• Jarek Kasar
  • Jarek Kasar | Aeg: Воскресенье, 16 Июня 2013 | Koht: Tallinna Lennusadama kohvikus Maru

Upcoming concerts

Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimaluste väli ja unistus

on Вторник, 20 Ноябрь 2011. Posted in Kõik uudised, Uudis

Helen Hindpere kirjutas kultuurikajastamise foorumi LUUBI ALL noorte kriitikute võistlusel Tallinna Lauluväljakul Eksperimenta! triennaali raames toimunud Jazzimaali kontserdist. Arvustus pälvis konkursi I etapil parima muusikavaldkonna teksti auhinna.

KONTSERDIRETSENSIOON
Jazzkaar, 30. aprill, Jazzimaal, Lauluväljaku Klaassaal, Eksperimenta!
Autor: Helen Hindpere

Jazzkaare lõpulaupäeval, 30. aprillil 2011 toimunud Jazzimaali kontserti oleks ühekülgne hinnata vaid muusikalisest küljest lähtudes. Juba nimigi tõotas, et tegemist on üritusega, mis ühelt poolt väljub tavapärastest kontserdiraamidest – sedavõrd, kuivõrd džässifestivalil sõna „tavapärane“ üldse kasutada saab – kuid teisalt siseneb asja tuuma varasemast suurema sügavuse ja hooga. Nimelt leidis Jazzkaare ja Sally kunstistuudio ühiskorraldusena aset juba mitmendat aastat kahe kultuuriliigi süntees, kohtumispaik. Siin muutuski oluliseks mõiste „ruum“.

19. mail kell 22.40 ETV kanalil Jazzkaar 2011: David Liebman Quintet

on Вторник, 17 Мая 2011. Posted in Kõik uudised, Uudis

19. mail kell 22.40 ETV kanalil Jazzkaar 2011: David Liebman Quintet

David Liebmani on korduvalt nimetatud maailma parimaks saksofonistiks. Juba 1970. aastate alguses Miles Davise ansamblis tuntuks saanud muusik on aastakümnete jooksul võitnud nii publiku, muusikute kui ka kriitikute poolehoiu.
"Õpetamine on nagu tasumine privileegi eest elada muusiku-elu, mis hoolimata kaootilisusest, kätkeb tohutut isiklikku rahuldust,” on Liebman kommenteerinud oma tegevuse pedagoogilist poolt. David Liebmani meistrikursusel ja proovis käisid toimetaja Ruth Alaküla, operaator Meelis Kadastik, helirežissöör Ago Preimann ja režissöör Erle Veber. Kontserdi režissöör on Krista Maajärv, assistent Indrek Kaljuvee, produtsent Helen Valkna.

JK: Bobby McFerrini õpituba improvisatsioonist

on Воскресенье, 15 Мая 2011. Posted in Uudis, Kõik uudised, Arvustused

Hakatuseks uurib Bobby McFerrin õpilastelt, mis on improvisatsioon?
Selgub, et McFerrin ise mõtleb sellest kui liikumisest: „Teil ei pea olema mingit teooriat selle kohta, te ei pea muusikast aru saama. Liikuma hakkamiseks on vaja ainult julgust avada suu ja tuua kuuldavale esimesed helid, sealt edasi aga lihtsalt jätkata. Lõpuks dikteerib laul juba ise, mida edasi teha ja kuhu minna.
Hea termin on minu meelest „laulupüüdja“ – kujutlege, et laulud on igal pool, teie peate end vaid välja sirutama ja midagi sellest kinni püüdma, seejärel haarama järgmise osa jne. Te olete pidevalt muusikast ümbritsetud, lihtsalt avate oma suu ja lasete sel välja tulla, ja lasete laulul end juhtida, kuhu iganes ta minna tahab.“
McFerrin tunnistab, et vahel avab ta improviseerides suu ja satub niisugustele ideedele, mis talle endale ei meeldi. Aga kui algse mõtte arendamist jätkata, siis õnnestub lõpuks ikkagi jõuda millegi niisuguseni, mis meeldib ja millele tahaks pühenduda.

