• Joel Remmel Trio
  • Tommy Smith & Brian Kellock (Šotimaa)
  • JazzEnsemble Baden-Württemberg (Saksamaa-Eesti)
  • Harlem Spirit of Gospel feat Anthony Morgan (USA)
  • Dawn of Midi (USA)
  • Richard Bona Trio (USA-Kamerun)

Peagi

JK: Teekond läbi muusika, rütmi, liikumise ja vaikuse

on Neljapäev, 26 Aprill 2012. Posted in Uudis, Kõik uudised, Intervjuud

Brian Melvin oli esmaspäeva õhtul NO99 Jazziklubis kohal tund enne sündmuse algust. Sel õhtul näidati klubis ka Melvini käe all valminud dokumentaalfilmi „Reflections”, millele järgnes kontsert grupiga Brian Melvin's Global Village.

 

Jazzkaare veebireporteril Kristina Pärtelpojal õnnestus Brian Melviniga enne kontserdi algust vestelda.

 

Kuidas ja millal sai alguse Brian Melvini Global Village?

 

Oleme koos tegutsenud umbes poolteist aastat. Me pole küll palju kontserte andnud, võib-olla kolm-neli, aga areng toimub pidevalt ja see on andnud mulle võimaluse kasutada igasugust erinevat muusikat, millega olen oma elus kokku puutunud. Sinna kuulub kõik see, mis mind ümbritses San Franciscos, psühhedeelne muusika, jazz ja rock. Idee sai alguse, kui ma tegin filmi Jacost (Jaco Pastorius) ja sellest, milliseks kujunes meie ühine tee. See tekitas minus soovi taas avastada elektrilisi kõlasid. Nii mina kui ka poisid, kellega koos mängin – Karel (Liiv) ja Raun (Juurikas) – olime kõik põnevil, et sündis Global Village.

 

Tänasel kontserdil ühineb grupiga ka kitarrivirtuoos Jaak Sooäär?

 

On tõesti lahe, et Jaak meiega täna mängib, tema mäng lisab kontserdile omamoodi ilusa elemendi, sest tema mõistab ja on avatud igasugusele muusikale ning see on just see, mis meile sobib.

 

Muusikat, mida te mängite, nimetate Pastoriuse elektriliseks jazz-rockiks. Mida see endast täpsemalt kujutab?

 

Kogu muusika on imelik, kõik on sildistatud. Kui ütled „rock“, võib see tähendada mida iganes, kui ütled „jazz“, võib seegi tähendada mida iganes. Nii et põhimõtteliselt võib meie bänd mängida mida iganes. Meil puuduvad piirid. Me võime mängida Bob Dylanit, Bob Marleyt, me teeme originaale, me mängime india muusikat. Sel moel me tegime muusikat ka Jacoga ja see on, mida ma õppisin, kui lävisin bändi Grateful Dead meestega. Põhimõtteliselt sa kasutad muusikas kõike, mis sind on kunagi mõjutanud. Sa ei ütle, et me ei saa seda teha või et see on halb. Meie muusikas puudub dualism, puuduvad piirid ning pole vaja passe.

 

Nii et teie muusikas on kõik lubatud?

 

Jah! Minu arust sel viisil saavad head bändid oma kõla. Ma arvan, et see avatus on suurte bändide lahutamatu osa.

 

Mis on teie tulevikuplaanid Global Village'iga?

 

Mida ma tahaksin Global Village'iga kindlasti teha – tahaksin salvestada meie esinemise ja anda välja topelt-CD. Näidata bändi laval, teha kontsertlindistus ja lisada seesama mängituna stuudios.“

 

Brian Melvinil on veel üks projekt, millega ta tahab jätkata ning välja anda ka plaadi. Selleks on Brian Melvin East-West Rhythm Band. Tänaseks on nad jõudnud lindistada kaks lugu.

 

Teie vaimustusite trummimängust aastal 1964. Millal ja kuidas tekkis aga huvi india trummide vastu? Paljudes teie projektides võib kuulda india muusika kõla. 

 

Kõik sai ikka alguse Biitlite muusikaga, alateadlikult. Ja kui ma olin 12-13aastane siis tutvustas üks mu sõber mulle india trumme. Kui ma neid kuulsin, polnud vaja rohkem sõnu kui vaid „WOW“! Nende trummide kõla haaras mu endasse. Kui olin 16 või 17, sai alguse sõprus Mickey Hartiga, Grateful Dead’i trummariga, kes mängis ka bändis nimega Diga Rhythm Band. Neil oli oma kümme india trumme mängivat trummarit. Mickey sõbrustas Zakir Hussainiga, kes on kuulus india tabla mängija. Minu esimene tablatund toimus 1976. aastal, õpetajaks Ustad Allarakha, Zakiri isa. India traditsiooniline muusika ja selle võimalused hämmastavad mind ikka veel.

Aga see oli ikkagi Mickey ja teised bändist Grateful Dead, kes tutvustasid mulle erinevaid muusikastiile, mis mulle teismelisena mõju avaldasid – nii see, mida San Franciscos mängiti, kui ka üldse kõik, mis seal 60ndate lõpus ja 70ndatel toimus. See oli kui rikas muld, kuhu istutatud seemned jõuliselt idanema hakkavad. Sel ajal oli palju eksperimenteerimist, toimus hipiliikumine, ringlesid narkootikumid ja muidugi ka muusika. Kõik oli osa õhus olevast muutusest, mis hõljub seal siiani.

 

Nii nagu trummid ja trummimäng, on Brian Melvini elu lahutamatu osa ka Tai Chi. Igal hommikul kell kuus või hiljemalt pool seitse võib Briani leida pargist Tai Chi’d harjutamas. Ta teeb seda aastaringi, vaatamata sellele, kas väljas on –20 kraadi või sajab oavarrest. See on aeg iseendale, aeg mõtisklusteks ja energia kogumiseks.

 

Briani arvates on kõik meie ümber omavahel seotud ja samas ka pidevas muutuses ja kui sa tahad ajaga ühte jalga käia, seda nautida, pead sa olema sisemiselt tugev, avatud, sa pead hoolima inimestest enda ümber ja neid ka aitama.

 

Brian ütleb: "Ma olen trummimängu õppinud 46 aastat ja alles nüüd hakkan ma seda mõistma või siis, vastupidi, mulle võib tunduda, et ma ikkagi ei mõista seda, mida arvasin mõistvat! Ja see on just see, mis on lahe. Kas ma tean, kuidas trumme mängida? JAH! Samas aga olen aja kulgedes vabanenud sellest kinnisideest, mis see trummimäng peaks õieti olema, ja mis on iseenesest kõige raskem. Oluline on  näha ennast kõrvalt ja usaldada teisi muusikuid."

23.04.2012 NO99 Jazziklubis

Brian Melvin Global Village (Eesti-USA)

Koosseis:

Brian Melvin – löökpillid

Karel Liiv – bass

Jaak Sooäär – kitarr

Raun Juurikas – klahvpillid

Jäta kommentaar

Kommentaari jätmiseks palun logi sisse. Logi sisse.

Jazzkaar sotsiaalmeedias

fb3   vimeo3   twitter3   insta3  rss3

Validates to XHTML 1.0 and CSS 3, created by heiti. Hosting partner Elkdata OÜ
JAZZKAAR: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141  |  tel: +372 666 0030  |  info(ät)jazzkaar.ee
Copyright © 2011 MTÜ Jazzkaar Sõprade Ühing 
football tipswww.betips.co.uk free betting tips
pariuri bet365 bonusbet365pariuri sportive online bet365