|
............................
Steve Coleman Group
Motherland Pulse
JMT / Winter & Winter
Ehkki «Motherland Pulse» on salvestatud nii ammu kui 1985. aastal,
kõlab see tänapäevasemalt kui nii mõnegi neo-bop kuulsuse uued plaadid. Uus ja
aktuaalne on ta aga seepärast, et produtsent Stefan Winter võitles endale välja õiguse
hakata oma Winter & Winter märgi all seeriana välja andma kogu JMT kunagist
kataloogi. Selgituseks vaid seda, et selle märgi all salvestas kümmekonna aasta jooksul
terve rida tohutult huvitavaid Euroopa ja Ameerika jazzmuusikuid. Winter oli kõigi
plaatide produtsent. Kui suurfirma PolyGram pakkis talle kuuluva JMT (Jazz Music Today)
kokku, sest kasum polnud piisav, siis läks Winter oma teed ja asutas plaadifirma Winter
& Winter.
«Motherland Pulse» on 81-plaadilise taasväljaande-seeria esimene pääsuke. Ühtlasi
oli see omal ajal ka JMT debüüt. Colemani kõrval mängivad siin võrratu pianist Geri
Allen, bassist Lonnie Plaxico ja trummar Marvin Smith. Ühes loos laulab Cassandra Wilson,
kelle tähelend oli siis veel ees, kuid ta kõlab nii värskelt, et suisa naelutab ennast
kuulama. Episoodiliselt kostab ka Graham Haynesi trompetimäng.
Kummalisevõitu M-Base kontseptsiooni autor Coleman näitab ennast meisterliku,
emotsiooniküllase ja mitmekülgse instrumentalistina, kuid samavõrd on ta ka kiidusõnu
vääriv helilooja. Tema skaalale mahuvad värskendavalt krutskiline uus ja vana
boppimine, postmodernistlikult hakitud teemaveeretus, funk-groove, swing-sentiment ja
afrobiit.
Plaat ise on väga soliidselt pakendatud. Ümbrise vahel on ka albumi originaalkujundusega
vaheleht. Soodsalt üllatab eriliselt ruumiline ja briljantselt hea sound. Et muusikute
mäng ja muusika ise väärivad vaid parimaid sõnu, siis kujutate ehk ise ette, millise
meeldiva üllatusega on tegemist.
Antoine Herve
Invention Is You
(Enja)
Kontsertsalvestus, mille peategelased pianist Antoine Hervc ja unistav trompetist
Markus Stockhausen. Kvinteti ladusad ühisimprovisatsioonid on kenad kuulata, loovad
atmosfääri, mis täidab hetke, aga kaua ei püsi. “Silence Comes In Waves” on
hea näide oskusest energiavoogusid talitseda. Loos “Something About Wolfgang”
hiilib Hervc ümber Mozarti ja “Salsita” nurgeliselt muigvel salsaäratab
tähelepanu. Veel jääb kõrva bassisti Louis Moutini leidlik mäng.
Paolo Fresu
Sonos ‘E Memoria
ACT
AItaalia trompetist Paolo Fresu on saksa plaadifirma ACT väljalasetel
sage ja oodatud külaline. Tema mäng on tundlik ja nüansirikas, stilistiliselt palju
avaram kui jazzmuusika vormelid seda eeldaksid. Mälust kerkivad helid on taust
25-minutilisele filmile, mille Gianfranco Cabiddo monteeris ohtrale arhiivimaterjalile
tuginedes Sardiinia lihtsatest inimestest. Muusika on siin tekst, mis lisab kujutisele
selgitavaid dimensioone. Plaadi kuulajatele jääb abiks vaid oma kujutlusvõime. Muusika
toidab fantaasiad heldesti, liigub sardiinia meesansamblite häälepõimingutest
(tuttavaim paralleel siinsele kuulajale gruusia meeslaul) animaalse mägilasenergiaga
sooritatud sürrealistlike vabahelide improviseerimiseni, kus kaootilisse rabelemisse
tekkivad korrastuselaigud ja tangolik kirglik-järsk konvulsiivsus. Transilvaania ja
karpaadihõnguga lauludesse põimub Kariibi ja Vahemere funk’i sõpruskohtumine, mida
vürtsitavad jonhassellikud elektrooniliselt muundatud ebamaised trompetihelid. Kõlab
bluusi ja free’d, Dead Can Dance’i laadis müstikat ja otsejoones lüürikat
segamini tangoga. Kultuuride kohtumine on märksõna. |
|
|
|
|
|
|
|
|
Need plaadid on müügil Jazzkaarel |
|
..................................
