.............................................................
Kui hääl tantsib ja saksofon laulab

Inimhääle insener Philip Hamilton ja saksofonist Greg Osby – mõlemad jazzis tuntud ameeriklased – astuvad koos esmakordselt kontserdilavale Jazzkaarel. Madli-Liis Parts uurib lauljalt tagamaid.

Vokalist Philip Hamilton ja altsaksofonist Greg Osby toimetasid aastaid oma muusikutoimetusi New Yorgis kõrvu, kuid saatuse tahtel kohtusid täpselt aasta tagasi hoopis Kaunases. Nad vaimustusid teineteise muusikast ning lõid ühisteks kontsertideks käed. Esmakordselt kuuleb neid koos Jazzkaarel. “Olen väga elevil. Mul on väga hea meel, et Greg on minu bändi erikülaline,” rõõmustab Philip Hamilton ühe puhkepäeva varahommikul telefoniintervjuus oma New Yorgi kodust. Ta kõlab naeratav ja helge, vaimustunud juba üksnes mõttest, et Tallinnas tulev kontsert on erakordne tänu julge eksperimenteerija kuulsuse ja isikupäraselt unikaalse mängustiiliga Greg Osbyle.

Esialgu näib, et mehed elavad eri sfäärides. Inimhääle insener Hamilton on muusikuna lihtsusele ja selgusele pürgiv looduslaps, kelle laulud mõjuvad Aafrika ja Kariibi hõnguliste jutustustena. Neis on sügav inimlik mõõde, nukrus ja ülevus. Hamiltoni meloodiad jäävad kergesti meelde ning kutsuvad kaasa ümisema.
Osby tundub vastandina, olles pigem kompromissitu uuendaja ja keerukate jazzistruktuuride looja, kellele võrdselt tuttav nii free jazz’i kui hip-hop’i sõnavara. Tegelikult jagavad nad sarnast maailmavaadet – tähtis on õppida kõigest ja kõigilt, kellega elu kokku viib, olla isikupärane, enda loomingu suhtes heas mõttes jäärapäine ja isekas.
“Mulle meeldib kõige rohkem esineda publikule, kes ei tea meist midagi,” tunnistab Hamilton. “Tahan köita neid sedavõrd, et nad tulevad meie muusikaga retkele. Kui näen, et kontserdi lõpus on kuulajad innustunud, siis on see minu jaoks parim tunnustus. Siis ümbritsevad mind uudishimulikud inimesed.”

Greg Osbyt on võrreldud võlur Oziga. Selgituse annab ehk saksofonisti seisukoht, et talle ei meeldi kirjutada lugusid, mis tunduvad kuulajale mingilgi moel tuttavlikud. “Inimesed mõistavad mu muusikat või mitte või saavad aru hiljem. Ma lihtsalt pean projekti kohe inspiratsiooni saabudes välja käima, sest ideid on lakkamatult,” on Osby öelnud intervjuus veebiajakirjale AllAboutJazz.com. Nii salvestab ta juba 1990. aastast plaadi aastas.Plaadifirma Blue Note’i boss Bruce Lundvall on andnud talle vabad käed jäädvustada just seda muusikat, mis mehele hetkel hingelähedane.

Philip Hamiltoni grupp tuleb Jazzkaarele bluusist inspireeritud kavaga, millest äsja ilmus ka plaat. Bluus on tema jaoks siiski põnev kõrvalepõige, mitte tulevikusuund. “Minu muusikat on nimetatud hingestatud jazzi ja maailmamuusika ühenduseks. Inimestel on lihtne seda seostada jazziga, sest olen mänginud koos paljude jazzartistidega. Minu muusikas on ka väga tugev improvisatsiooniline element,” selgitab Hamilton. Koostöö on teda kokku viinud teiste seas John Cage’i, Phoebe Snow, The Duke Ellington Orchestra, Donald Fagani, Spyro Gyra, Bill Evansi, Mike Sterni ja Gilberto Giliga. Maailmas tõi lauljale tuntust osalemine Pat Metheny grupis.

“Õpingute ajal kuulasin palju Al Jarreaud, Ella Fitzgeraldi, Bobby McFerrinit, Milton Nascimentot. Nad avasid mu kõrvad, et kuuleksin muusika tegelikke võimalusi. Enne seda olin pigem r’n’b laulja. Pärast nende muusika tundmaõppimist avasin kogu oma elu selleks, et olla loovam,” kirjeldab Hamilton. „Mike Stern ja Pat Metheny aitasid avastada võimalusi, kuidas sulatada rahvusrütmid jazzi.“
Sarnaselt Hamiltoniga hindab ka saksofonivirtuoos Osby väga kõrgelt võimalust töötada koos jazziikoonidega. Andrew Hill, Herbie Hancock, Jack DeJohnette, Dave Holland jpt on saksofonisti jaoks kes otseselt kes kaudselt mentori staatuses. Kordvalt maailma jazziajakirjanike poolt aasta saksofonistiks valitud ning mainekate jazziajakirjade edetabelites figureeriv Osby on alati oodatud külaline kõige mainekamatel jazzifestivalidel ja kuulsaimates jazziklubides.

Greg Osby on öelnud AllAboutJazz.com´ile:"Mulle meeldiks, kui inimesed mäletaksid mind mehena, kes ei korranud ennast, kes oli alati otsinguis, kes alati otsis puuduvat elementi, järgmist faasi, kes oli pidevas liikumises ja kasvamises. See on kõik, mida saan pakkuda."

Philip Hamilton on veendunud, et heaks muusikaks on vaja kolme komponenti:"Esmalt rütmi. Ütlen alati oma bändile, et nad peavad panema inimesed tantsima. Teiseks tuleb jutustada lugu. Muusikas peab jutustama lugu, ükskõik, kas on verbaalset osa või mitte. Kolmandaks peab olema dünaamika. Kõik peab olema liikumises."

Jamaika juurtega Hamilton iseloomustab oma muusikat väga visuaalseks. Ega ta asjata ole saanud omaks inimeseks New Yorgi tantsu- ja teatriringkondades. Ta on kirjutanud muusikat tantsuetendustele, filmidele ja teleseriaalidele. Tema sooloprojektides osaleb tavaliselt ka tantsijaid. Tantsulisus on Hamiltoni jaoks üks hea muusika võti: “Armastan tantsida ja mulle meeldib näha inimesi liikumas.” Võtkem seda kui lubadust Jazzkaare viimaseks suure saali kontserdiks.

Philip Hamilton – vokaal, löökpillid
Greg Osby – saksofon
Alexander Elisa – vokaal
>Barry Marshall – vokaal
Daniel Mintseris – klahvpillid
John Mason – kitarr
Patrice Blanchard – bass
Ben Wittman – trummid