Anneliis Kits: Inimesed, minge kontserdile!
Kas mäletad, millal esimest korda Jamiroquai'd kuulsid?
Konkreetset hetke ajaskaalal ei mäleta. Nad on minu jaoks alati kusagil eksisteerinud, kas või taustsüsteemis. Raadios mänginud "Little L" või "Virtual Insanity" videos eklektiliselt ringi hüpanud Jay Kay või "Seven Days in a Sunny June" kui lahutamatu kaaslane suviste aiapidude playlistis - mälupildid nendest hullumeelsetest kristallidega ja sulgedega peakatetest. See kõik jõudis mu teadvusesse märksa hiljem. Alles siis, kui Tallinnasse kolisin ja n-ö iseseisva (muusiku)elu peale sain, hakkasin nende loomingule kaasmuusikute mõjutusel rohkem tähelepanu pöörama.
Mäletan ähmaselt üht esinemist tolleaegse Stereo Spectrumiga, mille koosseis on nüüdseks väga palju muutunud. Tuli esmakordselt laulda laulu "Love Foolosophy"’. Sõnad polnud peas, vorm tahtis meelest ära minna, jalad värisesid, aga maha ma selle looga lõpuks sain ning see püsis meie repertuaaris väga pikka aega. Tribüütkontsert, millega astusime publiku ette esmakordselt 2009. aastal, tuli otsekui alateadlikust soovist nende loominguga ennast paremini kurssi viia.
Olgugi, et lausetes, kus mainitakse Jamiroquai’d, kohtab reeglina ka sõnu nagu funk, soul, disko jne, saab neid vaevalt ainult nimetatud stiilide hulka paigutada. Sobib ta ju ühtviisi hästi nii roki- kui jazzifestivalile. Samas, milleks üldse püüda head muusikat mingisse kasti lükata.
Jamiroquai on areenil olnud peaaegu kakskümmend aastat, mis on väga pikk aeg. Nad on selle aja jooksul välja andnud kaheksa ametlikku albumit, sinna juurde singlid, DVD-d ja muu. Selle aja jooksul on muusikas toimunud igasugu muutusi. Üsna loomulik on, et artist, kes tahab olla konkurentsivõimeline, peab tegema loomingus teatud järeleandmisi. Paratamatult lähed vooluga kaasa, juba paindlikkuse mõttes, sest muidu vajuksid lihtsalt unustusse, olenemata sellest, kui suur fännibaas sul on.
Jamiroquai on eelkõige funkbänd ja selleks ta ka jääb, kuid periooditi võib tajuda erinevaid žanrilisi kaldeid. Album "A Funk Odyssey" on üsna elektroonilise feel’iga, "Dynamite" eksleb poproki maastikel, viimane album "Rock Dust Light Star" on aga üsna popi poole kalduv. Sellest hoolimata see jamiroquailik vunk-funk ei kao kuhugi! Nende helikeel ja sound on alati äratuntav ja omanäoline. Sama on Prince’i või ka George Duke'iga.
Mille põhjal sa Jamiroquai lugude seast valiku teed? Mu meelest jaotuvad nende lood n-ö raadiohittideks, mille saatus on tihtipeale saada playlistides tüütuseni ära leierdatud ja tõeliselt headeks paladeks, mis raadiotesse või singliteks kunagi miskipärast ei jõua.
Lugude selekteerimine ja kava kokkupanemine on alati märksa keerulisem ülesanne kui nende õppimine ja esitamine. Seda eriti siis, kui pead valiku tegema ainult ühe artisti/kollektiivi loomingu piires. Kui "Tribute to Jamiroquai" projektiga kaks aastat tagasi välja tulime, taandus lugude eelistus ehk pigem maitsele ja meeldivusele ning palju sattus kavva just nimelt neid "leierdatud" raadiohitte. Live-situatsioonis sai aga kiiresti selgeks, milline lugu tegelikult toimib ja pikemat kuulamist kannatab. Kui avastad, et pala, mida esitad, ei ole sulle endale mingil hetkel enam huvipakkuv, tuleb see asendada millegagi, mis suudaks kõrva paitada ja närvikõdi tekitada ka pärast viiekümnendat kuulamist ja kolmekümnendat esitamist.