|
|
 Nils
Landgren Funk Unit
Fonk Da World
ACT Records
Rootsi tipp-trombonisti vungiüksuse viies plaat tallab tuttavat
gruuvimise rada. Teoreetiliselt on funk lihtsalt funk – energeetiline, poolkiire
erootilise rütmimustriga kehamuusika. Praktikas on asi aga keerulisem ja skaala avaram.
Eksisteerib nii odavat funk-imitatsiooni kui ka kõrvetavat kõrgpinget. Landgren
soovib sobituda kuhugi vahepeale, pakkudes nii tugitoolis õõtsumise rütme kui ka
mõõdukalt energilist ja klantsi jalakepsutamise kraami. Kusjuures teda ei kammitse paine
olla igal hetkel virtuoosne jazzmuusik.
Bändiliikmete omatoodangu kõrval saavad kohtlemise osaliseks Doorsi «Riders On The
Storm» ja Herbie Hancocki suurhitt «Rock It». Ajaviiteline nimilugu «Fonk Da World»
kipub Jamiroquai poolt võidetud aladele popmuusikas, sest Landgreni vokaal suisa matkib
teda. «Anytime Anywhere» ja «Le Sunset» aga õõtsuvad sugestiivselt.
«Amtrak» on bensonlik smooth-jazz ja «From Stockholm to Bejing» ketta kõige
ekstsentrilisem lugu. Acidjazzilik finaal «Calvados» on Landgreni tiimi plaadi parim
iseloomustaja, soovi korral võib kuulamist alustada just siit.
 Dhafer Youssef
Electric Sufi
Enja
Ajalugu, mida meile õpetatakse, püüab varjata seda tohutut mõju, mida
araabialik kultuur on õhtumaale kunagi avaldanud. Teisalt elab osa Euroopast
igapäevaloomulikkusega selle mõju valdustes. Viinis elav tuneeslane Dhafer Youssef on
ristteel seikleja. Tema kirglik-igatsev ja kohati ekstaasi poole püüdlev lauluhääl on
pigem vürts muusikale; tema mõõdukalt doseeritud oud ei domineeri Wolfgang Muthspieli
(tihti flamenkoliku) kitarri üle vaid astub dialoogi. Valdav on meditatiivse mõtiskluse
atmosfäär ja võrreldes Youssefi eelmise plaadiga «Malak» jääb kõrva moodsast
elektroonilisest popmuusikast pärit rütmifiguuride ning helikudede kasutamine.
Jazzkaarelgi hiilanud afroameerika rütmigrupp Doug Wimbish ja Will Calhoun lisab
taktitundeliselt kuid muljetavaldava mõjususega funk- ja dub-motoorikat ning Markus
Stockhauseni kajatatud harvad trompetisoolod on ingellikult kaunid. Indialase Deepak Rami
bansuri pehme-nõtked orientaalsed meloodiafiguurid jäävad kõrva. Jazz on see sedavõrd
et siin ka improviseeritakse ja muusikud on zz-kogemusega. Kui boppimist pole. On ilus,
tõsine ja lendlevatest õhulistest fantaasiatantsudest tulvil muusika.