Keegi küsib, kuidas improvisatsiooniks keskenduda. Siin tuleb mängu õppetund kuulamisest, mis ongi võib-olla kõige tähtsam. McFerrin toob näite inimestest, kes peol esmakordselt kohtuvad. Oleks ju solvav, kui nad räägiksid kogu aeg samaaegselt, üksteist kuulamata.
Praktikas näeb õppetund välja nii, et McFerrin paneb kaks osalejat vastamisi istuma ja korraga rääkima, ilma et neil oleks lubatud pause teha ja teist kuulata. Lõpuks küsib ta kummaltki, mida teine rääkis. McFerrin selgitab, et sageli kibeletakse mitme inimese ühisimprovisatsiooni sekkuma, teist osapoolt kuulamata. Tulemus omab tähendust täpselt sama palju või siis pigem vähe kui samaaegselt rääkimine – kuulaja ei saa kummagi kõneleja jutust sotti.

Järgmine küsimus: kas teil on lihtsat harjutust, mida saaks kasutada näiteks enne esinemist, kui peab improviseerima, aga mingite igapäevamurede tõttu ei ole vaim piisavalt vaba?

McFerrin: „See on väga hea küsimus. Teate, vaim ei peagi olema alguses vaba või lõdvestunud, kui alustate improvisatsiooni. Sest te ei mõtle millelegi. Ma tean, et kui mina improviseerin, ei mõtle ma millelegi, mul ei tule midagi pähe. Lihtsalt lähen lavale, istun toolile, avan suu ja sealt kõik algab. Samas mu mõtted võivad mind lausa rõhuda, kaootiliselt üksteise otsa plahvatada jne. Sellele vaatamata saan ikkagi lavale astuda, suu avada ja lihtsalt laulma hakata, improviseerida millegi pärast muret tundmata.“

Küsimus: kas see on olnud nii teie karjääri algusest peale?

McFerrin: „Jah, see on kogu aeg nii olnud, ma olen alati sellesse uskunud. Kui hakata mõtlema improvisatsioonile, siis takerdute, pidurdute, jääte kinni. Te ei pea improvisatsiooniga alustades midagi teadma. Lapsed improviseerivad kogu aeg ja neil pole mingeid muusikalisi teadmisi, nad ei tea midagi laadidest, heliredelitest ega tehnilistest oskustest ega muust taolisest. Ometi nad laulavad, tantsivad, mängivad. Neil ei ole mingeid edasi antud ja omandatud teadmisi muusikast, nad lihtsalt hakkavad sellega tegelema.“

Bobby McFerrin paistab olevat ise sama vaba kui laps. Tundub, et laulmine on McFerrini loomulik olek, seda polegi võimalik tema olemusest lahutada. Näiteks valab ta lauale valmis pandud termosest endale teevett ja teeb selle lihtsa tegevuse juurde kirjeldava saatelaulukese, üsna sama moodi, nagu meie esivanemad ka kõige tavalisemate toimingute saateks rahvalaule laulsid.

Õpitoas osalejad end ilmselt alati sama vabalt ei tunne, seepärast küsib järgmine huviline: „Aga alati on ju hirm eksida või valesti laulda ja nii sa pigem jääd vait…“

