• Tropics (Suurbritannia)
  • Taavo Remmel 50
  • Mart Soo 50
  • MiaMee
  • Bill Frisell (USA)

Peagi

Luulet muusikas ja muusikat luules

on Reede, 17 Veebruar 2012. Posted in Uudis, Kõik uudised, Intervjuud

Eesti Kultuurileht Sirp, 17.02.2012. Autor Ivo Heinloo

Noor Pärnust pärit lauljanna Anneliis Kits on Eesti muusikas viimastel aastatel tuntust kogunud erinevate ansamblitega nagu näiteks Stereo Spectrum ja State of Zoe. Hiljuti Otsa kooli lõpetanud neiu ilmub „Talvejazzil” publiku ette aga sootuks teistlaadi projektiga. Koos andeka uue põlvkonna pianisti Kirke Karjaga on ta kirjutanud muusikat mitmete Eesti nüüdisluuletajate, teiste seas Doris Kareva ja Karl-Martin Sinijärve, kuid ka vähem tuntud poeetide tekstidele, mis hakkab 18. II kl 17 Kumus kõlama kvarteti esituses. Kaasa löövad ka poeedid ise.

Bändis on Kirke Karja, Joosep Voolmaa ja Ara Yaralyan. Miks just selline koosseis?

Anneliis Kits: Me sobime omavahel muusikutena hästi. Ara on mõneti spirituaalne inimene ja kindlasti väga emotsionaalne. Ta on kogu keha ja vaimuga muusikas sees. Väga raske on leida ühtegi teist nii ekspressiivset kontrabassimängijat – tema näost on võimalik lugeda iga nooti. Joosep on üks neist inimestest, kelle arengut ma olen Otsa-kooli aegadel pikalt jälginud. Ta on üks kõige musikaalsemaid trummareid minu tutvusringkonnas. Hea kõrva ja laia ampluaaga ja ta oskab meile just selle õige nükke juurde anda.

Kui meie jazzmuusikute uuest generatsioonist rääkida, siis Kirkest ei saa üle ega ümber. Ma ei tea, kas saab öelda, et Kirke on noor Randalu, aga sarnasusi nende vahel on. Kirke tegeleb ühtviisi intensiivselt nii klassikalise kui jazzmuusikaga, olles leidnud seal imetlusväärse balansi. Selleks peab olema üleloomulikult töökas ja sellist töökust ei kohta just väga tihti. Mind paneb imestama, kui väga ta suudab olla muusikas kohal, just siin ja praegu, ja seda meeletu pühendumusega.

Laval pole üksnes muusikud. Kui kergesti Doris Kareva ja Karl-Martin Sinijärve nõusse saite, et nad projektis kaasa lööks?

Ma olen isegi üllatunud, et kohe nii positiivse vastukaja saime. Algul saatsime neile mõlemale salvestatud näidisversiooni sellest muusikast. Nii Kareva kui Sinijärv on minu silmis loomulikult imetlusväärsed ja suured autoriteedid. Sinijärv tuli kohe lagedale igasuguste omapoolsete ideedega ja Doris Karevaga suheldes selgus üllatuslikult, et ta oli juba suvel meie projekti kontserdil kuulnud.

Doris algul imestas, et kuna nad on ju nii erinevad, siis kuidas nad Sinijärvega kokku sobivad. Aga see ongi hea, et nad on erinevad – Kareva süvitsimineva ja melanhoolse joone kõrvale oli vaja ka teisi tundeid, Sinijärvele iseloomulikku künismi, irooniat, sõnamängu, mille mõistmiseks on vaja mingit taustsüsteemi, lugemust ...

Samad kontrastid on olemas ka meie ansamblis. Eks me oleme Ara ja Kirkega parajalt melanhoolsed, Joosep toob kollektiivis välja ilmselt selle teise poole.

Räägi natuke oma teistest bändidest. Esimene laiemat kõlapinda leidnu oli vist Stereo Spectrum?

Stereo Spectrum oli tagasi vaadates n-ö õppeetapp, sest alustasime kollektiiviga kaveribändina, käies läbi disko ja funki ABC. Ühel hetkel kirjutasime loo „Eesti laulu” jaoks ning 2010. aastal sai sellest minu esmakordne kogemus produtsendi ja heliloojana. Ilmus EP „Conciliation”, mille taga olime mina ja Sander Mölder. See väljalase ja esmane kollaboratsioon Sandriga oligi konkreetne tõuge State of Zoe tekkeks. Nüüd kunagi välja antud EPd üle kuulates tahaksin paljusid asju teha teistmoodi. Ja see ei olegi üldse välistatud, et võtan sealt mõned lood, muudan neid pisut ja kaasan State of Zoe repertuaari. Looga „I am” juba läks nii ...

Praegu on mu põhiline tegevus seotud State of Zoe’ga: kohe on ilmumas meie esimene EP ning kevadel tuleb välja LP, mida oleme juba pikka aega ette valmistanud. Kõige vahvam olekski, kui saaks pühenduda ainult omaloomingule ja kõik muud asjad kõrvale jätta. State of Zoe on mulle võimalus katsetada mida iganes. Kusagilt kumab midagi põhjamaist läbi, samas teistest lugudest jälle funki ja disko elemente. Selle bändi puhul on võimatu žanri täpselt määratleda.

