JK: Jere Laukkanen: Tänavu on EJO turneel palju naerda saanud

Kuidas turnee seni kulgenud on?

Suurepäraselt. Meil on olnud väga lõbus, hästi toredad esinemispaigad, palju on nalja saanud, publik võtab väga hästi vastu.

Kus on Euroopa parim jazzipublik ja milline see üldiselt on - kas jazzi kuulavad peamiselt vanad või noored, mehed või naised?

Poolas ja Riias oli hästi palju rahvast. Kuna olen publiku poole põhiliselt seljaga, siis ma väga ei näe, aga Poolas näiteks on palju noort jazzipublikut.

Euroopa Jazziorkestrisse saadab iga maa oma parimad noored muusikud. Kas tase tundub ühtlane?

Viimasel ajal on järjest ühtlasem. Võibolla mõned aastad tagasi ei olnud Lõuna-Euroopas ja Balkanimaades nii head jazzialast haridust, aga nüüd saab kõikjale üle Euroopa õppima minna, seetõttu on muusikute tase viimasel ajal ühtlustunud, võib öelda, et suurt vahet ei ole.

Olete praegu Metropolias pop- ja jazzmuusika õppekava juht, mis eesmärke peamiselt silmas peate?

Ma püüan olla natuke ajast ees. Püüan mõista, mis tulevikus saama hakkab ja sellele vastavalt pakkuda noortele sellist haridust, mis neil aitaks tulevikus tööd leida, muusikuna lihtsamalt oma karjääri luua. Muidugi hoolin ma väga, et muusika, mida nad teevad, oleks kvaliteetne.

Kas mingi konkreetne kool on eeskujuks?

Ma ei arva, et oleks olemas ideaalset kooli. Iga riik on erinev, seega see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Aga hoiame lähedasi suhteid näiteks Berklee College of Music'iga USAs ja mõnede koolidega Euroopas.

Helsingis õpivad jazzmuusikat ka mitmed eestlased – kuidas neil läheb?

Eks nad peavad ju ikka samad eksamid ära tegema, mis soomlased. Järelikult on nad ka sama head.

Mis on Teie arvates kõige huvitama jazzieluga maa või regioon Euroopas?

Võib-olla tuleb see sellest, et olen ise Soomest, aga ma ütleks, et Põhjamaad – Rootsi, Norra, Soome, Taani. Seal on mingi huvitav muusikaline omapära ja ma leian, et jazzis on see väga oluline, kuna omanäolisus viib jazzi edasi ja hoiab seda elusana.

Kas jazzmuusikas, näiteks EJO puhul, on rahvuslik taust ikkagi kuidagi kuulda?

Ma arvan, et on küll muusikat, mis kõlab ilmselgelt näiteks soome- või norrapäraselt, aga jazz ise on ikkagi rahvusvaheline. Eks see on teatud segu mõjutustest. Võib-olla on kellegi mängu järgi raske öelda, milliselt maalt ta konkreetselt pärit on, aga midagi kohalikku tuleb mängus välja küll, ma arvan, et regiooni tunneb ikka ära. Näiteks Põhjamaad, Kesk-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Balkanimaad.

Lisaks Teile on EJO tänavuaastaseks heliloojaks Raul Sööt. Kuidas tema muusika tundub, kas on kuidagi Eesti moodi ka?

Ma teadsin muidugi kohe, et meie muusika on väga erinev. Ma ei nimetaks seda võib-olla eriliselt eestilikuks muusikaks, peale ühe loo – "Jäälõhkuja poeg". Võiks öelda, et tal on minuga võrreldes ehk kaasaegsem stiil. Mina pean enda taustaks – ehkki olen valge soomlane – afroameerika muusikakultuuri. Just sel alal sain hariduse.

Mis Te sellest arvate, et orkestrisse võib ühelt maalt rohkem esinejaid saata kui mõni neist on naissoost? Mitu naist praegu üldse orkestris on?

Praegu on meil naisi viis. Mõned aastad tagasi oli selline olukord, kus pidi rõõmustama, kui ükski oli. Professionaalsete jazzmuusikute hulgas on naisi endiselt vähe, aga see arv kasvab, mis on minu arvates väga positiivne. Ehkki mulle ei meeldi, et muusikat kuulates tehakse sellest mingi eraldi teema, kas keegi kõlab kuidagi teisiti oma soo tõttu, on minu arvates muusika jaoks positiivne, kui orkestris on erineva rahvusliku ja haridusliku taustaga erinevast soost inimesi.

Kuidas orkestris nii erineva taustaga inimesed klapivad, kas läbisaamine on hea või Teil dirigendina on mingeid probleeme lahendada ka tulnud?

Alati on mingeid asju vaja läbi rääkida, see on tegelikult osa dirigendi tööst. Näiteks kui kellelgi on mingite lugudega raskusi, on vaja soolosid ümber jaotada või midagi sellist. Aga seekord mingeid erilisi probleeme pole olnud. Hästi palju naerda on saanud, kuna orkestris on palju hea huumorimeelega muusikuid.