Bobby’l on lohutavad sõnad kohe varnast võtta: „Jaa, alati on neid, kes kardavad eksida. Kardavad, et nad ei püsi helistikus või midagi muud taolist.
Esiteks, kui te improviseerite, siis ei eksi te kunagi millegi suhtes. Kellelegi võib see, mida te laulate, mitte meeldida, aga see ei tähenda, et teie eksite. Te jätkate alustatud idee läbitöötamist ja arendate seda edasi. Te ei eksi kunagi, te ei saa kunagi viga teha. Mõtlen siinkohal seda, et vead võib muuta suurepärasteks võimalusteks või lausa uuteks asjadeks.
Näiteks, kui ma laulan mingit fraasi, siis võib juhtuda, et mu hääl läheb vasakule, kui ma tahan, et see läheks paremale, või mu hääl mureneb miljoniks killuks, kui ma lähenen mingile noodile, mis ei õnnestu. Ma peaksin võtma selle materjali, mis iganes see ka pole, ja tegema sellest midagi uut, seda kasutama. Sa ei eksi kunagi.
Mis puutub intonatsiooni, n.-ö. hääles olemisse, siis intonatsiooni täpsusega tuleb muidugi tööd teha. Aga sa ei eksi kunagi, kui sa improviseerid. Muidugi, välja arvatud juhul, kui sa improviseerid ansamblis ja võib-olla laulad nooti, mis ei sobi akordivahetusega. Aga ära mõtle, et sa eksid. Ja isegi KUI sa eksid, mis siis? Lihtsalt lase edasi. No olgu, tegid vea – kõik teevad vigu. Ma olen ka vigu teinud, ma teen laval kogu aeg vigu. Aga ma ei mõtle neist kui vigadest vaid kui võimalustest proovida midagi uut, minna uues suunas ja katsetada uusi asju.“

JK: Bobby McFerrin kuulamisest, lavast ja esinemisest

on Воскресенье, 15 Мая 2011. Posted in Kõik uudised, Uudis

Bobby McFerrini esimene õpituba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis on mõeldud dirigentidele ja koorijuhtidele. Pärast mõnevõrra ehmatavat avaldust, et tal ei ole dirigeerimisest kuigi palju rääkida, sest ta ise pole juba aastaid dirigendina tegutsenud, viib McFerrin jutu kuulamisoskusele. Õppetund kuulamisest ongi võib-olla musitseerimise juures kõige tähtsam.
McFerrin räägib, kuidas ta oli kuulamisoskuse puudumise probleemi avastanud siis, kui alustas tööd dirigendina. Selgus, et sümfooniaorkestris mängivad muusikud ei kuulagi teost kui tervikut, vaid ainult oma partiid. Nad saavad ainult oma partiist n.-ö. maitse suhu ega tajugi kogu seda hõrku kombinatsiooni, mis tervikteoses peitub. Väikesed keskmistes häältes toimuvad liikumised jäävad tihti tähelepanuta, sest nende kohal (ülemistes häältes) hõljuv suurepärane meloodia võtab kogu tähelepanu endale.
Sageli algab ju mingi meloodia orkestris näiteks tšellodest, ja seejärel läheb üle puupuhkpillidele, enne kui suundub esimese ja teise viiuli kätte. Muusikud ise on aga ametis oma partiis uuesti mängima hakkamisele eelnevate pauside lugemisega. Tulemusena kõlab muusika justkui lahtiühendatuna, koosnedes erinevate pillipartiide kollaažist, mida ei tajuta mängimise hetkel (ning mis seetõttu ei mõju ka kuulajale) ühtse tervikuna. Sel moel on aga muusika McFerrini arvates justkui liigestest lahti.
Ta püüabki dirigendina esile tuua just neid sisemisi sündmusi partituuris ja panna muusikuid kuulama seda, kuidas nende partiid on ühenduses, jälgima üksteise partiide interaktsiooni, vastastikust lõimitust, sest muusika on ju tegelikult tekstuur, umbes nagu kangas või kude. Kangas olevad mustrid peavad saama nähtavaks, õigemini kuuldavaks nii esitajaile kui publikule.