Muusikapala, mis on oma olemuselt tõepoolest hea, mitte lihtsalthook'iga raadiohitt, ei tüütagi ära ning selliseid lugusid on Jamiroquail tegelikult väga mitmeid. Hittide puhul on ikka nii, et need kirjutatakse, produtseeritakse ja valitakse teadlikult välja, et pääseda võimalikult suure kuulajaskonna/sihtgrupini. Nende eesmärk on tekitada pigem kõmu ja teenida raha. See pole alati nii, aga erand kinnitab reeglit.
Publik dikteerib muusikute edu puhul palju?
Juhtusin sotsiaalmeedias Jamiroquai selleaastase tuuri Londoni-kontserdi setlist i silmama ning sealt vaatasid vastu just väga paljud tuntud lood. Uue plaadi materjali oli isegi võrdlemisi vähe. Hea näide sellest publiku survest. Samas, vaevalt Jay Kay laulaks lavalaudadel kindlaid lugusid seepärast, et “mänedžer ja produtsendid ütlesid, järelikult tuleb teha”.
Eks mingi aja vältel võib kõigest tüdimus tekkida, eriti kui sa oled nii pikalt pildil olnud. Aga siis lähed lavale ja teed jälle midagi teisiti, kas või intro rütmika. See ongi muusika juures kõige toredam. Lugu ei saa kunagi päriselt valmis, vaid areneb. Kirjutad, salvestad, esitad ja kui hakkab vastu ja igav, arranžeerid ümber. Maalide, fotode või skulptuuridega nii ei saa. Muusikutena on meil tegelikult väga vedanud.
Määravaks on ikkagi see, mis sulle kui muusikule endale oluline on. Vastasel juhul on see ebaloomulik ja produtseeritud ja minu silmis pole see enam muusika. Pigem kipub kalduma sinnamaile, kus muusika lõppeb ja algab tootmisliin.
On see halb või hea, et muusik aina enam turundusele peab mõtlema?
Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kunst ilma majandamiseta on lihtsalt teosed kusagil keldris või sahtlis tolmukihtide all, elamata jäänud elu, samas sisutu, turu-uuringupõhine looming on lihtsalt kultuuri/kunstitarbija narrimine.
Inimesed ei ole tegelikult ju rumalad ja teavad väga hästi, mida neile antakse. Kultuuritegijad alahindavad tihti oma "sööjaid" ja unustavad tõsiasja, et nende võimuses on oma tarbijaskonda ise harida. Üks mu kunagine hea sõber on öelnud selle kohta väga tabavalt, et "inimesed söövad seda, mida antakse".
Mis laadi muusikat viljeleb su teine projekt State of Zoe, mis varem vist kandis nime Under Construction?
State of Zoe hõlmab endas nii jazzi kui elektroonikat, pisut on ka Suurbritannia garage’i, chillwave, ja synthpopi mõjutusi. Enne Tallinn Music Week'i ülesastumist juurdlesin, kuidas peaks SOZ-i delegaatidele reklaamima, kui tuleks pidada nö. liftikõne. Otsustasin, et lähenen piltlikult: "State of Zoe on muusikaline ühendus, kus ristuvad kolm erinevat maailma, sulavad kord üheks, kord üksteisest eemale. Dubstep ja brokenbeat sõidavad Islandile ja võtavad kaasa 70ndate bassisoundid. Kõik koos põrutavad nad Suurbritanniasse ja Jaapanisse ning miksivad kokku neo-souli, plugivad vooluvõrku kontrabassi ja Rhodes’i ning teevad ühe tšello ja skäti soolo. Vahel alluvad nad reeglitele ja vormuvad, järgmisel hetkel sünnib tervik laval tekkivast sünergiast."
