Muusikalist teekonda alustas Frith üksi, kõlistades ketiga ja sahistades saapaharjaga süles lebava kitarri keeltel. Improvisatsioon jätkus vaikselt, kohati isegi meloodiliselt. Peagi viipas Frith kaasa ka teised „liiklejad“ ja mõnda aega musitseerisid kõik koos.
Siis aga tõusis Frith püsti, pani pilli käest ja sammus poolkaares laval istuvate eesti muusikute ette ning silmitses neid – ise tähelepanelikult kuulates – altkulmu, käed rinnal risti, nagu mõni koolmeister oma õpilasi. Veidi aega sealsamas seistes rühma dirigeerinud, istus ta tagasi oma kohale muusikuterivi otsas.

Järges vastastikuste fraasivahetuste ja äkiliste helipahvakute osa, millega kaasnesid üksteisele näidatavad käemärgid. Seejärel võtsid maad pikad venivad noodid kõigilt pillidelt. Algul hõredalt ja vaikselt kostev klaster tihenes ja kasvas valjemaks. Aeglaselt kulgevate nootide taustale näitas taas dirigendirollis Frith sisse Ahto Abneri trummisoolo, teised muusikud jäid tasahaaval vakka ja pikka aega kestnud süidiliku ülesehitusega lugu lõppes.

Keset vaikust hakkas Frith käega takti lööma. Tundus, et algav lugu peaks tulema 5/4 taktimõõdus. Üksikud siit-sealt kostvad helikimbud ühelt ja teiselt pillilt lõid siiski pigem vaba meetrumi tunnetuse. Liis Viira harfisoolo ajal said ainult bass ja klahvpillid Frithilt loa mängida ühe löögi taktis, luues harfi niigi õhulise tämbri tõttu mulje soolo hõljumisest kusagil õhus, maa ja taeva vahel.

Taavi Kerikmäe repliik klahvpillidelt kõlas seejärel kui morsekeelne appihüüd. Muusika aluspõhi kasvas kopsakamaks, valjemaks, ümaramaks, hakkas veerema nagu lume-, õigemini põhupall. Kerikmäe morsekood arenes pulseerivaks motiiviks. Roomet Jakapi ja Fred Frith pidasid omavahel naljakat prääksuhäälset dialoogi. Frith lasi kitarrilt linnuna lendu pika kauni heleda tooni, ülejäänud jäid natuke liiga kauaks lühikesi 1–2 noodilisi piiksatusi tegema. Lõpuks moodustasid need üsna rutiinse mustri, nagu helitapeet või lindude katkematu kädin roostikus.

Jakapi soolo tõi sisse uut värskust. Eduard Akulini tromboon kõlas, nagu vaidleks Jakapile vastu, repliigivahetus läks nii ägedaks, et kaks ontlikku meesterahvast mõjusid sõitlevate turumuttidena, Jakapi tegi koos helidega jäljendamatuid nägusid. Siin dirigeeris Fred Frith sisse sobivad breigid kogu ansamblilt, seejärel kattis ruumi taas drone nagu heliline triibuline kaltsuvaip.

Kerikmäe klahvpillidelt kostus ühtaegu kitarrile ja mootorrattale sarnane hääl. Teda asus matkima Akulin tromboonil. Pärast kontserti sain teada, et üks žestidest, mida iga muusik võis näidata ühele teistest, tähendaski: „tee nüüd täpselt nii nagu mina“. Kordamööda teineteist matkivate fraaside „mõttevahetusest“ kujunes omamoodi duell Kerikmäe mootorrattahäälse süntesaatori ja Eduard Akulini trombooni vahel, kus glissandoga järjest madalamate nootide suunas võiduajamine lõppes viimaks trombooni kaotusega.