Õpitoas tuleb juttu ka Bobby McFerrini suhtumisest lavasse ja esinemisse üldse.
McFerrin: „Minu jaoks on lava platvorm seikluseks, see on minu teine kodu. Mul on terve teooria, et esinemine segab muusika tegemist, seepärast püüan mitte mõelda endast inimeste ees esinemas ja katsun musitseerida võimalikult sama moodi nagu vabal ajal ajaviiteks.“
Talle meeldib mõelda endale kui inimesele tänavalt, mitte kui inimesele teatrist või lavalt, seepärast tahab ta võimalikult viimasel hetkel lavale jõuda ning lavale astudes blokeerib ta enda jaoks publiku mõneks ajaks. Esialgu ei taha ta näha nägusid ega üldse mitte midagi, eelistades pimedust. Alles siis, kui ta on end laval mõnusalt sisse elanud ja tunneb, et kõik on hästi, pöörab ta tähelepanu publikule.

„Teate, sellega on umbes nii, et teie tulete töölt, väsitav päev selja taga, aga lapsed pole teid terve päev näinud ja kiljuvad: „Issi-issi-issi!“. Naine tuleb teile esikus vastu: „Kallis, mul on nii hea meel sind näha!“ Aga teie tunnete, et tahaks lihtsalt mantli varna visata ja veidikeseks diivanile pikali heita. Ma olen ka selline, kes tahab veidikeseks diivanile pikali visata, pärast saame mõnusalt koos aega veeta. Selline ma lihtsalt olen. Ma väldin sõna „esinemine“, sest esinemise sõnaga kaasneb selline... Teate, ma vihkan teadustamisi, esitlusi!“
Siinkohal deklameerib McFerrin valju ülespuhutud hääle ja tõusva intonatsiooniga, nagu mõni reklaamilugeja või õhtujuht: „Ladies and gentlemen, 10 time Grammy Award winner Bobby...!“
Õpitoa saal rõkkab naerust.
McFerrin: „Teate, ma vihkan seda! Seepärast ütlen alati: ei mingeid sissejuhatusi! Ma lihtsalt jalutan vaikuses lavale ja laulan, ei mingit teadustamist! Unustage see meelelahutuse osa ära, unustage kogu see hoplaa värk, mulle see ei meeldi.“

Küsimus: kas teil on olnud ebamugavaid kontserte, kus olete end halvasti tundnud, aga peate ikkagi laulma?
McFerrin: „Jaa, on küll. Mõnel kontserdil ma tunnen, et asjad ei tööta nii hästi, kui ma tahaksin. On kordi, kus tunnen, et mu hääl on nagu hõbe või elavhõbe ja võin teha, mida iganes tahan, kõik toimib hästi! Ja on õhtuid, kus mul on tunne, et mu suu on muda, kruusa ja betooni täis. Mu keel on nagu tinast tehtud ja miski ei tule välja.
Aga teate, mis mida siis teha? Pärast sellist õhtut tuleb lihtsalt lavalt alla astuda ja see maha jätta, olnul minna lasta. Pole mingit mõtet muretseda ega end halvasti tunda. See oleks raisatud energia.
Näiteks, vahel on saali akustika täiesti teie vastu. Peate kõvasti vaeva nägema, et sellest üle olla. Ja samas teises saalis tundub, nagu ei peaks ise üldse midagi tegema, sest kõik laulab: saal laulab, akustika laulab, teie laulate, rahvas laulab, tool, millel te istute, laulab; monitorid laulavad, mikrofonid laulavad, kroonlühter laulab ja nii edasi – kõik laulab!
Ja samas on olukordi, kus miski ei toimi. Aga mis sellest, te teete oma 90 minutit või 2 tundi ära ja siis on see tehtud, te jätate selle seljataha nii hästi kui suudate ja lasete sel lihtsalt minna.“