Kaks andekat produtsenti ja multi-instrumentalisti, Sander Mölderja Talis Paide ilmusid mu ellu ja muutsid seda äratundmatuseni ja mitte ainult musikaalses mõttes. Muusika sünnib ju siis, kui ta peab, siis, kui kõik on õige ja inimeste mõtted ja energiad klapivad. Me vist täiendame üksteist. Samas oleme inimestena väga sarnased ja püüame üksteist mõista.
Ma ei saa küll kõigi kolme eest rääkida, aga seda, mida tunnen mina nende kahe inimesega koos muusikat kirjutades ja esitades, seda on raske kellelegi sõnadega seletada. See on miski, mida olen terve oma elu rahutult taga ajanud ja otsinud ja nüüd on see siin. Mõned inimesed ei leia seda kunagi. Mina olen kõigest kakskümmend neli aastat vana ja sain juba nii noorelt sellise kingituse. Elu on ikka kummaline!
Muidugi ei ole miski päriselt jääv, ammugi valmis. Kõik muutub ja teiseneb ning me kolm alles otsime oma soundi ja "mina". Under Constrution oli selles osas väga hea nimi. Ühel hetkel aga tundime, et "teetöö" faas on läbi ja märk tuleb maha võtta. Otsisime pikka aega õiget nime ja lõpuks see tuli ise laupäevaõhtusel DJ-livel kahe seti vahel. Selle juures on kõige iroonilisem, et State of Zoe tähendab tõlkes elu seisundit.
Jazzkaare Final Partyl näeb meid koos noore ja väga paljulubavaPeep Kallasega, kes on Ewert & The Two Dragonsist tuntudKristjan Kallase noorem vend. Kristjan mängis meiega ajaloolisel Under Constructioni kõige esimesel livel oktoobris Rock Cafes ja andis endast meie kollektiivi tekkeks palju. Aitäh, Kristjan! Tallinn Music Week'i ülesastumise tegime koos Boris "Borka" Hrebtukoviga, kes on teadagi üks Eesti kõvemaid noori tegijaid ning ei vaja ei jazzi ega ka popi vallas mitte mingit tutvustamist.
Nii et ootame kõiki 30. aprilli õhtul Von Krahli Jazzkaart väärikalt lõpetama. Lisaks meile on seal mitmed head DJd ja suurepäraneMiriam Aida koos oma Meu Brasil projektiga.
Mida üldse ühe noore muusiku jaoks tähendab festival Jazzkaar? Oled ju koos Jazzkaarega üles kasvanud.
Jazzkaar on minu silmis üks igati tänuväärne üritus. Imetlen selle tegijaid ja eestvedajaid ning teen nende kõigi ees suure kummarduse Eesti muusikatööstuse arendamise eest. Arvan, et ilma selle festivalita oleksime kultuuriliselt väga palju vaesemad.
Aastate jooksul on kodused tegijad, nii vanad "kalad" kui ka noored professionaalid ja õppurid, saanud võimalusi erinevates linnades esitada ja tutvustada oma kõikvõimalikke eriilmelisi projekte. Tänu Jazzkaarele on meie muusikud saanud kontakti välismaiste artistidega, neid kuulata ja neilt õppida ning vahel ka koos musitseerida. Musiccase ja Jazzkaare koostööna aset leidnudTony Alleni kontsert-jämmsession on selles osas väga hea näide. Ühest küljest väga kurb, et asjaolude tõttu Alleni enda pillimehed tulemata jäid, kuid tänu sellele said nii Peedu, Sofia, Raun kui ka kogu ülejäänud seltskond ühe uskumatu kogemuse.
