„Siin on oja,“ ütles kevadhaldjas Olav Ehala viisi ja Viiu Härmi sõnadega, põimides laulu lõpu tantsulistesse rütmidesse ka oma tervitussõnumi: „Loodame, et teil on hea meel meid kuulda.“ Laulu algset maagiat täiendas omalt poolt Kristjan Randalu, ümbritsedes meloodia äraolevalt heljuvate akordidega ja tikkides seejärel klaveripartii tihedaks justkui õmblusmasinaga. Oma vasardavat tehnikat jätkas Randalu ka järgmist, Hedvig Hansoni kirjutatud lugu „Kuis minna võid nüüd“ sisse juhatades. Temalt võttis teatepulga üle Andre Maaker, kelle väledad, veidi flamenkolikud passaažid kitarrisoolos panid publiku tunnustavalt huilgama juba poole soolo peal, ning improvisatsiooni lõpus uuesti.

Hedvig Hanson aga pakkus kuulajaile veel teisegi uue loo „Selles öös nii palju oli valgust“ Ilmi Kolla tekstile. Siin peitus 5/8 taktimõõdus rokilik energia, mille bänd trummar Ahto Abneri eestvedamisel võimsaks kasvatas. Üsna ebaharilik meetrum mõjus selles laulus vastu ootusi väga loomulikult – helilooja Hanson oli muusika nii iseenesestmõistetavalt tekstiga kokku sulatanud.

Erilise tõlgenduse oli saanud Kustas Kikerpuu „Kevadöö“. Lugu algas Andre Maakeri kitarri sõrmitsemisega, siis liitus Hanson ning arendas välja julge ja omapärase vokaalimprovisatsiooni, mis sujuvalt läks üle salmi laulmiseks. Kitarri vahemäng kulges huvitavaid radu ning peatus seejärel - et anda järg üle Mihkel Mälgandi kontrabassisooloks. See moment, kus muusikaline aeg ootamatult peaaegu seisma jäi ja teatepulk anti ühelt muusikult teisele otse keset vaikust, oli minu jaoks üks imelisemaid hetki kogu kontserdi jooksul. Niisuguse maagilise aja peatamise võime toimimiseks on vaja erakordset musikaalsust ja fantastilist ansamblitunnetust.

Ent lugu polnud veel lõppenud. Veelkordne kitarrisoolo võttis kursi flamenko suunas, Andre Maakeri kiired sõrmed sööstmas mööda kitarri kaela üles ja alla, ning Hedvig Hanson plaksutas flamenkopäraselt kaasa, poseerides laulu lõpus fotograafidele justkui uue peresisese flamenkoansambli sünni puhul.

Vahepeal lavalt lahkunud Kristjan Randalu tuli tagasi ning asus üles ehitama eelmängu, mis kõlas nagu klaasist korallid. Jääpitsiliselt sillerdava klaveripartii keskel vasardas Randalu jälle ühtainsat nooti. Klaverifaktuuri hõrenedes kasvas sellest pulss, millega liitus kontrabass. Marie Underi kaunist luuletust „Suudlus“ oli vääriliselt koheldud nii laulu luues kui ka esitades. Tõeline poeedihing Hedvig Hanson oli sellest kujundanud lausa Ülemlauluga võrreldava ülistuslaulu armastusele.

Kuid lisaks luulelisusele on Hansonis ka lustakas pool ja sedagi jagas ta publikuga meelsasti. Väites, et järgmist lugu kirjutades mõtles Kristjan Randalu just Raivo Tafenaule, kehastus ta justkui mõneks masse hullutavaks ekstrasensiks ja ütles: „Oleks meil nüüd ometi kuskilt see Tafenau võtta! Mõtleme nüüd kõik koos: Raivo Tafenau, Raivo Tafenau…“ Üldise naerulagina saatel ilmuski kutsutu rahva ette.

Koos esitati veel ka Maian Kärmase laul „Tantsime“ Andre Maakeri põnevas seades, kus Randalu klaveri keskmistel oktaavidel mürgeldas ja ka Ahto Abner trummisooloks sõna sai. Rääkimata sellest, et Tafenau tundis end sambarütmis palas sopransaksofoni soolot mängides kui kala vees.

Mõistagi ei lasknud publik muusikuid ära ilma tagasi kutsumata. Lisalooks esitati Laura Junsoni juba hitiks kujunenud laul Artur Alliksaare tekstile „Kes sind on näinud“. Erakordne ja südamlik kontsert jättis kuulaja hinge kauaks sooja tunde.

Jazzkaare eelakord toimus eile 19. Aprillil Viljandis ja Valgas. Viljandis musitseeris akordionist Jaak Lutsoja restroranis Centrum ja Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses esinesid Uku Suviste ja ansambel Marjamaa Brothers. Mõlemad kontserdid olid praktiliselt välja müüdud. Muusikute muljed kontsertidest on väga head, Mairo Marjamaa sõnul võeti nende kava väga soojalt vastu, kuigi tegemist ei olnud hittide kavaga, vaid valdavalt Uku Suviste ja Marjamaade loominguga.