Küsimus: kas te olete alati sellesse niimoodi suhtunud?
McFerrin: „Ei ole. On olnud juhtumeid, kus ma astusin lavalt maha ja olin väga löödud. Seda juhtus viimati küll 25 või 30 aastat tagasi. Aga siis ma mõtlesin: no ei saa ju minna tagasi ja kõiki asju uuesti teha! Sellegipoolest leidus ikka inimesi, kes tulid lava taha oma imetlust avaldama, ükskõik kui halvasti ma end ka ei tundnud. Aga mina mõtlesin endamisi, et millest te ometi räägite!?“

Küsimus: Kas teil on olnud kunagi lavahirmu? Niisugust, et hetkeks te täiesti tardute hirmust?
McFerrin: „Oo jaa, on olnud hetki, kus ma olen olnud väga närvis. Näiteks siis, kui esimest korda dirigeerisin; siis kui laulsin Leonard Bernsteini 70. sünnipäeva auks; kui dirigeerisin esimest korda Viini Filharmoonikuid – jaa, kindlasti! Aga – ahh, teate (õhkab primadonnalikult, see kutsub esile naerupahvaku saalis) – meil on selliseid hetki, selles pole midagi valesti. Sest kui te niiviisi tunnete, siis tähendab see lihtsalt seda, et olete elus ja tahate, et teil läheks hästi.“

JK: Täiskäik edasi - lõpusirge paistab!

on Суббота, 14 Мая 2011. Posted in Uudis, Kõik uudised, Arvustused

Pidu ise hakkab ülakorruse teatrisaalis, kus rahva meelt asuvad lahutama Simone Moreno & Os Lourinhos. Viimase hetke asendusena Jazzkaare kavas Miriam Aida koha hõivanud kollektiiv teeb oma tööd korralikult. Tõmmu nahatooniga lauljatar Simone Moreno ehtsuses ei kahtleks niigi keegi, aga ülejäänud bändi esmalt kinnisilmi kuulates ja alles seejärel silmad avades võib küll hämmeldusse sattuda. Kuuma sambat mängivad muusikud on kõik rootslased ehk nii-öelda kahvanäod, aga mingeid märke põhjamaisest uimasusest pole neis märgata. Vahepeal üritabki klahvpillimängija Anders von Hofsten nalja visata, et hoopis nemad on brasiillased ja Simone on ansambli ainuke rootslane, ning bändi suletud silmi kuulates võiks seda isegi uskuma jääda. Kiired klahvpillisoolod ning sugugi mitte vähem ägedad näpujooksud kitarrikaelal koos tuliste trummibreikidega toimivad kui õlitatult.

Naljaga pooleks võib öelda, et põhja-eurooplastest pillimehi reedabki just nende ülim täpsus ja korralikkus. Os Lourinhos'e helikeeles pole brasiilia muusikale sageli omast õõtset (mis annab brasiillastele kaasasündinud vabaduse rütmidega omatahtsi ümber käia), mida kõige paremini kuuleb bossanoovas. Samuti ei ole nad teinud isikupäraseid seadeid tuntud lugudest, nagu nädal tagasi Clazzis esinenud Wagner Barbosa Trio. Tõsi, Os Lourinhos'e kavas on tublisti omaloomingut, aga seegi on kirjutatud väga hästi ja stiilipuhtalt n.ö. samba-šablooni järgi ning midagi väga eredalt originaalset siit meelde ei jää… Peale selle, et tegemist on kahvanägudega, kes nii neetult hästi mängivad kuumaverelist muusikat, et tahaks lausa teada, mis nende pulsisagedus on. Publikul võib see tublisti üle 100 kerkida, sest rootsi-brasiillased tantsitavad neid oma pilli järgi väga hoogsalt!

Järgmine etteaste Von Krahli baaris on ehk mõeldud pulssi aeglustava ja jalgadele puhkust pakkuvana, aga seda enam jagub tegevust kõrvadele. Linnaruumiprojekt Siim Aimla eestvedamisel kõlab just nii, nagu üks jazzihõnguline klubimuusika peaks kõlama. Rütmipõhjad ja gruuvid kõlavad kaasaegselt, kuid muusikapalade ülesehitus on jazzi traditsioonidega kooskõlas, tõstes vaheldumisi esile eri esitajate soolosid.