Kui poleks Jazzkaart ja Helen Sildnat, siis kas me üldse teaksime, kes on Tony Allen? Muusikaõppurid võib-olla küll, aga tavainimene? Vaevalt! Jazz võiks vabalt olla selline üheti mõistetav ja mõnevõrra tundmatu loom ning me ei teakski, et see võib hõlmata endas nii Bobby McFerrin'it, Jazztronikut, Incognitot, Avishai Cohenit, kui ka Dianne Reevesi ja Wolfgang Muthspieli.
Jazzkaar on kindlasti nii meid muusikuid kui ka tavakuulajaid nende aastate jooksul väga palju arendanud ja harinud. Mõtlen tihti, et hirmus kahju on, et olen nii hilja paljude artistideni jõudnud. Noor olla ei olegi alati nii tore. Eriti, kui mõtled sellele, et paljud suured nimed on Eestit külastanud nii palju aastaid tagasi.
Kus mina siis olin? Alles täitsa beebi ja ei teadnud sellisest muusikast midagi. Ja milliseid uskumatuid nimesid siin ikka käinud on, mitte ainult musitseerimas, vaid ka õpitubasid juhendamas. Mina olin siis väike ja vaatasin MTV-d. Praegu selle peale mõeldes hakkab ikka täitsa piinlik.
Mida soovitad neile, kelle kokkupuude Jazzkaarega pole seni olnud võib-olla nii intensiivne?
Kodus tasub enne väikest eeltööd teha ja valida välja selleaastasest listist, mis tundub meelepärane, mis mitte. Palju on nimesid, kellest polegi varem kuulnud, aga seda enam tulebki minna ja tuttavaks saada. Maailm võib muutuda ja kõik tagurpidi pöörduda, umbes nagu minuga Incognito Rock Cafe live järel juhtus. Poleks seda kontserti olnud, siis tont teab, mida ma praegu kuulaksin ja eelistaksin. Inimesed, minge kontserdile!
Anneliis Kits astub Jazzkaare raames üles laupäeval, 23. aprillil kell 22 Clazzis.
Konkreetset hetke ajaskaalal ei mäleta. Nad on minu jaoks alati kusagil eksisteerinud, kas või taustsüsteemis. Raadios mänginud "Little L" või "Virtual Insanity" videos eklektiliselt ringi hüpanud Jay Kay või "Seven Days in a Sunny June" kui lahutamatu kaaslane suviste aiapidude playlistis - mälupildid nendest hullumeelsetest kristallidega ja sulgedega peakatetest. See kõik jõudis mu teadvusesse märksa hiljem. Alles siis, kui Tallinnasse kolisin ja n-ö iseseisva (muusiku)elu peale sain, hakkasin nende loomingule kaasmuusikute mõjutusel rohkem tähelepanu pöörama.
Mäletan ähmaselt üht esinemist tolleaegse Stereo Spectrumiga, mille koosseis on nüüdseks väga palju muutunud. Tuli esmakordselt laulda laulu "Love Foolosophy"’. Sõnad polnud peas, vorm tahtis meelest ära minna, jalad värisesid, aga maha ma selle looga lõpuks sain ning see püsis meie repertuaaris väga pikka aega. Tribüütkontsert, millega astusime publiku ette esmakordselt 2009. aastal, tuli otsekui alateadlikust soovist nende loominguga ennast paremini kurssi viia.
Olgugi, et lausetes, kus mainitakse Jamiroquai’d, kohtab reeglina ka sõnu nagu funk, soul, disko jne, saab neid vaevalt ainult nimetatud stiilide hulka paigutada. Sobib ta ju ühtviisi hästi nii roki- kui jazzifestivalile. Samas, milleks üldse püüda head muusikat mingisse kasti lükata.
