Hakatuseks uurib Bobby McFerrin õpilastelt, mis on improvisatsioon?
Selgub, et McFerrin ise mõtleb sellest kui liikumisest: „Teil ei pea olema mingit teooriat selle kohta, te ei pea muusikast aru saama. Liikuma hakkamiseks on vaja ainult julgust avada suu ja tuua kuuldavale esimesed helid, sealt edasi aga lihtsalt jätkata. Lõpuks dikteerib laul juba ise, mida edasi teha ja kuhu minna.
Hea termin on minu meelest „laulupüüdja“ – kujutlege, et laulud on igal pool, teie peate end vaid välja sirutama ja midagi sellest kinni püüdma, seejärel haarama järgmise osa jne. Te olete pidevalt muusikast ümbritsetud, lihtsalt avate oma suu ja lasete sel välja tulla, ja lasete laulul end juhtida, kuhu iganes ta minna tahab.“
McFerrin tunnistab, et vahel avab ta improviseerides suu ja satub niisugustele ideedele, mis talle endale ei meeldi. Aga kui algse mõtte arendamist jätkata, siis õnnestub lõpuks ikkagi jõuda millegi niisuguseni, mis meeldib ja millele tahaks pühenduda.
Keegi küsib, kuidas improvisatsiooniks keskenduda. Siin tuleb mängu õppetund kuulamisest, mis ongi võib-olla kõige tähtsam. McFerrin toob näite inimestest, kes peol esmakordselt kohtuvad. Oleks ju solvav, kui nad räägiksid kogu aeg samaaegselt, üksteist kuulamata.
Praktikas näeb õppetund välja nii, et McFerrin paneb kaks osalejat vastamisi istuma ja korraga rääkima, ilma et neil oleks lubatud pause teha ja teist kuulata. Lõpuks küsib ta kummaltki, mida teine rääkis. McFerrin selgitab, et sageli kibeletakse mitme inimese ühisimprovisatsiooni sekkuma, teist osapoolt kuulamata. Tulemus omab tähendust täpselt sama palju või siis pigem vähe kui samaaegselt rääkimine – kuulaja ei saa kummagi kõneleja jutust sotti.
Järgmine küsimus: kas teil on lihtsat harjutust, mida saaks kasutada näiteks enne esinemist, kui peab improviseerima, aga mingite igapäevamurede tõttu ei ole vaim piisavalt vaba?
McFerrin: „See on väga hea küsimus. Teate, vaim ei peagi olema alguses vaba või lõdvestunud, kui alustate improvisatsiooni. Sest te ei mõtle millelegi. Ma tean, et kui mina improviseerin, ei mõtle ma millelegi, mul ei tule midagi pähe. Lihtsalt lähen lavale, istun toolile, avan suu ja sealt kõik algab. Samas mu mõtted võivad mind lausa rõhuda, kaootiliselt üksteise otsa plahvatada jne. Sellele vaatamata saan ikkagi lavale astuda, suu avada ja lihtsalt laulma hakata, improviseerida millegi pärast muret tundmata.“
Küsimus: kas see on olnud nii teie karjääri algusest peale?
McFerrin: „Jah, see on kogu aeg nii olnud, ma olen alati sellesse uskunud. Kui hakata mõtlema improvisatsioonile, siis takerdute, pidurdute, jääte kinni. Te ei pea improvisatsiooniga alustades midagi teadma. Lapsed improviseerivad kogu aeg ja neil pole mingeid muusikalisi teadmisi, nad ei tea midagi laadidest, heliredelitest ega tehnilistest oskustest ega muust taolisest. Ometi nad laulavad, tantsivad, mängivad. Neil ei ole mingeid edasi antud ja omandatud teadmisi muusikast, nad lihtsalt hakkavad sellega tegelema.“
Bobby McFerrin paistab olevat ise sama vaba kui laps. Tundub, et laulmine on McFerrini loomulik olek, seda polegi võimalik tema olemusest lahutada. Näiteks valab ta lauale valmis pandud termosest endale teevett ja teeb selle lihtsa tegevuse juurde kirjeldava saatelaulukese, üsna sama moodi, nagu meie esivanemad ka kõige tavalisemate toimingute saateks rahvalaule laulsid.
Õpitoas osalejad end ilmselt alati sama vabalt ei tunne, seepärast küsib järgmine huviline: „Aga alati on ju hirm eksida või valesti laulda ja nii sa pigem jääd vait…“
Bobby’l on lohutavad sõnad kohe varnast võtta: „Jaa, alati on neid, kes kardavad eksida. Kardavad, et nad ei püsi helistikus või midagi muud taolist.
Esiteks, kui te improviseerite, siis ei eksi te kunagi millegi suhtes. Kellelegi võib see, mida te laulate, mitte meeldida, aga see ei tähenda, et teie eksite. Te jätkate alustatud idee läbitöötamist ja arendate seda edasi. Te ei eksi kunagi, te ei saa kunagi viga teha. Mõtlen siinkohal seda, et vead võib muuta suurepärasteks võimalusteks või lausa uuteks asjadeks.
Näiteks, kui ma laulan mingit fraasi, siis võib juhtuda, et mu hääl läheb vasakule, kui ma tahan, et see läheks paremale, või mu hääl mureneb miljoniks killuks, kui ma lähenen mingile noodile, mis ei õnnestu. Ma peaksin võtma selle materjali, mis iganes see ka pole, ja tegema sellest midagi uut, seda kasutama. Sa ei eksi kunagi.
Mis puutub intonatsiooni, n.-ö. hääles olemisse, siis intonatsiooni täpsusega tuleb muidugi tööd teha. Aga sa ei eksi kunagi, kui sa improviseerid. Muidugi, välja arvatud juhul, kui sa improviseerid ansamblis ja võib-olla laulad nooti, mis ei sobi akordivahetusega. Aga ära mõtle, et sa eksid. Ja isegi KUI sa eksid, mis siis? Lihtsalt lase edasi. No olgu, tegid vea – kõik teevad vigu. Ma olen ka vigu teinud, ma teen laval kogu aeg vigu. Aga ma ei mõtle neist kui vigadest vaid kui võimalustest proovida midagi uut, minna uues suunas ja katsetada uusi asju.“