Jazzis levinud instrumentide kõrval saab sedapuhku improvisatsiooniks sõna ka DJ P. Julm, kes oma vahendeid kasutades sellega väga hästi toime tuleb. Laval on veel ka soome vibrafonist Panu Savolainen, kes Siim Aimlaga varemgi viimase Ocean's 4 projektides koostööd teinud, ning kelle pillilt mahedad noodid nobedalt mööda Von Krahli baari põrandalaudu põrkavad ning rõdult kiikajateni lippavad. Trummide tagant võib leida Jakop Janssønn'i, kelle eritunnuseks väljaspool lava on valjult rõkkav naer, mida Jazzkaare ajal nii mõneski pealinna lokaalis kuuldud on.

Paar tundi hiljem taas ülakorrusele suunduvat publikut tervitab festivali viimase live-esinejana State of Zoe, varasema nimega Under Construction (eesti k. ’ehitusjärgus’). Ette rutates võib öelda, et üsna värske värviga kaetud on selle kollektiivi looming nüüdki, ning viimase lisaloo esitamisel paljastuvad korraks ka traagelniidid. See-eest kõlab viimane lugu aga hoopis teisiti kui kogu eelnev kava ja annab aimu ansambli loomingulistest otsingutest. Põnevust pakub ka tšello kaasamine muidu vägagi elektroonilisse kõlapilti.

State of Zoe kaubamärgiks on tollesama Zoe ehk Anneliis Kitse jõuline hääl, mis sobib sellisesse muusikasse nagu rusikas silmaauku. Miinusena tundub paaril korral, et ansambli loodud laulumeloodiad kipuvad üksteisele natuke sarnanema või liialt samas kõrgusregistris ja samadel nootidel paiknema (mis võib omakorda olla tingitud sellest, et laulja on need meloodiad ise loonud, vastavalt sellele, kust tal kõige mugavam laulda on). Kokkuvõttes jääb aga mulje, et bänd on tõusuteel ja neist kuuleme edaspidi kindlasti veel!

Pika päeva ja õhtu lõpus, kui kõrvad on kontserdielamusi täis tuubitud, plaanib allakirjutanu koju vaikust ja rahu nautima minna, kuid jalad viivad kõrvalekaldumatult allkorrusele. Von Krahli baaris kepsleb veel terve põrandatäis rahvast muusika taktis ning keegi ei ilmuta väsimuse märke. Kodu- ja võõramaised, esinejad, pealtvaatajad ja korraldajad – kõik tantsivad läbisegi. Iseäranis südantsoojendav on näha ümberkehastumisi, kui varem trummikomplekti taha aheldatud või juhtmetesse ühendatud pillimehed nüüd instrumentidest vabanenuna muusikat oma kehaga väljendavad, või kui varem kullipilgul laval toimuvat sihtinud fotograaf ilma objektiivita on ootamatult mõnusalt subjektiivne :-)

Jazzkaar on küll vormiliselt selleks korraks lõppenud, aga tegelikult ei lõpe ta kunagi. Ta kestab edasi meis endis ja tuleb õige varsti tagasi peaaegu aastaringselt toimuva kontserdisarjana: küll Kevad-, Sügis-, Jõulu- või Talvejazzi nime all ning aasta pärast jälle päris Jazzkaarena.


Jazzkaare lõpupidu 30. aprillil Von Krahli teatrimaja kahel korrusel.

