|
|
Pekka
Pohjola
bass
Seppo Kantonen
keyboards
Markku Kanerva
guitar
Anssi Nykänen
drums
.............................. |
..............................
“Ma loodan oma muusika jõudvat puudutama teatavaid elemente kuulaja alateadvuses.
Kui muusika seda suudab, mõistab ta inimolendit, kes omakorda mõistab muusikat läbi oma
kogemuste. Ideaalis võimaldab see sügavamat suhtlust kui verbaalne dialoog.”
Pekka Pohjola
..............................
“Olen romantiline natuur ja igatsen tugevaid tundeelamusi.”
Pekka Pohjola
.............................. |
On väidetud, et 70ndatel leiutas Pekka Pohjola peaaegu
ainuisikuliselt soome progressiivse sümfoonilise rockmuusika. Isegi kui see on liialdus,
on tema näol ometi tegemist selle liikumise kõige väljapaistvama muusikuga Soomes.
Ta on unikaalne kunstnik, kelle muusikat hinnatakse pea kogu maailmas. Kõik, kes on
saanud aimu tema muusikast, peavad teda populaarmuusika üheks väljapaistvaks
heliloojaks. Ta loob muusikat aeglaselt, tema plaate ilmub harva. Aga pole vaja olla
prog-rocki fänn, et hinnata tema majesteetlikke meloodialiine. Isegi niisugune hoopis
teise zhanri helikunstnik nagu DJ Shadow on sämplinud Pohjola muusikat.
1970 liitus Pohjola ansambliga Wigwam. Seal veedetud neli aastat tõid talle tuntust, kuna
70ndatel oli see üks edukamaid ja tuntumaid soome bände, mis äratas tähelepanu isegi
Inglismaal, kus nende plaate andis välja Virgin Records.
1977 moodustas Pekka oma ansambli The Group. Umbes samal ajal puutus ta kokku ka Mike
Oldfieldiga, kes oli Pekka kolmanda sooloplaadi produtsent. Aga ka niisugune rockilegend
nagu Frank Zappa on tundnud huvi Pekka pohjola kui muusiku ja muusika looja vastu.
Pohjola fännidele meeldivad tema aeglaselt kulgevad põhjamaised – ja paljude
arvates sibeliuslikud toonid tema muusikas. Seal segunevad jazz ja rock klassikaga
sellisel moel, mis tundub tavatult loomulik. Tema muusika on ruumiliselt avar ja pühalik.
Samal ajal kasutab see eklektilist, kosmopoliitset helikeelt.
“Heliloojana tunnen, et olen jõudnud tasandile, kus asjad langevad oma kohale,”
räägib Pohjola. “Minu alateadvuse põhimaterjal on sama, kuid tulemus on hakanud
kristalliseeruma.” Pohjola arvates ei pea olema muusika keeruline. "Mulle on
oluline, et asjad oleksid loogilised ja loogika sünnib alateadvuses. Pole vaja mõtelda,
mis kompositsioonis järgmisena tuleb.”
Ja ta on ikka veel idealist, kuid seda omal moel. "Meie generatsioon räägib kadunud
idealismist, kuid see on vaid nostalgia. Praeguse idealismi vorme me isegi ei tunnista.
See, mis on nähtaval, annab pildi ajastust, kuid tegelikkusest on see vaid väike
osa.”
|
