Pika
kogemuse ja toimeka karjääriga trummar on plaadistanud ja mänginud kontserte paljude
nimekate muusikutega. Tema tee on ristunud saksofoniveterani Joe Hendersoniga (1993-1999)
ja kitarrist Mike Sterniga nende ansamblites mängides; ta on teinud koostööd
rockimeeste Bob Weiri (Grateful Dead) ja Gregg Allmaniga (Allman Brothers Band), kuid
kõige märkimisväärsem on ilmselt fakt, et jazzis elektribassi mängijatele uued suunad
kätte näidanud Jaco Pastorius mängis enne oma surma kolmel Brian Melvini sooloplaadil.
Üks neist plaatidest, «Standards Zone», juhtis Ameerikas hulga nädalaid
jazziedetabelit.
Melvini enda väite kohaselt hammustas teda jazziputukas 1968. aastal kodulinnas
San Franciscos, kui ta vaatas koos vennaga populaarset Ed Sullivan Showd, kus
parajasti mängis ansambel The Beatles. Köitvalt trummeldav Ringo muutis tema maailma
põhjalikult. Vanemad kinkisid pojale peatselt trummi ja sellest sai tema lahutamatu
kaaslane.
Teised mõjutused olid loomulikud elust tollases hipipealinnas, kus ansambel
Grateful Dead üpris sageli esines. Grupp jämmis laval alatasa ning Brian soovis
sarnaneda laval nähtud trummaritele. Sealt jazzini oli vaid kukesamm.
Kuulsas jazziklubis The Keystone Korner sõbrunes ta Art Blakey, Elvin Jonesi, Max
Roachi, Al Fosteri ja teiste seal esinenud jazzikuulsustega, saades nendelt ka õppetunde.
Sama tähelepanelikult on Brian Melvin aastate jooksul järginud ka Zakir Hussainilt
saadud tabla-mängu õpetust ja Kwaku Daddy paljastatud saladusi Aafrika
trummimängust.
Brian Melvini muusikukarjääri kuuluvad veel koostööhetked selliste muusikutega nagu:
Roy Hargrove, Leni Stern, Wayne Shorter, Archie Shepp, Greg Osby, Rick Magritza, Gary
Thomas, Marcus Miller, Eddie Gomez, Benny Green, Herbie Hancock, Kenny Kirkland, Joey
Calderazzo.
Esmakordselt esines Brian Melvin Jazzkaarel 1993. aastal koos saksofonisti Danny Walshiga.
Praegu elab ta pärast New Yorgis veedetud aastaid jälle oma lapsepõlvelinnas San
Franciscos, kus leiab musitseerimise kõrvalt aega ka teiste õpetamiseks. Temalt on
ilmunud trummiõpik «Tao of Drumming» (1999).
|