.............................................................
Hip-hop-jazzi suunanäitajad
| TASUB TEADA |
Ansambli moodustasid 1992. aastal Geoff Wilkinson ja Mel Simpson.
.................
Nende esimene laialt läbi löönud hittsingel oli “Cantaloop (Flip Fantasia)”.
.................
Albumi “Hand on the Torch” andis välja jazzifirma Blue Note.
.................
1994 jõudis “Cantaloop” USA singlitabeli esikümnesse.
.................
“Hand on the Torch” oli Blue Note’i esimene miljoniläbimüügini küündinud plaat Ameerikas.
.................
Tänaseks on ansamblilt ilmunud seitse albumit.
.................
Us2 uusim album on tänavu aprillis ilmuv “stop. think. Run”.
.................
|
Briti DJ-d avasid 1990ndatel uuele tantsumuusikale ukse jazzivalda. Pärast seda ei olnud jazz enam endine.
Hip-hop-jazzi pioneer esitleb Jazzkaarel oma uusimat albumit, mis tõotab muusikaliselt kokku võtta nende kogu senise tegevuse.
Londoni produtsent Geoff Wilkinson pani koos oma tööpartneri Mel Simpsoniga grupi kokku 1992. aastal. Koos räppar MC Honey B ja jazzpianisti Jessica Laureniga olid nad 1990. aastal teinud singli “Where Will We Be In The 21st Century”, mis pälvis tollal kerkiva indie-firma Ninjatunes tähelepanu ning sellest sündis aasta hiljem NW1 12-tolline “The Band Played The Boogie”.
Ilmnes, et miksides kokku tantsurütme ja tükke vanadelt jazziplaatidelt, oli Wilkinson enda teadmata vallandanud ahelreaktsiooni. Lugu, mida ta oli sämplinud, oli pärit vanalt Blue Note’i plaadilt, autoriks Grant Green.
| YouTube video |
Us3
|
Trendikas tantsumuusika raadiojaam Kiss FM pani Wilkinsoni loo “The Band Played The Boogie” oma pleilisti ning tulemuseks oli kuri telefonikõne Londoni EMI peakorterist. Geoff Wilkinson teadis hästi, et vana jazziloo näppamisega oli ta rikkinud seadust ning seepärast sõelusid ta püksid püüli. Sõnaosavus siiski päästis mehe ja ta suutis ennast rääkisid isegi nii puhtaks, et tõotas ka EMI-le midagi sarnast teha, kui need ta oma arhiivi tuhnima lasevad.
Selles asja mõte oligi. Blue Note’i president Bruce Lundvall otsis kedagi või midagi, mis aitaks vanal jazzmuusikal pääseda olevikku ning ta lasi Wilkinsonil prooviks teha mõned demod, et veenduda, kas too ikka on suuteline kokku mikserdama värsket kõla.
Üks nendest 1992. aasta märtsis salvestatud demodest oli ka “Cantaloop (Flip Fantasia)”. Läks mööda kaks aastat ja lugu oli juba USA singlite esikümnes.
Album “Hand on the Torch”, mille singlilooks lugu sai, oli maailmalaiune edulugu ning sellest sai ühtlasi esimene Blue Note plaadimärgi all ilmunud album, mille müüginumber Ameerika Ühendriikides ületas maagilise miljoni ostetud plaadi piiri.
Maailmaturneedele siirdunud Us3 nautis menu, kuid kasvavate kontserdipingete tagasilöögiks oli Mel Simpsoni lahkumine ansamblist 1996. aastal. Pärastpoole selgitas Geoff Wilkinson, et pidevad koosseisumuutused olidki üks bändi ideesid. Et iga järgmise plaadiga peaks vahetuma näiteks juhtvokalist. New Yorgi räpparid KCB ja Shabaam Sahdeeq asendasid seni bändis häält teinud Rahsaan Kelly’t, Kobie Powell’i ja Tukka Yoot’i ning tulemuseks oli 1997. aasta album “Broadway & 52nd”. Vähehaaval hakkasid rütmigruuvide vahele rohkem peitu jääma ka Blue Note’i vanadelt plaatidelt pärit helilõigud ning tulemuseks oli järjest enam ansambli oma nägu.
Seejärel vahetas Us3 plaadifirmat. Uueks koduks sai Sony, seejärel tehti diil jälle EMI’ga ning anti käsi ka Universalile, kes 2001. aastal andis Euroopas välja grupi kolmanda plaadi “An Ordinary Day In An Unusual Place”. Us3 muusikasse ilmusid Drum’n’bass-elemendid, sisse kühveldati ka india ning araabia mõjusid, latiinorütme. Us3 sai vähehaaval kütkestavaks lavabändiks, kellele lisas enesekindlust soe vastuvõtt publikul , kus maailmanurgas nad ka lavale ei astunud.
Neljas Us3 plaat “Questions” ilmus 2003. aastal. Domineerisid neo-soul ja latiinokõlad. Vokalistideks olid Reggi Wyns Brooklynist ja Londonis elav aafriklanna Mpho Skeef. “Kena on teha koostööd elavate muusikutega, mitte surnutega,” kommenteeris järjest vähenevat sämplite esinemist oma ansambli plaadil Geoff Wilkinson. 2005. aastal andis Us3 50 kontserti 14 riigis.
Wilkinson kutsus ansamblisse järjest uusi kiirkõnelejaid ja plaadimängijate keerutajaid. Akil Dasani ja Gastoni leidis tä näiteks New Yorgi kuulsast Nuyorican Poets Café’st.
Muu hulgas jõudis Us3 turneekarussell 2006. aastal esimest korda Venemaale.
2007 ilmus album “Say What!?”. Sedapuhku domineerisid jazzi ja brasiilia rütmide kõrval nüüdisaegse R&B kõlad.
Mullu pidas ansambel pausi, et 2009. aastal värske energiaga lavale söösta. Uus album “stop. think. Run” esitleb kaht uut noort Ameerika räpparit. Sene on 23-aastane, Brook Yung aga kahekümnene. Vana hea Us3 on tagasi. Uue energiaga. Kaheksaliikmelisena.
Esimest korda Eestis!
Geoff Wilkinson – biidid
Chris Dodd – kontrabass
Mike Gorman – klahvpillid
Chris Storr – trompet
Ed Jones – saksofon
DJ First Rate – turntables
Brook Yung – räp
Sene – räp
| 