Jamiroquai on areenil olnud peaaegu kakskümmend aastat, mis on väga pikk aeg. Nad on selle aja jooksul välja andnud kaheksa ametlikku albumit, sinna juurde singlid, DVD-d ja muu. Selle aja jooksul on muusikas toimunud igasugu muutusi. Üsna loomulik on, et artist, kes tahab olla konkurentsivõimeline, peab tegema loomingus teatud järeleandmisi. Paratamatult lähed vooluga kaasa, juba paindlikkuse mõttes, sest muidu vajuksid lihtsalt unustusse, olenemata sellest, kui suur fännibaas sul on.
Jamiroquai on eelkõige funkbänd ja selleks ta ka jääb, kuid periooditi võib tajuda erinevaid žanrilisi kaldeid. Album "A Funk Odyssey" on üsna elektroonilise feel’iga, "Dynamite" eksleb poproki maastikel, viimane album "Rock Dust Light Star" on aga üsna popi poole kalduv. Sellest hoolimata see jamiroquailik vunk-funk ei kao kuhugi! Nende helikeel ja sound on alati äratuntav ja omanäoline. Sama on Prince’i või ka George Duke'iga.
Mille põhjal sa Jamiroquai lugude seast valiku teed? Mu meelest jaotuvad nende lood n-ö raadiohittideks, mille saatus on tihtipeale saada playlistides tüütuseni ära leierdatud ja tõeliselt headeks paladeks, mis raadiotesse või singliteks kunagi miskipärast ei jõua.
Lugude selekteerimine ja kava kokkupanemine on alati märksa keerulisem ülesanne kui nende õppimine ja esitamine. Seda eriti siis, kui pead valiku tegema ainult ühe artisti/kollektiivi loomingu piires. Kui "Tribute to Jamiroquai" projektiga kaks aastat tagasi välja tulime, taandus lugude eelistus ehk pigem maitsele ja meeldivusele ning palju sattus kavva just nimelt neid "leierdatud" raadiohitte. Live-situatsioonis sai aga kiiresti selgeks, milline lugu tegelikult toimib ja pikemat kuulamist kannatab. Kui avastad, et pala, mida esitad, ei ole sulle endale mingil hetkel enam huvipakkuv, tuleb see asendada millegagi, mis suudaks kõrva paitada ja närvikõdi tekitada ka pärast viiekümnendat kuulamist ja kolmekümnendat esitamist.
Muusikapala, mis on oma olemuselt tõepoolest hea, mitte lihtsalthook'iga raadiohitt, ei tüütagi ära ning selliseid lugusid on Jamiroquail tegelikult väga mitmeid. Hittide puhul on ikka nii, et need kirjutatakse, produtseeritakse ja valitakse teadlikult välja, et pääseda võimalikult suure kuulajaskonna/sihtgrupini. Nende eesmärk on tekitada pigem kõmu ja teenida raha. See pole alati nii, aga erand kinnitab reeglit.
Publik dikteerib muusikute edu puhul palju?
Juhtusin sotsiaalmeedias Jamiroquai selleaastase tuuri Londoni-kontserdi setlist i silmama ning sealt vaatasid vastu just väga paljud tuntud lood. Uue plaadi materjali oli isegi võrdlemisi vähe. Hea näide sellest publiku survest. Samas, vaevalt Jay Kay laulaks lavalaudadel kindlaid lugusid seepärast, et “mänedžer ja produtsendid ütlesid, järelikult tuleb teha”.
Eks mingi aja vältel võib kõigest tüdimus tekkida, eriti kui sa oled nii pikalt pildil olnud. Aga siis lähed lavale ja teed jälle midagi teisiti, kas või intro rütmika. See ongi muusika juures kõige toredam. Lugu ei saa kunagi päriselt valmis, vaid areneb. Kirjutad, salvestad, esitad ja kui hakkab vastu ja igav, arranžeerid ümber. Maalide, fotode või skulptuuridega nii ei saa. Muusikutena on meil tegelikult väga vedanud.