Taas pusis Fred Frith üksi oma kitarri kallal, rakendades kõikvõimalikke veidraid abivahendeid nagu sõrmemasseerijaid, konservikarpi ja sellesse pillatavat metallketti, samuti poognat, millega ta tõmbas kauneid helisid mitte ainult kitarrilt, vaid ka näiteks plekk-karbi servalt. Teised muusikud said peagi loa liituda, algul leebelt sekkudes, seejärel võimsalt üürates ja tuututades, maksimumi mängu pannes. Lõpuks vaikselt, aga väga aktiivselt musitseerides, mis oli tegelikult kontserdi üks põnevamaid kohti. Teiste taustal võttis Frith üles vinguva tooniga kitarrisoolo, jättes lühikeste fraaside vahele õhku. Sellele järgnes atonaalne üks-heli-korraga põhimõttel ühisimpro ning väga vaikne sahin ja linnuhääled Fred Frithi kitarrilt.

Roomet Jakapi tegi kaetud tooniga „oo-aa“ nagu mõni poolemeelne, Fred Frith kõdistas pintsliga vastu mikrofoni ja mängis poognaga kitarri, siis koputas pulgakestega vastu keeli. Vahepeal lülitus ta ansamblisse hoopis häälega, pigistades noote kõrist nii, et läks näost punaseks, ja kurgust kostis vaid kähinat kõrgete piiksunootidega pooleks.
Järgnevalt keeras Frith mängimise ajal keele helikõrguse madalamaks, niiviisi saadud tumedad oiged Frithi pillilt kostsid eelsalvestatud kiirelt pulseerival taustal.

Mart Soo kitarri pinistamine kõlas, justkui oleks tegu prepareeritud klaveriga. Seejärel andis Frith märku kõigile pillidele korraga sisse tulla. Tuldi vaikselt, hoiti sama helivaljuse nivood ja hääbuti. Kontsert oli lõppenud. Aplausi saatel läksid esinejad lava tagauksest õue ning tulid peagi tagasi kummardama, plaksutamine ei lakanud kogu selle aja jooksul.

Hiljem lavale Fred Frithi käest autogrammi küsima minnes märkasin noodipultidel veel kokku kogumata pabereid. Jõudsin näha, et ühel lehel oli tabel, kus osa ruute ära värvitud, osa tühjad. Märkasin, et ühes lahtris on kirjas sõna „harf“ ja teises „tromboon“, mida niisugune „partituur“ aga tähendas, jäi mõistatuseks.
Teisel lehel ilutses pealkiri „18 friendly gestures for Improtest“ ja tagantjärgi neid juhiseid lugedes tekkis minus küsimus, kuidas nii paljude konkreetsete ettekirjutuste järgi toimides veel improvisatsiooniks ruumi pidi jääma. Teatav kammitsetus vajutaski ilmselt kontserdile oma pitseri, sest kuigi kontsert tervikuna oli huvitav ja vaheldusrikas, muutus muusika tõeliselt kaasakiskuvaks ja püsivamat emotsionaalset mõju avaldavaks alles lõpu eel, kui tasa ja intensiivselt mängivat ansamblit täiendas Fred Frithi jõulise tooniga kitarrisoolo.


Fred Frith ja „Trouble with Traffic“ 20. mail kell 19.00 Põhuteatris

Fred Frith – kitarr, hääl, live-elektroonika jm. abivahendid
Mart Soo – kitarr, live-elektroonika
Taavi Kerikmäe – klahvpillid, live-elektroonika
Liis Viira – harf
Ahto Abner – trummid
Rivo Laasi – basskitarr
Eduard Akulin – tromboon
Roomet Jakapi – hääl

Hakatuseks uurib Bobby McFerrin õpilastelt, mis on improvisatsioon?
Selgub, et McFerrin ise mõtleb sellest kui liikumisest: „Teil ei pea olema mingit teooriat selle kohta, te ei pea muusikast aru saama. Liikuma hakkamiseks on vaja ainult julgust avada suu ja tuua kuuldavale esimesed helid, sealt edasi aga lihtsalt jätkata. Lõpuks dikteerib laul juba ise, mida edasi teha ja kuhu minna.
Hea termin on minu meelest „laulupüüdja“ – kujutlege, et laulud on igal pool, teie peate end vaid välja sirutama ja midagi sellest kinni püüdma, seejärel haarama järgmise osa jne. Te olete pidevalt muusikast ümbritsetud, lihtsalt avate oma suu ja lasete sel välja tulla, ja lasete laulul end juhtida, kuhu iganes ta minna tahab.“
McFerrin tunnistab, et vahel avab ta improviseerides suu ja satub niisugustele ideedele, mis talle endale ei meeldi. Aga kui algse mõtte arendamist jätkata, siis õnnestub lõpuks ikkagi jõuda millegi niisuguseni, mis meeldib ja millele tahaks pühenduda.