Žanrimääratlustest rääkides, võib-olla oleks tulevikus targem üldse kategooriatest loobuda?

Jah, need pigem tõesti ajavad inimesi segadusse, kui aitavad. Kui ma nimetan end jazzlauljaks, siis panen ennast justkui piiridesse, samas igasugune loominguline tegevus peaks just piire avardama.

Ma olen palju mõtisklenud selle üle, mis see jazz üldse on. Jazz on täna juba nii lai mõiste, et seda ei saa enam üheselt lahti seletada. Ega ma ei teagi täpselt, mida inimesed mõistavad jazzlaulja all. Muusikud, kes käivad baarides ja väikestes klubides, kellest keegi midagi eriti ei tea, kes teevad mingit oma asja ... Samas on sõna „jazz” muutunud ka trendiks – see on see muusika, mida „intelligentsed” inimesed kuulavad ja kuulama peaksid …

Vaadates tagasi õpingutele Otsa koolis, kas vahel traditsioonilisest jazzist tüdimus ka tekkis?

Mingil hetkel võis tõesti saabuda mingi üleküllastatus, et muudkui standardid ja standardid ... Kui kunagi võib-olla hakkasingi konventsionaalsetest asjadest eemale hoidma, siis jazzi juurde, juurte juurde tõi mind tagasi üks väga konkreetne hetk, kui kuulasin Wayne Shorteri kirjutatud lugu „Infant Eyes”. Üritan praegu süstemaatiliselt kuulata Coltrane’i ja Milesi ja teisi klassikuid, sest neid tundmata ei saa lihtsalt olla iseenesele tõsiseltvõetav, aga tahan end kursis hoida ka elektroonilise ja uue muusikaga. Ma olen õppinud seda, et millelegi ei maksa päriselt ei öelda, seda eelkõige kunstis ja loomingus.

Kuidas hindad praegu oma põlvkonna taset, arvestades, et võimalus omandada kodumaal professionaalsel tasemel jazziharidust on meil alles võrdlemisi hiljuti tekkinud?

Eestis on mõningaid asju võimalik saavutada lihtsamini kui mujal. Aga sellega ei tohiks ära harjuda, loorberitele ei tohiks puhkama jääda. Kui jääd sellele nulltasandile, siis muutud mugavaks ja ei arene enam. Kunstniku-loojana peab igaüks küsima mingil hetkel omaenda väärtuse järele.

Meie riik on noor ja lühikese aja jooksul on toimunud ikka väga suur edasiminek. Ma väga hindan meie õpetajate tegevust, kes hoolitsevad meie jazzi jätkusuutlikkuse eest. Igal aastal tuleb peale uusi talente. Mõned saavad headeks muusikuteks, aga kasvab peale ka uusi häid pedagooge.

Kas näed, et meie muusikahariduses võiks midagi teisiti teha või mida uut juurde tuua?

Klassika ja jazzi kõrval võiks kunagi tulevikus muusikakõrgkoolid hakata tähelepanu pöörama ka muusikale, mis oleks stiililiselt laiema haardega. Praegu on muusikaakadeemias hea võimalus õppida elektroonilist muusikat. Muidugi, kui oled mingi oma niši leidnud antud tingimustes, siis keegi sulle kätt ette ei pane. Aga ikkagi oleks vaja õpetust ka produtseerimise ja heliloomingu osas, kaasaegsemate õppemeetoditega ja üles ehitatud muusikatööstuse arengut silmas pidades. Et oleks siht ka neil andekatel inimestel, kel ei ole huvi astuda konservatooriumi jazzi- või klassikaosakonda ja kes ilmselt sinna ka sisse ei saaks.

Mis puutub muusikamaailma laiemalt, siis ma sooviks, et oleks rohkem koostööd erinevate kultuurivaldkondade vahel. Näiteks rohkem kokkupuutepunkte visuaalkunstnike ja muusikute vahel, et teha installatsioone, videosid, filmi … Tihti jääb võib-olla teiste loovalade esindajatele mulje, et muusikud hoiavad väga omaette.

Aga kuidas sa suhtud sellesse, et parim heli on hoopis vaikus?

Jah, vahel kodus naudin seda, et ainus, mis mu ümber heli tekitab, on mu arvuti tasaselt urisev ventilaator. Tihti lülitan ka arvuti välja. Et leida omi mõtteid kogu selles infomüras, on vaikus tõesti ajuti hädavajalik.

Jäta kommentaar

Kommentaari jätmiseks palun logi sisse. Logi sisse.

Jazzkaar sotsiaalmeedias

fb3   vimeo3   twitter3   insta3  rss3

Validates to XHTML 1.0 and CSS 3, created by heiti. Hosting partner Elkdata OÜ
JAZZKAAR: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141  |  tel: +372 666 0030  |  info(ät)jazzkaar.ee
Copyright © 2011 MTÜ Jazzkaar Sõprade Ühing 
football tipswww.betips.co.uk free betting tips
pariuri bet365 bonusbet365pariuri sportive online bet365