Bändi lavaline vabadus torkas silma juba päris alguses. On huvitav, et osad kooslused meeldivad ja tunduvad kindla peale minekuna juba enne esimese loo algust. Bänd tuleb lavale ja juba kukub kuulajal kivi südamelt, sest hea meelelahutus on kindlustatud.

Boogie Bell Band võlus vahetu enesekindlusega. Artistlikud maneerid ei ole lõpuni õpitavad, heaks šõumeheks olemine eeldab lisaks heale muusikuks olemisele ka õiget lavageeni. Kui esineja armastab laval olla ning seda ilmselgelt ka välja näitab, siis võtab publik tema seisukoha hoobilt üle. Kõik ju tahavad saali tulles elamust saada. Kui bänd pakub aga lisaks muusikaelamusele ka lisaelamust oma lavakäitumise ning publikuga sinapeale saamise osas, on maksimumpunktid kindlustatud.

Poogie Belli grupp võttis laval olemist vabalt ja mõnuga. Veidi jänkilikult see stiil ju mõjus à la „Hello, Tallinn, kohe sõidame teist kõigist teerulliga üle!”, aga vähemasti bändiga samale lainepikkusele saamine käis seeläbi vägagi kiirelt ja valutult. Pealegi ei jäänud teerull võimsa ja vallutava rütmibiidi näol ju ka tulemata.

Atmosfäär oli õige juba esimesest loost peale. Poolehoid oli bändile kindlustatud alates ansamblijuht Belli avasõnadest, mida ta ülearuste viisakusmaneeridega lihvima ei hakanud. Kelmikas ma-tean-küll-et-ma-teile-meeldin puusanõks ja õhumuside sihtkohta markeeriv patsutus iseenda põsele tegid oma töö, mille tagajärjel ülessulanud publik hakkas rõõmsalt päid nõksutama juba esimese loo vältel.

Eksootika oli omaette märksõna. Eestlastele näivad meeldivat teistmoodi välimusega muusikud – parem kui nad oleks võimalikult kaugelt tulnud, teist värvi nahatooniga ja visuaalselt efektsed, näiteks suurte kullast kõrvarõngastega. Belli ansambliliikmetel oli pakkuda kõike, mis vaja. Nii muusikat, välimust kui lavasarmi.  

Muusikat tegid nad täie rauaga. Hoogne ülevõimendatud baasrütm, mida genereeris ansamblijuht Bell ise ning Bobby Sparks (kõrvarõngastega sell), kelle klahvpillidel täitsid Vene Kultuurikeskuse saali juba kahekesigi nõnda, et õhk oli helidest paks. Kui sinna otsa lisandusid veel Michael Stewarti vulisevad trompetisoolod ning Keith Andersoni enesekindlad saksofonihelid, oli pilt täiuslik.

Elurõõmu ja värve oli kontserdis küllaga. Võib-olla mõjus etteaste intensiivsus veidike isegi väsitavalt, kuid kindlasti ei saa öelda, nagu poleks see kuulajat puudutanud. Omadesse mõtetesse vajuda polnud lihtsalt võimalik, sest muusika haaras kõik meeled.  

Bänd mõjus mõnusalt dünaamilisena. Ei seisnud muusika paigal ega olnud staatiliselt oma asendites kinni ka muusikud. Õigupoolest oleksin ka ise tahtnud asja vabamalt võtta ja püstijalu muusikaga kaasa õõtsuda, aga kontserdi formaat ja nummerdatud istekohad seda ei võimaldanud. Igatahes meeled häälestas bänd oma lainele vägagi hästi – ning üha edasi nõksuvad pead minu ümber reetsid, et ma ei ole oma vaimustuses üksinda.

Vene Kultuurikeskuses 28. aprillil kell 21.00
Boogie Bell Band
Poogie Bell - löökriistad
Keith Anderson - saksofon
Bobby Sparks - klahvpillid
Michael “Patches” Stewart - trompet

Mees USA löökpillimängijate eliidist mängib erinevates stiilides nagu mainstream jazz, neo-soul, R&B, või hip-hop. Lisaks löökpillimängule on ta edu nautinud ka produtsendi, helilooja ja arranźeerijana.

Suure lava debüüdi tegi ta kahe ja poole aasta vanuselt isa bändis Pittsburgh'i Carnegie Hall'is. Viiesena esines ta Mike Douglas Show's. Teismelisena musitseeris ta juba koos oma generatsiooni muusikutega nagu Marcus Miller, Omar Hakim, Lenny White jt. Poogie's esimene "tõeline" kontsert toimus koos Aafrika staari Hugh Masakelaga. Jätkuvalt seob teda koostöö artistidega nagu Marcus Miller, Alex Bugnon, Victor Bailey,Erykah Badu jt. Trummari ja helilooja oma ansambel kannab nimetust Poogie Bell Band, sinna kuuluvad eliitklassi muusikud, kellega Poogie Bell on juba varem koos mänginud samade kuulsuste ansamblites. Ansambel on turneel oma värske CD „My America" soul-funk kavaga.

Trompetist Michael "Patches" Stewart mängis juba 16-aastaselt ansambliga„Marmelade". Pärast õpinguid Berkelee kolledźis tuuritas ta ja jagas stuudiot muusikutega nagu Quincy Jones, David Sanborn, George Duke, Rickie Lee Jones, Al Jarreau jpt. Seejärel oli ta Marcus Milleri parimatest parima- "best of bests" bändi liige ja samui on Marcus Miller produtseerinud ta viimase sooloalbumi. Veel on ta esinenud ansamblitega Earth Wind & Fire, Kenny Garret Quintet, Lionel Richie jpt.

Texasest pärit saksofonist Keith Anderson on mänginud Grammy võitnud albumitel artistidega nagu Nora Jones, Roy Hargrove , Erykah Badu. Ta on töötanud artistidega nagu Les McCannn, Al Jarreu, Kanye West, Marcus Miller jt.

Klahvpillimängija Bobby Sparks mängis orelit juba kolme aastaselt. Ta on esinenud ja salvestanud ikoonidega nagu Roy Hargrove, Marcus Miller, George Benson, Lalah Hathaway, Wayman Tisdale, Nancy Wilson jtp. Andeka produtsendina pälvis ta kaks Grammyt ( Kirk Franklin's "NuNation Project" ja Fred Hammond'i "Free to Worship".)

Koosseis

 

 

Poogie Bell - Drums

http://www.poogiebell.net

facebook.com/poogie.cb

Michael "Patches" Stewart - Trumpet

http://www.patchesstewart.com

Keith Anderson - Saxophones

http://www.fullofsoul.com/

facebook.com/saxoligist

Bobby Sparks - Keyboards

http://bobbysparks.us/

http://www.facebook.com/profile.php?id=10000068681729