Jazzkaar 2001 | artist | Django Bates

* * *
«Kui pean valima, kas muusika läheb ajas tagasi või edasi, siis valin loomulikult «edasi».»
(Django Bates)
. . .
«Ma ei soovi, et klassikaline muusika ja jazzitegelased sulanduksid. Pigem sooviksin, et oleks rohkem vastastikust tunnustamist.»
(Django Bates)
. . .
«Huumor on oluline vaid siis, kui seda liiga täpselt ette ei kavatseta. Kui see tuleb loomulikult, siis ei saa seda peatada.»
(Django Bates)
. . .
Sa võid mõnd Django lugu kuulates hakata naeru kõhistama ilma et arugi saaksid, miks nõnda teed. See ongi veider. Ta vallutab sind äkkrünnakuga ning just see talle muusikas meeldibki. Django võib teid äratada suure pauguga.»
(Nic Pendlebury, Smith Quartet)
. . .
«Django Batesil värske suhtumine grupimängu. Tal on pöörane huumorimeel ja võime kasutada dissonantse oma muusika loogilise osana.»
(Scott Yanow, All Music Guide)
. . .
«Perfektne süntees Virtuoossusest, peenest Huumorist ja imepärasest Mõistusest.»
(Stereoplay)
. . .

KODULEHEKÜLG

Ansambel Quiet Nights

Kontserdiarvustus Guardianis

Artikkel Guardianis

Sakala Keskus
28. aprill kell 21
........................................

Django Bates - klaver, süntesaatorid, metsasarv
Iain Ballamy – saksofonid
Josefine Cronholm – laul
Martin France – trummid
Michael Mondesir – bass

«Briti jazzi uus põlvkond» on väljend, mis kulub tõttavas ajas liigagi kiiresti. Siiski on klahvpillimängija Django Bates (kõrvuti mõned aastad tagasi Jazzkaarel hiilanud mõttekaaslase Courtney Pine’iga) üks neid väheseid, kes nii ja teisiti on värskuse ideaali kandnud juba mõnda aega.
Tema ideaal on stiili- ja zhanripiiride ületamine, kuid mitte ameeriklastele omasel postmodernistlikul killustuse moel, vaid otsi kokku põimides, ootamatuid pöördeid tehes. Samal ajal säilitab inglasliku huumorimeelega mees tiheda kontakti kuulajaga, abiks tema huvi elektrooniliste väljendusvõimaluste vastu, kiindumus maailma muusikalisse rikkusse, improvisatsioonilise ja kompositsioonilise kombineerimine, pluss omanäoline mängustiil.
Nüansirikast ja ideedest tulvil muusikat ilmestab intellektuaalne huumor, teravmeelsused ja peen iroonia, Django Bates on veendunud, et jazz ei saa olla hirmtõsine. Pealegi on ju suur osa tõelisest kunstist mõnes mõttes pöörane.
Django Batesi plaati «Quiet Nights», millelt muusikat ansambel esitab ka Jazzkaarel, iseloomustas üks kriitik tabavalt kui Björki ja Astrud Gilberto kohtumist ühe suitsuse baari taganurgas. Plaadi «Quiet Nights» välja andnud nüüdisjazzi kuulsus Tim Berne ütles selle kohta aga «tõeliselt metsik popmuusika».
Kuulajale piisab vaid kujutlusest, et olete Alice, ja lähete Imedemaale.

