Kui esinejal midagi öelda on, võib seda kriisata, sosistada, manada – ja muidugi laulda ja luuletada, nagu tegid seda Anneliis Kits ja Karl-Martin Sinijärv Kumu blackbox saalis. Ekraanilt sekundeeris neile poetess Doris Kareva läbi omaloodud fööniksi karakteri: „Elage oma äratundmise järgi, kuid õpetage oma poegadele, et igaltühelt on midagi õppida!“ 

Luulest ja muusikast läbipõimunud etendus, duell või duett, millise mulje jättis see kuulajaile? Publiku arvamusi uuris Külli Haav.

Sirje Voolmaa (58), kunstiõpetaja:

Selles pole midagi ebatavalist, täiesti normaalne! Kaunid kunstid nagu luule ja muusika peaksidki käima käsikäes, võibolla ongi meil endil kunstlikult seinad vahele ehitatud. Karl-Martin oli siin tõeline rosin ja Doris Kareva mõistujutud lahedad, ehk isegi oli hea, et teda füüsiliselt koha polnud, jättis mitmetahulise mulje. Mis lauljasse puutub, siis ongi hea, et puudus selline põhjamaine hillitsetus, „kaks kätt kõrval“ laulmine – ta andis edasi emotsiooni ja miks ka mitte siis saapaid jalast lennutada, nagu ta tegi!

Hea emotsiooni sain kontserdilt, parima, mis saab! Tore, noored peaksid loomulikult edasi mängima ja koos jätkama.