 Antonio Hart
Ama Tu Sonrisa
Enja
Kümmekond aastat tagasi peaaegu et «noorte lõvide» seltskonda
kuulunud saksofonist-flötist Antonia Hart on praegu 30 ja jõudnud teha mitu sooloplaati
ning mängida taustajõuna päris paljude jazzikuulsustega. Tehniliselt on ta hea ning
plussiks võib pidada ka ookeanitagusest jazzipeavoolust hälbimist kompositsioonidega,
mille peamine impulss pärit afrokuuba muusikast, Lähis-Idast ja Aafrikast. Lisaks
sellele peab Hart lugu meloodiast ja armastab pikalt soleerida, pannes pearõhu iga loo
algusepõnevusele. Oma ühele iidolile Wayne Shorterile pühendatud «Wayne’s
Lament» on kõige ballaadlikum ja mujal kumab ära tundmiseks piisavalt tihti läbi teise
eeskuju popjazzi kuulsuse Grover Washinton Jr. vari. Näiteks või Bernsteini
evergreen-teemas «Somewhere». Lugu nimega «Grover Washinton Jr.» ei vaja kommentaare.
Ladus plaat, kuid selgroogu võik rohkem olla.
 Kudsi Erguner
Islam Blues
ACT
Rahvusvaheline türk, ney-flöödi meistermängija Kudsi Ergüner (kelle
maailmamainega nimelt miskipärast täpid kaotsisse lähevad isegi ta oma plaadi kaanelt)
loob muusikat sufide üldisist allikaist, iseäranis kiirpöörlevate dervishite
tantsuvihureist lähtudes. «Islam Blues» – milles lääne-poolse eurooplase kõrv
tabab «bluusi» ilmselt enam-vähem samapalju kui muezzinite teravahäälses halas –
on sisse mängitud Ergüneri püsiansambli laiendet, džässiarsenaliga täiendet
koosseisu poolt. Ney , kanun-tsitter, kemençe-viiul, muslim-vokaal ja käsitrummid,
milledele talitset määral lisatud elektrikitarri, komplekttrumme ja kontrabassi. Poleks
maailmamuusika mõiste nii sageli liisunud-sogane ja stiililipik «fusion» nõnda
näotult plekistunud (nagu nad on), siis passiks Ergüneri uusüllitist kiita sõnadega
«ekstraklassi world fusion». Aga. Ida-Lääne ettevaatlik, ent tulemuslik heliliit, mis
imetlusväärse visadusega väldib lihtlabaseid muusikalisi kompromisse, on «Islam
Blues» igatahes.
 Biréli Lagrène
Gipsy Project
Dreyfus Jazz
Biréli Lagrcne on samamoodi mustlasverd Euroopa kitarrist nagu
legendaarne Django Reinhardt. Ainult et neid lahutab omavahel mitu põlvkonda muusikuid ja
ka jazzmuusika stiilipöördeid. Kui Django oli omal ajal mängutehnika poolest enamikust
kolleegidest peajagu üle, siis nüüd need nõksud ja rifid enam ei üllata. Ent miskit
kadestamisväärselt olulist on siiski üle kunagiste salvestuste kandunud sellist,
milleni küündimist siin taotleb ka Lagrcne. See on “kuumalt” mängimise
energia ja improvisatsioonide elegantne nõtkus, mingi seesmine pea-püsti-eneseuhkus,
vabaduseiha väljendus.
Lagrcne (kes sugugi mitte esmakordselt sellesse rolli ei kehastu) on sedapuhku ette
võtnud sõja-aastate ja vahetult sõjale järgnenud stiiliga Django ning pannud sellele
väga maitsekalt ja respektitundega peale oma käekirjapitseri, mängides vaheldumisi
Reinhardti pealt noot-noodilt kopeeritud soolodega ka enda omi. Tõlgendus Gershwini loost
“Embraceable You” väljendab üürikestel viivudel ka ehtsat mustlashõngu
sellisena, nagu see on peaaegu stambiks muutunud. Raske on ette kujutada nii mängumaneeri
kui ka vaimu poolest paremat Reinhardti poole muusikalise kummarduse tegijat kui Biréli
Lagrcne.
Suur osa kuulsaimatest Django-lugudest olid kiired virtuoossed sööstud peadpööritava swing-galopeerimisega.