Diskograafia
Django Bates
Quiet Nights (1998) Like Life (1998) Good Evening … Here Is The News (1996) Winter Truce (And Homes Ablaze) (1995) Autumn Fires (And Green Shots) (1994) Summer Fruits (And Unrest) 1992 Music For The Third Policeman (1988)
Kaasliidrina
Django Bates / Tim Whitehead – English People First House – Cantilena (1989) First House – Erendira (1985) Human Chain – Human Chain Human Chain – Cashin’ In
Osalejana
Bill Bruford’s Earthworks – Stomping Ground Bill Bruford’s Earthworks – All Heaven Broke Loose (1991) Bill Bruford’s Earthworks – Dig? (1989) Bill Bruford’s Earthworks – Earthworks (1987) Iain Ballamy – Balloon Man (1988) Iain Ballamy – All Men Amen (1994) Sidsel Endresen – So I Write (1992) Sidsel Endresen – Exile (1994) Tim Berne’s Chaos Totale – Nice View (1994) Hank Roberts – Little Motor People (1993) Bendik Hofseth – Colours Verve Loose Tubes – Loose Tubes Loose Tubes – Delightful Precipice Loose Tubes – Open Letter (1987) Dudu Pukwana – Live in Bracknell and Willisau

Tasub teada

Django, kodanikunimega Leon, Bates sündis 2.10.1960 Beckenhamis Inglismaal.

Jazzilembene isa tahtis pojale panna nimeks Jelly Roll, kuid ema ägedat vastupanu kohates lepiti lõpuks teise jazzinime Django kasuks.

Oma suurima muusikalise mõjutajana on ta maininud isa, kes innukalt kogus ebatavalist muusikat kogu maailmast.

70ndatel õppis ta asutuses London’s Centre for Young Musicians viiulit ja trompetit. Hiljem liitus Morley College’i noorte muusikute kursustega.

1978 astus Royal College Of Music’usse, kuid langes kahe nädala pärast välja, kuna õpitav teda ei huvitanud.

Django Bates on jazzmuusikas iseõppija.

1979 asutas koos trummar Steve Argüellesiga ansambli Human Chain.

1983. aastal, olles endale briti uues jazziliikumises juba nime teinud, oli ta vabakoosseisulise grupi Loose Tubes asutajaliige.

1980ndatel salvestas koos saksofonist Ken Stubbsi grupiga First House kaks plaati firmale ECM: «Erendira» (1985) ja «Cantilena» (1989).

1986 liitus Bill Brufordi fusion-grupiga Earthworks, millega salvestas neli plaati.

Ajakiri Wire nimetas ta 1987 ja 1990 Inglismaal aasta parimaks jazziheliloojaks.

90ndatel salvestas enda nime all kaks plaati firmale JMT, mida tollal juhtis Stefan Winter.

Nii ajaleht Guardian kui ka rockiajakiri Q mainisid plaati «Music For The Third Policeman» 1990 aasta parimate jazziplaatide seas.

1991 asutas Django Bates bigbändi Delightful Precipice, mis sai nime Loose Tubesi ühe plaadi järgi.

1996 ilmunud nüüdisklassikaline «Good Evening… Here Is The New» oli üks Mercury Prize’i kandidaate.

1997 omistati Batesile 20 000 naelsterlingi suurune Jazzpar Prize.

Django Bates on esinenud loendamatutel festivalidel mitmel pool maailmas. Ansamblit Human Chain on kontsertreisid viinud isegi Hiinasse.

Bates on esitanud ka klassikalist muusikat ning andnud kontserte koos klassikapianisti Joanna McGregoriga ja harfimängija Jane Chapmaniga.

Saksofonist IAIN BALLAMY kuulub alates 80ndatest briti uue jazzi esirivvi. 1983 moodustas ta oma kvinteti ja oli ka ansambli Loose Tubes asutajaliige. Koos Gil Evansiga salvestas ta muusika filmile «Absolute Beginners».

Trummar MARTIN FRANCE mängis koos Django Batesiga ansamblis First House. Ta on osalenud ka Courtney Pine ja Cleveland Watkissi projektides.

Laulja JOSEFINE CRONHOLM on rootslanna, kelle Bates avastas Kopenhaageni ühest klubist, kui käis 1997 vastu võtmas Jazzpar auhinda.

Muusika

DJANGO BATES - Speak Low (Kurt Weill)
.......................................