Keegi küsib, kuidas improvisatsiooniks keskenduda. Siin tuleb mängu õppetund kuulamisest, mis ongi võib-olla kõige tähtsam. McFerrin toob näite inimestest, kes peol esmakordselt kohtuvad. Oleks ju solvav, kui nad räägiksid kogu aeg samaaegselt, üksteist kuulamata.
Praktikas näeb õppetund välja nii, et McFerrin paneb kaks osalejat vastamisi istuma ja korraga rääkima, ilma et neil oleks lubatud pause teha ja teist kuulata. Lõpuks küsib ta kummaltki, mida teine rääkis. McFerrin selgitab, et sageli kibeletakse mitme inimese ühisimprovisatsiooni sekkuma, teist osapoolt kuulamata. Tulemus omab tähendust täpselt sama palju või siis pigem vähe kui samaaegselt rääkimine – kuulaja ei saa kummagi kõneleja jutust sotti.

Järgmine küsimus: kas teil on lihtsat harjutust, mida saaks kasutada näiteks enne esinemist, kui peab improviseerima, aga mingite igapäevamurede tõttu ei ole vaim piisavalt vaba?

McFerrin: „See on väga hea küsimus. Teate, vaim ei peagi olema alguses vaba või lõdvestunud, kui alustate improvisatsiooni. Sest te ei mõtle millelegi. Ma tean, et kui mina improviseerin, ei mõtle ma millelegi, mul ei tule midagi pähe. Lihtsalt lähen lavale, istun toolile, avan suu ja sealt kõik algab. Samas mu mõtted võivad mind lausa rõhuda, kaootiliselt üksteise otsa plahvatada jne. Sellele vaatamata saan ikkagi lavale astuda, suu avada ja lihtsalt laulma hakata, improviseerida millegi pärast muret tundmata.“

Küsimus: kas see on olnud nii teie karjääri algusest peale?

McFerrin: „Jah, see on kogu aeg nii olnud, ma olen alati sellesse uskunud. Kui hakata mõtlema improvisatsioonile, siis takerdute, pidurdute, jääte kinni. Te ei pea improvisatsiooniga alustades midagi teadma. Lapsed improviseerivad kogu aeg ja neil pole mingeid muusikalisi teadmisi, nad ei tea midagi laadidest, heliredelitest ega tehnilistest oskustest ega muust taolisest. Ometi nad laulavad, tantsivad, mängivad. Neil ei ole mingeid edasi antud ja omandatud teadmisi muusikast, nad lihtsalt hakkavad sellega tegelema.“

Bobby McFerrin paistab olevat ise sama vaba kui laps. Tundub, et laulmine on McFerrini loomulik olek, seda polegi võimalik tema olemusest lahutada. Näiteks valab ta lauale valmis pandud termosest endale teevett ja teeb selle lihtsa tegevuse juurde kirjeldava saatelaulukese, üsna sama moodi, nagu meie esivanemad ka kõige tavalisemate toimingute saateks rahvalaule laulsid.

Õpitoas osalejad end ilmselt alati sama vabalt ei tunne, seepärast küsib järgmine huviline: „Aga alati on ju hirm eksida või valesti laulda ja nii sa pigem jääd vait…“