Määravaks on ikkagi see, mis sulle kui muusikule endale oluline on. Vastasel juhul on see ebaloomulik ja produtseeritud ja minu silmis pole see enam muusika. Pigem kipub kalduma sinnamaile, kus muusika lõppeb ja algab tootmisliin.
On see halb või hea, et muusik aina enam turundusele peab mõtlema?
Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kunst ilma majandamiseta on lihtsalt teosed kusagil keldris või sahtlis tolmukihtide all, elamata jäänud elu, samas sisutu, turu-uuringupõhine looming on lihtsalt kultuuri/kunstitarbija narrimine.
Inimesed ei ole tegelikult ju rumalad ja teavad väga hästi, mida neile antakse. Kultuuritegijad alahindavad tihti oma "sööjaid" ja unustavad tõsiasja, et nende võimuses on oma tarbijaskonda ise harida. Üks mu kunagine hea sõber on öelnud selle kohta väga tabavalt, et "inimesed söövad seda, mida antakse".
Mis laadi muusikat viljeleb su teine projekt State of Zoe, mis varem vist kandis nime Under Construction?
State of Zoe hõlmab endas nii jazzi kui elektroonikat, pisut on ka Suurbritannia garage’i, chillwave, ja synthpopi mõjutusi. Enne Tallinn Music Week'i ülesastumist juurdlesin, kuidas peaks SOZ-i delegaatidele reklaamima, kui tuleks pidada nö. liftikõne. Otsustasin, et lähenen piltlikult: "State of Zoe on muusikaline ühendus, kus ristuvad kolm erinevat maailma, sulavad kord üheks, kord üksteisest eemale. Dubstep ja brokenbeat sõidavad Islandile ja võtavad kaasa 70ndate bassisoundid. Kõik koos põrutavad nad Suurbritanniasse ja Jaapanisse ning miksivad kokku neo-souli, plugivad vooluvõrku kontrabassi ja Rhodes’i ning teevad ühe tšello ja skäti soolo. Vahel alluvad nad reeglitele ja vormuvad, järgmisel hetkel sünnib tervik laval tekkivast sünergiast."
Kaks andekat produtsenti ja multi-instrumentalisti, Sander Mölderja Talis Paide ilmusid mu ellu ja muutsid seda äratundmatuseni ja mitte ainult musikaalses mõttes. Muusika sünnib ju siis, kui ta peab, siis, kui kõik on õige ja inimeste mõtted ja energiad klapivad. Me vist täiendame üksteist. Samas oleme inimestena väga sarnased ja püüame üksteist mõista.
Ma ei saa küll kõigi kolme eest rääkida, aga seda, mida tunnen mina nende kahe inimesega koos muusikat kirjutades ja esitades, seda on raske kellelegi sõnadega seletada. See on miski, mida olen terve oma elu rahutult taga ajanud ja otsinud ja nüüd on see siin. Mõned inimesed ei leia seda kunagi. Mina olen kõigest kakskümmend neli aastat vana ja sain juba nii noorelt sellise kingituse. Elu on ikka kummaline!
Muidugi ei ole miski päriselt jääv, ammugi valmis. Kõik muutub ja teiseneb ning me kolm alles otsime oma soundi ja "mina". Under Constrution oli selles osas väga hea nimi. Ühel hetkel aga tundime, et "teetöö" faas on läbi ja märk tuleb maha võtta. Otsisime pikka aega õiget nime ja lõpuks see tuli ise laupäevaõhtusel DJ-livel kahe seti vahel. Selle juures on kõige iroonilisem, et State of Zoe tähendab tõlkes elu seisundit.
Jazzkaare Final Partyl näeb meid koos noore ja väga paljulubavaPeep Kallasega, kes on Ewert & The Two Dragonsist tuntudKristjan Kallase noorem vend. Kristjan mängis meiega ajaloolisel Under Constructioni kõige esimesel livel oktoobris Rock Cafes ja andis endast meie kollektiivi tekkeks palju. Aitäh, Kristjan! Tallinn Music Week'i ülesastumise tegime koos Boris "Borka" Hrebtukoviga, kes on teadagi üks Eesti kõvemaid noori tegijaid ning ei vaja ei jazzi ega ka popi vallas mitte mingit tutvustamist.
