Mis on kõige raskem visuaalkunstiga tegelemise juures? Minu jaoks on ehk kõige raskem teha koostööd klassikaliste muusikutega, kuna neil on väga palju nõudmisi ning tuleb teha suuri kompromisse. Raske on ka valgustada muusikat, mis ei puuduta sind kuidagi ning ei tekita sinus tundeid ega ideid.

Milline on olnud kõige unustamatum esinemiskogemus?

Neid on palju. Kõige lahedamad on olnud muidugi suurtele rahvamassidele esinemised. Kuid võib-olla kõige omapärasem oli esinemine Leigo järvemuusikal. Tuleshow ning eksootiline esinemiskoht olid tõesti unustamatud.

Kas visuaalkunst sõltub alati muusikast?

Alati. Minu põhiline juhtmõte on, et inimesed ei ümise pärast kontserti valgust. Ehk siis valgus on alati taustaks ning pigem illustreerib toimuvat. Raske on muidugi jääda tahaplaanile, kuid visuaalid ei tohiks juhtida liigset tähelepanu endale, siis jääb ju muusika kuulamata. Tuleb hoida madalat profiili, kuidas samas anda endast kõik.

Kas teate, mis esinemisel hakkab juhtuma või pigem improviseerite?

Improviseerin. Ma umbes tean muidugi, kuhu ma välja jõuan ning mingid kombinatsioonid on mul juba välja vaadatud, kuid mis moodi see sinna jõuab, selgub protsessi käigus. Palju materjali annavad mulle infrapunakaamerad – live filmimine ning reaalajas pildi töötlemine hakkab järjest rohkem saama visuaalkunsti lahutamatuks osaks.

Mis on parim ning halvim külg Teie ametis?

Parim külg on loomingulisus. Mõnikord lähed nii oma tegemistesse sisse, et tuleb kananahk ning sellised hetked pakkuvad rahuldust. Kuigi tõtt öelda looduse enda valgusega ei saa võrrelda ühtegi prozektorit. Päike ning tuli on lihtsalt niivõrd erakordsed, et tahaks jätta oma tegemised mõnikord sinnapaika – sellesarnast ei suuda inimene kunagi luua.
Halb külg on võib-olla väga pikad reisid ning väsimus.

Kas saate oma tarkvara 100%liselt usaldada?

Ei, arvuti softi peale ei saa kunagi kindel olla. Väga tihti jookseb programm kokku või siis tekivad muud tehnilised probleemid. Kuna ma 90% ajast teen nii visuaale kui ka valgust, siis saab tuledega varjata ning lahendada kiiresti ja nähtamatult problemaatilisi olukordi. Mõnikord aga lülitan meelega kõik tuled välja, mõjub hästi!

Mis on Teie lemmikuim kontroller ja miks?

Ma kasutan Lemurit ning see sobib mu softiga suurepäraselt. Kuigi mõnikord tahaks füüsiliselt nuppu keerata ning tunda seda oma käte all. Kuid Lemur on suurepärane kontroller ning ta on mind elus väga palju aidanud.

Kontserdi kõrgpunktiks nimetaksin Weekend Guitar Trio etteastet, milles instrumentalistid, elektroonika ja valgusshow muljetavaldavas ühtsuses tegutsesid. Faktuuri tihenemised või järsud naasmised napi algmotiivi juurde peegeldusid selgelt visuaalis. Pärast kajaefektide ja loopimisega täidetud lõiku saadi kitarride unisoon värskelt kõlama – ja kohe näidati meile ka pea lagedat seina äsjanähtud eri elementidest ja struktuuridest küllastunu asemel. Valgusshow meenutas Walt Disney joonisfilmi „Fantaasia“ aastast 1940, ainult et siin ei illustreerinud abstraktsed kujundid mitte Beethovenit ja Stravinskit, vaid norra elektronmuusiku loomingut. Aga mitte vähem tabavalt.

Ka WGT remix Eivind Aarsetilt, Arve Henriksenilt ja Erik Honorélt oli mõjuv. Vilistamise, veeklaasi ääre hõõrumise ja salvestatud kitarrihelide kokkumiksimises esitati üht ja sama heli või akordi, meenutades eelmisel õhtul kõlanud Tarnopolski Pärdi-teemalist teost. Teine veeklaas oli häälestatud 2/3 tooni madalamale, edasi jõuti kromatismideni ja nendest sujuvalt kitarritrio temaatilise materjalini. Edasi arenes remix metallkandiku löömise ja mikrofoni „testimiseni“ läbi trompeti lausutud eestikeelsete sõnadega „üks, kaks, kolm“. Muusikute leidlikkust oli põnev jälgida ning ka kuuldeelamus oli meeldejääv.

Valgusshow's esines sageli antropomorfseid elemente, mõnikord kergemini äratuntavalt, teinekord peidetuna. Valdavalt kujutati lavalolevaid muusikuid ja nende liikumist, aga inimkujud ja -näod sulandusid kujunditeks ja tekstuurideks. Siin võib tõmmata paralleeli kõlanud muusikaga, kus igaüks võis kuulda erinevaid asju ja tõlgendada neid omamoodi, arvestades autori olemasoluga ja erinevusega esitajast või mitte. Kuulajal oli valikuvabadus näha pildis ideed või inimest, igaüks endale sobival kujul.

Kontserdi esimeses jaos kuulsime Jan Bangi muusikat albumilt „...and poppies from Kandahar“. Muusika oli pretensioonitu, pakkudes kuulajale võimalust mõttemängudeks ja elamust ka siis, kui ei jälginud pingsalt esituse kulgu. Miinuseks võib pidada, et salvestus ja elektroonilised efektid on siiski suures osas surnud muusika ning märgatav osa publikust lülitab end mõne aja möödudes lihtsalt välja ja tunneb tüdimust. DJ oli jätkuvalt helipuldi taga hämmastavalt osav, kuid võrreldes kolmapäevase kontserdiga oli vähem tunda soovi publikule muljet avaldada ja rohkem sisemiselt veendunud kontseptsiooni läbiviimist.

J. Peter Schwalmi teostatud remix jäi ehk kõigist neljast kahvatuimaks, pakkudes publikule eelnenuga väga sarnast poolmeditatiivset seisundit. Põhjuseks võib olla ka, et eelmisel kontserdil töödeldi akustilisi instrumente, aga nüüd oli juba lähtepunkt elektrooniline.

Punkt Tallinn
Neljapäev, 21. aprill Mustpeade maja
Jan Bang (elektroonika)
J. Peter Schwalm (elektroonika)
Weekend Guitar Trio koosseisus Robert Jürjendal, Tõnis Leemets, Mart Soo (kitarrid, elektroonika)
Eivind Aarset, Arve Henriksen, Erik Honoré (elektroonika)