Bobby’l on lohutavad sõnad kohe varnast võtta: „Jaa, alati on neid, kes kardavad eksida. Kardavad, et nad ei püsi helistikus või midagi muud taolist.
Esiteks, kui te improviseerite, siis ei eksi te kunagi millegi suhtes. Kellelegi võib see, mida te laulate, mitte meeldida, aga see ei tähenda, et teie eksite. Te jätkate alustatud idee läbitöötamist ja arendate seda edasi. Te ei eksi kunagi, te ei saa kunagi viga teha. Mõtlen siinkohal seda, et vead võib muuta suurepärasteks võimalusteks või lausa uuteks asjadeks.
Näiteks, kui ma laulan mingit fraasi, siis võib juhtuda, et mu hääl läheb vasakule, kui ma tahan, et see läheks paremale, või mu hääl mureneb miljoniks killuks, kui ma lähenen mingile noodile, mis ei õnnestu. Ma peaksin võtma selle materjali, mis iganes see ka pole, ja tegema sellest midagi uut, seda kasutama. Sa ei eksi kunagi.
Mis puutub intonatsiooni, n.-ö. hääles olemisse, siis intonatsiooni täpsusega tuleb muidugi tööd teha. Aga sa ei eksi kunagi, kui sa improviseerid. Muidugi, välja arvatud juhul, kui sa improviseerid ansamblis ja võib-olla laulad nooti, mis ei sobi akordivahetusega. Aga ära mõtle, et sa eksid. Ja isegi KUI sa eksid, mis siis? Lihtsalt lase edasi. No olgu, tegid vea – kõik teevad vigu. Ma olen ka vigu teinud, ma teen laval kogu aeg vigu. Aga ma ei mõtle neist kui vigadest vaid kui võimalustest proovida midagi uut, minna uues suunas ja katsetada uusi asju.“

Bobby McFerrini esimene õpituba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis on mõeldud dirigentidele ja koorijuhtidele. Pärast mõnevõrra ehmatavat avaldust, et tal ei ole dirigeerimisest kuigi palju rääkida, sest ta ise pole juba aastaid dirigendina tegutsenud, viib McFerrin jutu kuulamisoskusele. Õppetund kuulamisest ongi võib-olla musitseerimise juures kõige tähtsam.
McFerrin räägib, kuidas ta oli kuulamisoskuse puudumise probleemi avastanud siis, kui alustas tööd dirigendina. Selgus, et sümfooniaorkestris mängivad muusikud ei kuulagi teost kui tervikut, vaid ainult oma partiid. Nad saavad ainult oma partiist n.-ö. maitse suhu ega tajugi kogu seda hõrku kombinatsiooni, mis tervikteoses peitub. Väikesed keskmistes häältes toimuvad liikumised jäävad tihti tähelepanuta, sest nende kohal (ülemistes häältes) hõljuv suurepärane meloodia võtab kogu tähelepanu endale.
Sageli algab ju mingi meloodia orkestris näiteks tšellodest, ja seejärel läheb üle puupuhkpillidele, enne kui suundub esimese ja teise viiuli kätte. Muusikud ise on aga ametis oma partiis uuesti mängima hakkamisele eelnevate pauside lugemisega. Tulemusena kõlab muusika justkui lahtiühendatuna, koosnedes erinevate pillipartiide kollaažist, mida ei tajuta mängimise hetkel (ning mis seetõttu ei mõju ka kuulajale) ühtse tervikuna. Sel moel on aga muusika McFerrini arvates justkui liigestest lahti.
Ta püüabki dirigendina esile tuua just neid sisemisi sündmusi partituuris ja panna muusikuid kuulama seda, kuidas nende partiid on ühenduses, jälgima üksteise partiide interaktsiooni, vastastikust lõimitust, sest muusika on ju tegelikult tekstuur, umbes nagu kangas või kude. Kangas olevad mustrid peavad saama nähtavaks, õigemini kuuldavaks nii esitajaile kui publikule.

Õpitoas tuleb juttu ka Bobby McFerrini suhtumisest lavasse ja esinemisse üldse.
McFerrin: „Minu jaoks on lava platvorm seikluseks, see on minu teine kodu. Mul on terve teooria, et esinemine segab muusika tegemist, seepärast püüan mitte mõelda endast inimeste ees esinemas ja katsun musitseerida võimalikult sama moodi nagu vabal ajal ajaviiteks.“
Talle meeldib mõelda endale kui inimesele tänavalt, mitte kui inimesele teatrist või lavalt, seepärast tahab ta võimalikult viimasel hetkel lavale jõuda ning lavale astudes blokeerib ta enda jaoks publiku mõneks ajaks. Esialgu ei taha ta näha nägusid ega üldse mitte midagi, eelistades pimedust. Alles siis, kui ta on end laval mõnusalt sisse elanud ja tunneb, et kõik on hästi, pöörab ta tähelepanu publikule.