Nii et ootame kõiki 30. aprilli õhtul Von Krahli Jazzkaart väärikalt lõpetama. Lisaks meile on seal mitmed head DJd ja suurepäraneMiriam Aida koos oma Meu Brasil projektiga.
Mida üldse ühe noore muusiku jaoks tähendab festival Jazzkaar? Oled ju koos Jazzkaarega üles kasvanud.
Jazzkaar on minu silmis üks igati tänuväärne üritus. Imetlen selle tegijaid ja eestvedajaid ning teen nende kõigi ees suure kummarduse Eesti muusikatööstuse arendamise eest. Arvan, et ilma selle festivalita oleksime kultuuriliselt väga palju vaesemad.
Aastate jooksul on kodused tegijad, nii vanad "kalad" kui ka noored professionaalid ja õppurid, saanud võimalusi erinevates linnades esitada ja tutvustada oma kõikvõimalikke eriilmelisi projekte. Tänu Jazzkaarele on meie muusikud saanud kontakti välismaiste artistidega, neid kuulata ja neilt õppida ning vahel ka koos musitseerida. Musiccase ja Jazzkaare koostööna aset leidnudTony Alleni kontsert-jämmsession on selles osas väga hea näide. Ühest küljest väga kurb, et asjaolude tõttu Alleni enda pillimehed tulemata jäid, kuid tänu sellele said nii Peedu, Sofia, Raun kui ka kogu ülejäänud seltskond ühe uskumatu kogemuse.
Kui poleks Jazzkaart ja Helen Sildnat, siis kas me üldse teaksime, kes on Tony Allen? Muusikaõppurid võib-olla küll, aga tavainimene? Vaevalt! Jazz võiks vabalt olla selline üheti mõistetav ja mõnevõrra tundmatu loom ning me ei teakski, et see võib hõlmata endas nii Bobby McFerrin'it, Jazztronikut, Incognitot, Avishai Cohenit, kui ka Dianne Reevesi ja Wolfgang Muthspieli.
Jazzkaar on kindlasti nii meid muusikuid kui ka tavakuulajaid nende aastate jooksul väga palju arendanud ja harinud. Mõtlen tihti, et hirmus kahju on, et olen nii hilja paljude artistideni jõudnud. Noor olla ei olegi alati nii tore. Eriti, kui mõtled sellele, et paljud suured nimed on Eestit külastanud nii palju aastaid tagasi.
Kus mina siis olin? Alles täitsa beebi ja ei teadnud sellisest muusikast midagi. Ja milliseid uskumatuid nimesid siin ikka käinud on, mitte ainult musitseerimas, vaid ka õpitubasid juhendamas. Mina olin siis väike ja vaatasin MTV-d. Praegu selle peale mõeldes hakkab ikka täitsa piinlik.
Mida soovitad neile, kelle kokkupuude Jazzkaarega pole seni olnud võib-olla nii intensiivne?
Kodus tasub enne väikest eeltööd teha ja valida välja selleaastasest listist, mis tundub meelepärane, mis mitte. Palju on nimesid, kellest polegi varem kuulnud, aga seda enam tulebki minna ja tuttavaks saada. Maailm võib muutuda ja kõik tagurpidi pöörduda, umbes nagu minuga Incognito Rock Cafe live järel juhtus. Poleks seda kontserti olnud, siis tont teab, mida ma praegu kuulaksin ja eelistaksin. Inimesed, minge kontserdile!
Anneliis Kits astub Jazzkaare raames üles laupäeval, 23. aprillil kell 22 Clazzis.
- Tags: AnneliisKits, Jamiroquai, Jazzkaar2011
Comments (0)