Just neid numbreid esitab Lagrcne erilise kuraasiga, tehes seda suure meistri
vääriliselt – küll jäljenditena, kuid ikkagi nauditavalt.
Stiilselt veidi lohiseval moel, et mitte kitarri esiplaanilt kuidagi tõrjuda,
sekundeerivad saatjarollis viiul (Florian Niculescu) ja kohati ka Richard Galliano
akordion, mis kitarrismi hulljulguse kõrval mõjub leebe ettevaatlikkusena. Nagu Django
oma ajal egoistlikult domineeris, on ka Lagrcne siin kõiki teisi varjutav peategelane.
Mustlasjazzi nime vääriv plaat. |
|
|
|
 |
 JAZZIUUDIS
|
| PLAADIMÜÜK Jazzkaarel |
LOE ESINEJATE KOHTA |
PÄRNU SUVEJAZZ |
EBU JAZZIKONTSERT |
 |
|
|
ENJA
NOVA |
............
CARLOS BICA – Diz
Bassist Carlos Bica on euroareenil üks tuntumaid portugali
jazzmuusikuid. Mõistagi kõlab “Diz” tema juurte lähedase muusikana, aga on ka
Balkanit ja heliabstraktsioone. Laulab mitut häälerolli kehastav Ana Brandao ja
viiul-vioola-klaver saategrupp on pigem klassika kui jazz. Meeleolu liigub fado-melanhoolia
kaunis lähikonnas, kuid pole päriselt see, teine ega kolmas. “Diz” on tõsine
ja loominguline crossover-sulam kultuuride ristmikul.
MARK FELDMAN
Book Of Tells
Suurim uudis on see, et viiulil ülekülamees-kõigeoskaja Feldman on
habeme maha ajanud. Ja see ka, et põhiliselt NY downtowni PoMo-jazzi ringis osalejana
kuulus Mark on siin (nüüdis)klassiku rollis – seda mitte esitajana, vaid ka
heliloojana. Viie keelpillikvarteti hulgas on ka “Book Of Tells”, mille ta
kunagi tegi Kronos Quartetile. Eriline on see, et Feldman jättis oma partituuridesse
ruumi ka improvisatsioonile ning tema loominguline käekiri on rahutult realt-reale
hüplev, stiilivihjetest kirev, muutlik ja ootamatusi täis.
NEW ART SAXOPHONE QUARTET
Songs And Dances
Saksmaal aastatega tunnustust kogunud saksofoninelik, kellele külalisena
lisandub löökpillimängija Florian Arbenz, tantsib ja laulab laual skaalal. Jazzi nad ei
puutu, küll aga renessansi-aegset itaalia vanamuusikat, araabia kõrbe-blues’i
(Hakim Ludin), inglise nüüdisklassiku Michael Nymani minimalistlikke-nurgelisi
miniatuure, põhjamaist laulumelanhooliat ja bretooni rahvaviise ning rütme. Mängivad
väga hästi ja seaded ei väärata. Esituse dünaamikas on energiat. Meile eriliseks
teevad plaadi kaks eesti uuema aja rahvaviisi: “Sinu ilus hääl” ja
“Laula”.
VINCENT COURTOIS
The Fitting Room
Prantsuse uue jazzmuusika kuulsused - tshellist Vincent Courtois,
viiuldaja Dominique Pifarely ja kitarrist Marc Ducret – kompavad prooviruumis (mitte
muusika, vaid ilmselt naisterõivaste omas) erinevaid mudeleid. Mängivad akustiliselt ja
korraga-ühtaegu on käsil nii nüüdisklassikaline dodekafoonia, sümmeetriat eirav
vabajazz kui ka postmodernismi vabadused. Kestuselt napp reflektsioon “Miroirs”
on kõige lembelisem pala, “Oanges Amcres” kõige närvilisem ja vaevukuuldav
“Vitrines” kõige vaiksem. Mitte nõrganärvilistele! |
|
|
|
Jazzkaar info: 611 4487 või e-mail piletid@jazzkaar.ee |
|