„Teate, sellega on umbes nii, et teie tulete töölt, väsitav päev selja taga, aga lapsed pole teid terve päev näinud ja kiljuvad: „Issi-issi-issi!“. Naine tuleb teile esikus vastu: „Kallis, mul on nii hea meel sind näha!“ Aga teie tunnete, et tahaks lihtsalt mantli varna visata ja veidikeseks diivanile pikali heita. Ma olen ka selline, kes tahab veidikeseks diivanile pikali visata, pärast saame mõnusalt koos aega veeta. Selline ma lihtsalt olen. Ma väldin sõna „esinemine“, sest esinemise sõnaga kaasneb selline... Teate, ma vihkan teadustamisi, esitlusi!“
Siinkohal deklameerib McFerrin valju ülespuhutud hääle ja tõusva intonatsiooniga, nagu mõni reklaamilugeja või õhtujuht: „Ladies and gentlemen, 10 time Grammy Award winner Bobby...!“
Õpitoa saal rõkkab naerust.
McFerrin: „Teate, ma vihkan seda! Seepärast ütlen alati: ei mingeid sissejuhatusi! Ma lihtsalt jalutan vaikuses lavale ja laulan, ei mingit teadustamist! Unustage see meelelahutuse osa ära, unustage kogu see hoplaa värk, mulle see ei meeldi.“

Küsimus: kas teil on olnud ebamugavaid kontserte, kus olete end halvasti tundnud, aga peate ikkagi laulma?
McFerrin: „Jaa, on küll. Mõnel kontserdil ma tunnen, et asjad ei tööta nii hästi, kui ma tahaksin. On kordi, kus tunnen, et mu hääl on nagu hõbe või elavhõbe ja võin teha, mida iganes tahan, kõik toimib hästi! Ja on õhtuid, kus mul on tunne, et mu suu on muda, kruusa ja betooni täis. Mu keel on nagu tinast tehtud ja miski ei tule välja.
Aga teate, mis mida siis teha? Pärast sellist õhtut tuleb lihtsalt lavalt alla astuda ja see maha jätta, olnul minna lasta. Pole mingit mõtet muretseda ega end halvasti tunda. See oleks raisatud energia.
Näiteks, vahel on saali akustika täiesti teie vastu. Peate kõvasti vaeva nägema, et sellest üle olla. Ja samas teises saalis tundub, nagu ei peaks ise üldse midagi tegema, sest kõik laulab: saal laulab, akustika laulab, teie laulate, rahvas laulab, tool, millel te istute, laulab; monitorid laulavad, mikrofonid laulavad, kroonlühter laulab ja nii edasi – kõik laulab!
Ja samas on olukordi, kus miski ei toimi. Aga mis sellest, te teete oma 90 minutit või 2 tundi ära ja siis on see tehtud, te jätate selle seljataha nii hästi kui suudate ja lasete sel lihtsalt minna.“

Küsimus: kas te olete alati sellesse niimoodi suhtunud?
McFerrin: „Ei ole. On olnud juhtumeid, kus ma astusin lavalt maha ja olin väga löödud. Seda juhtus viimati küll 25 või 30 aastat tagasi. Aga siis ma mõtlesin: no ei saa ju minna tagasi ja kõiki asju uuesti teha! Sellegipoolest leidus ikka inimesi, kes tulid lava taha oma imetlust avaldama, ükskõik kui halvasti ma end ka ei tundnud. Aga mina mõtlesin endamisi, et millest te ometi räägite!?“

Küsimus: Kas teil on olnud kunagi lavahirmu? Niisugust, et hetkeks te täiesti tardute hirmust?
McFerrin: „Oo jaa, on olnud hetki, kus ma olen olnud väga närvis. Näiteks siis, kui esimest korda dirigeerisin; siis kui laulsin Leonard Bernsteini 70. sünnipäeva auks; kui dirigeerisin esimest korda Viini Filharmoonikuid – jaa, kindlasti! Aga – ahh, teate (õhkab primadonnalikult, see kutsub esile naerupahvaku saalis) – meil on selliseid hetki, selles pole midagi valesti. Sest kui te niiviisi tunnete, siis tähendab see lihtsalt seda, et olete elus ja tahate, et teil läheks hästi.“