga plaadilepingu ja kannustatuna soovist võimalikult suurelt läbi lüüa, siirdus ta õnneotsingule New Yorki, sealt edasi Los Angles’i. Väidetavalt olid mitmed muusikaäri bossid vaimustuses Gino Vannelli laulukirjutaja andest ja kolmeoktaavilisest hääleulatusest, kuid plaadileping oli visa tulema põhjusel, et tema muusika polnud mainstream. Massipublikut sellega poleks peibutanud.
Meeleheitel vennad Vannellid olid juba lööduina naasmas Montreali, kui Gino tegi veel ühe meeleheitliku katse. Ühel hommikul läks ta plaadifirma A&M ukse juurde ja jäi ootama, millal sealt möödub firma üks omanikke, muusikuna laialt tuntud Herb Alpert. Kui Alpert jõudis parkimisplatsile, õnnestus Gino Vannellil turvamehest mööda söösta ning hingeldades edastada Alpertile anuv soov kuulata, kuidas ta laulab. See läks läbi, varsti kuulas plaadifirma omanik, kuidas kanadlane talle kitarri sõrmitsedes mõned oma uuemad laulud esitas. Tulemusena tegi Vannelli 1974-1978 A&M-ile kuus plaati. Viis nendest jõudis Billboardi edetabelisse, mõned soul’i ja jazzi hõngused laulud olid päris kõrgetel kohtadel singlite tabelis ja mõni neist teenis isegi Grammy-nominatsiooni. Publiku ees tegi Vannelli nime Stevie Wonderi turneede soojendusesinejana. Wonder oli tollases mõõtkavas aga peaaegu et superstaar.
Kui Herb Alpert müüs A&M-i maha, tegi plaadifirma uus juht Gino Vannellile ettepaneku sarnaselt Rod Stewartiga salvestada disco-album. Vannellile oli see vastuvõtmatu ja ta vahetas plaadifirmat. Arista andis küll välja tema plaadi “Nightwalker”, kuid lükkas tagasi järgmise plaadi, mis oli jazzilikum ja keerulisemate lauludega. Võitluse tõttu plaadifirmaga jäi 80ndate esimene pool Gino Vannellile plaatide mõttes üsna kasinaks. Kui ta kümnendi teisel poolel jälle plaatidega avalikkuse ette hakkas jõudma, teenis ta peamiselt tähelepanu juba Euroopas. Sellest saati on ta praktiliselt igal aastal teinud pikki turneesid Vanal Mandril.
1990ndatel kolis Gino Vannelli Los Angelesest Portlandi ja hakkas salvestama oma kodustuudios. See oli ka periood, mil ta põhjalikult süvenes maailma usunditesse, filosoofiatesse ja mõtlejate loomingusse. Enda sõnul tõmbas ta juhtme popmuusika peavoolust lõplikult välja.
1995 sõlmis temaga lepingu jazzifirma Verve ja järgnes mitu akustilist jazziplaati. Aga Vannelli ei jäänud ka selle juurde pidama. Ta pingutas ja õppis erinevaid laulustiile, mille tulemustest annavad märku mõned tema plaadid, kus kõlavad laulud eri keeletes ja mitmesugustest traditsioonidest, ka klassikalisest muusikast.
Seega on meil tegemist Lauljaga, kelle tegevust ei saa raamistada üksnes sõnaga “jazz”. Küpsema ja kindlamana lähenes Vannelli mõned aastad tagasi korraks taas ka popmuusikale, kui Universal andis 2005. aastal välja tema kogumikalbumi “These Are The Days”, kus kõrvuti tema vanade hittidega kõlavad ka mõned päris uued laulud.
Vannelli mainekusest ja tuntusest annab märku näiteks see, et teda on kutsutud esinema Paavst Johannes Paulus II-le. Mullu märtsis andis ta seeria väljamüüdud kontserte Las Vegases ning novembrikuised kolm heategevuskontsert New Orleansis olid samuti nii täis tuubitud, et osa publikust jäi ukse taha.
Hollandi pianist Bert van der Brink (1958) on saanud klassikalise klaverikoolituse Utrechti konservatooriumis, mille ta lõpetas cum laude. Sel samal 1982. aastal, mil ta sai diplomi, alusats ta Utrechti konservatooriumis jazziõpetajana.
Improviseerimine oli pimedal poisil veres juba lapsest saati. Klaveriõpinguid oli alustanud viieselt ning kõige enam meeldis talle mitte noodipaberilt veerida vaid ise mängida. Enda arvates on ta seepärast suuresti ka olnud iseõppija, ja mis puutub jazzmuusikasse, siis on iseõppimine Berti puhul sajaprotsendiliselt tõsi.
Bert van den Brink
|
Tänaseks on klassikakontserdid hollandlasele minevik. Ta mängib vaid jazzmuusikat ning tasemest annab tunnistus loetelu, mida mees on artistibiograafias pakub tuntud muusikutest, kellega tal on olnud õnne koostööd teha: Toots Thieleman, Dee Dee Bridgewater, Lee Konitz, Chet Baker, Philip Catherine, Benny Golson, kui mainida vaid kõige nimekamaid.
90ndate alguses oli Brink paar aastat Dee Dee Bridgewateri grupi pianist ning tal on olnud veel mitme koosseisu ja ansambliga püsivamaid sidemeid. Olulisimad on talle sooloesinemised ja sooloplaadid, millest mõned on kandideerinud Hollandis ka sealsetele plaadiauhindadele.
Bert van den Brink koduleht
KOOSSEIS:
Gino Vannelli – laul
Bert van der Brink – klaver
|
