Kui esinejal midagi öelda on, võib seda kriisata, sosistada, manada – ja muidugi laulda ja luuletada, nagu tegid seda Anneliis Kits ja Karl-Martin Sinijärv Kumu blackbox saalis. Ekraanilt sekundeeris neile poetess Doris Kareva läbi omaloodud fööniksi karakteri: „Elage oma äratundmise järgi, kuid õpetage oma poegadele, et igaltühelt on midagi õppida!“ 

Luulest ja muusikast läbipõimunud etendus, duell või duett, millise mulje jättis see kuulajaile? Publiku arvamusi uuris Külli Haav.

Sirje Voolmaa (58), kunstiõpetaja:

Selles pole midagi ebatavalist, täiesti normaalne! Kaunid kunstid nagu luule ja muusika peaksidki käima käsikäes, võibolla ongi meil endil kunstlikult seinad vahele ehitatud. Karl-Martin oli siin tõeline rosin ja Doris Kareva mõistujutud lahedad, ehk isegi oli hea, et teda füüsiliselt koha polnud, jättis mitmetahulise mulje. Mis lauljasse puutub, siis ongi hea, et puudus selline põhjamaine hillitsetus, „kaks kätt kõrval“ laulmine – ta andis edasi emotsiooni ja miks ka mitte siis saapaid jalast lennutada, nagu ta tegi!

Hea emotsiooni sain kontserdilt, parima, mis saab! Tore, noored peaksid loomulikult edasi mängima ja koos jätkama.

Marc Ducret tõi külmast hoolimata kohale professionaalsetest muusikutest, kontserdikorraldajatest ja tavalistest kuulajatest publiku, kes laval toimuvat tähelepanelikult jälgis. Tähele pandi kõike – põlvenõksudest ja kohati läbitungimatust näoilmest kompositsiooni, mänguvõtete ja -stiilideni välja.

Publiku emotsioone käis korjamas Jazzkaare veebireporter Külli Haav.

Margo (30), monteerija: „Suurepärane, suurepärane! Briljantne esitus, suurepärane sooritus ja hea improvisatsioonivõime, mida veel saaks tahta ühelt kontserdilt? Mart Ducret näitas end parimast küljest nagu alati. Ta käis läbi kõikide stiilide, igaüks võis leida midagi enda jaoks. Nii ka mina, täitsa tavaline inimene.“

Teisel advendipühal Niguliste kirikus esinenud Meelis Vindi uus projekt nimega VindProject3 oli põneva koosseisuga: klarnet või bassklarnet keelpillikvarteti, harfi ja löökpillidega.

Kõlaliselt liiguti Ida- ja Läänemaise muusika piirimail, laenates elemente nii jazzilt kui maailmamuusikalt, ansambli helikeeles oli tunda sugulust ka varasemate Eestimaiste kollektiivide 777 ja Villu Veski – Tiit Kalluste „Põhjala saarte hääled“ projektiga. Siiski suudeti luua omapärane kõlamaailm, mis sellesse astunud kuulajad jäägitult võlus.

Publiku arvamusi küsis Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Anna, noorsootöötaja: „Minule väga meeldis. Eriti sobiv jõulueelsesse aega, väga rahulik, väga positiivne. Eriti meeldis see „Lumepilvede ootamise“ lugu, oli tõesti nii tore ja nii talvine. Hästi ilus kontsert. Kuigi me tegelikult käime üsna tihti ka Jazzkaare raames kontsertidel, siis see oli minu jaoks esimene kontsert, kus oli ka harf. Väga huvitav just jazzi jaoks selline koosseis.“

Angeelika, Tallinn2011 töötaja: „Väga meeldis see kontsert. Rahulik ja ilus, ilusas kohas. Sain muusikalise elamuse. Muusika oli väga kaasahaarav, oli ka palju erinevaid lugusid, eriti see india lugu oli väga omapärane. Jah, oleks natuke varem tulnud, oleks saanud ettepoole istuma, oleks näinud ka rohkem. Kuuldavus oli hea, aga kuna see lava ei ole nii kõrge, siis tahapoole ei paista.“

Juha, pensionär Soomest: „Mulle lihtsalt meeldis, see oli väga muljetavaldav õige mitmel moel. Ma ei ole ise muusik, seepärast ei oska rohkem põhjendada, aga ma tõepoolest nautisin seda väga. Sattusin kontserdile täiesti juhuslikult. Tulime täna Helsinkist üheks õhtuks Tallinnasse ja kuna olime selles kirikus mitu aastat tagasi kontserdil käinud, siis tulime jälle siia ja saime teada, et ka täna õhtul on siin kontsert. Nii et õnnelik juhus.“

Eve, muusikaterapeut: „Ma olen väga liigutatud. Ida orientatsioon on mind rabanud ammu, aga praegu ta kõlas siin hästi palju ja kuidas öeldagi... Tahaks, et see „ut han“ edasi areneks. Et ta saaks palju suuremaid kõlapindu ja et ta saaks mitu-mitu-mitu-mitu osa plaadi täis. Ma mõtlen mitte ainult seda konkreetset vastava pealkirjaga lugu, vaid kogu konteksti, aga ma mõtlen ka seda, et tõepoolest tahaks seda plaadiversioonis kuulata. Ja kõik need pillid, pillide leidlikud valikud olid minu jaoks hästi-hästi südant-kõditavad, ma ütleks isegi niimoodi. Tõepoolest luuüdini läks välja. Ja muusikateraapiaks sobiks see ka, improvisatsioon sobib selleks alati.“

Liina, riigiametnik: „Väga raske ongi leida sõnu, see läks nii hinge, et... Ma olen väga üllatunud, et ma ei olnud varem eriti kuulnud sellest grupeeringust või sellisest muusikust midagi. Ootame põnevusega plaadi ilmumist. Esialgu nad vist katsetavad-katsetasid veel... Tundus, et väga hästi sobisid kokku, põnev oli.“

VindProject3 „Kauge Vaikus kostab läbi Kõige“
4. detsembril kell 18 Niguliste kirikus
Koosseis:
Meelis Vind – klarnet, bassklarnet, elektroonika
Mary-Ann Eessaar - viiul
Mairit Mitt - vioola
Liina Žigurs - vioola
Joosep Kõrvits - tšello
Liis Viira - harf
Arno Kalbus - tabla ja löökpillid