.............................................................
Uus ja vana, lähedane ja kauge, soe ja külm

Uus ja vana, lähedane ja kauge, soe ja külm.
Kuigi esmapilgul on need vastanditena tunduvad sõnapaarid, võivad neist aja jooksul või pikemal silmitsemisel saada lähedased kaaslased, ehk isegi teineteisest läbipõimunud partnerid.
Gregooriuse laul on sajandite tagant pärinev suulises traditsioonis sündinud muusikaline meditatsioon. Mis võiks sellest kaugem olla kui kaasaegne elektrikitarri kõla? Nii võiks tunduda eelarvamuste küüsis vaevlejale. Ometi võib ka elektrikitarr hakata mediteerima ning sakraalsetel tekstidel kõlav laul väljendada ülimat ekspressiivsust ja tundelisust. Teekäijaid võib eristada riietuse ning vanuse poolest, kuid sama rada mööda sammudes on nende siht siiski üks.

Ka sellel plaadil kõlavat muusikat ja muusikuid võiks vaadelda erinevatel aegadel ja erinevate vahenditega samal teel käijateks. Kui aga ajast välja liikuda? Võib-olla ongi meil alateadvuses mõlkunud mõtted aja mõiste kaotamisest muusikas, kuna kõneleme ju ikkagi alati oma kaasaegsetele. Ning ütleme samu asju erinevate vahenditega ja ka võib-olla erinevates keeltes, just nii nagu igaüks on harjunud. Oluline on aga sõnum. Sõnum, mida sõnadesse panna ei tahakski, sest muusika väljendab ju sõnul seletamatut. Ning ehk on siin varjul olev sõnum ka igale erinev. See, mida keegi just parasjagu otsib ja mida kõige rohkem vajab. Ja nõnda otsides võime end kujutleda kuskil kaugel, eemal. Ühel üksikul tähel. Koidutähel. Stella matutina.