Simone Moreno  & Os Lourinhos:
Simone Moreno – laul
Anders von Hofsten – klahvpillid, laul
Jerker Eklund – kitarr
Ola Bothzén – löökpillid
Mats Ingvarsson – bass
Olle Linder – trummid

Linnaruumiprojekt:
Siim Aimla – saksofonid, flööt
Panu Savolainen – vibrafon
Jakop Janssønn – trummid
DJ P. Julm – elektroonika

State Of Zoe:
Anneliis Kits – laul, elektroonika
Sander Mölder – sämplid, klahvpillid, tšello
Talis Paide - sämplid, klahvpillid

DJ-d 3mil ja Vesa Yli-Pelkonen

JK: Märkmeid David Liebmani õpitoast

on Суббота, 14 Мая 2011. Posted in Kõik uudised, Uudis

Maailma üheks parimaks saksofonistiks peetav David Liebman andis Jazzkaare ajal 3-päevase õpitoa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Õpituba alustas ta ülevaatega enda saksofonistiks kujunemisest. Liebman pidas sellest rääkimist vajalikuks, sest tema lugu on seotud jazzi ajalooga.

Õpituba külastas Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Niladri Kumar at Jazzkaar: A Clockwork Music (or not)

on Среда, 04 Мая 2011.

Your concert was scheduled at 3pm. Apparently it's not a common time for a music concert.
No, it is not. 3pm is time for a siesta! But it has been very nice to play at 3 o'clock for the simple reason that in Indian music we sometimes create melodies for this time of the day. So, one of the patterns we've played is a melody to be played between 3pm and 5pm. I got the chance to play that so the schedule was perfect!

So your music might be adjusted to a specific timetable?
Yes. Actually, you have to make it fit because you never know at what time you will have to play in the next event. And you can't play the same at 3 o'clock in the afternoon than at 9 o'clock in the evening.

During the concert both of you, Talvin and Niladri, were sweating a lot. Is it the proof you've been working out?
First of all, it's the proof that we felt hot [laughs]. But if I change the question, I think you really need to sweat up to fully enjoy what you practice.

How much do Niladri Kumar and Talvin Singh trust each other? During your show, you were continuously looking at each other.
Our music is most of the time improvised. But it's improvised within a form. Talvin Singh comes from the tradition of the Indian music, I come from the traditional of the Indian music so we work together as a pump. And what's happening on the stage is undoubtedly part of the pump. So, sometimes we are excited, sometimes we are skeptical, sometimes we appreciate and, indeed, we just express that. All the moods flow there! It's like having a normal conversation but without words.

How much important is sitar [a classical stringed Indian music instrument] for whole Indian music and, particularly, for Talvin Singh and Niladri Kumar's music?
According to most people, sitar is probably one of the most valuated Indian music instruments. Actually, a very good contribution to Indian music has been to popularize sitar. Sitar has a long history and it's very important that our generation know the sitar and try to keep the tradition. That's why sitar is important: for its own function, for the music and for the history.

As you said, your music is about improvisation. But how much background is behind your improvised music?
The background is very important because it's what gives you the tradition to work as a pump. And then, as a pump, you are allowed to find the assessments... It's like you need to do the rules if you want to make them.

JK: Reedeõhtune palavik Rock Café's

on Среда, 04 Мая 2011. Posted in Kõik uudised, Arvustused

Samas oli bändi stilistilist kuuluvust üldse üsna raske määrata, sest muusikalise kompoti moodustasid gruuviv rütmipõhi, räpp ja laul ning virtuoossed improvisatsioonid tromboonilt või tšellolt. Ajuti kallutasid vinguvad tšellosoolod helipilti metal'i suunas, teisest küljest võis mõne vaikse ballaadi, kus soleeris tšello, peaaegu liigitada klassikalise muusika alla, ainult basskitarri sound reetis kuuluvust levimuusikasse. Ka muidu kiireid riime pilduv räppar kehastus siin muusikaga kokku sobivas rahulikus tempos rääkivaks jutustajaks. Samas oli kogu eklektitsism muusikaliselt põhjendatud ja tegijate hea maitse toel igale muusikapalale just õiged „garneeringud“ leitud.

Dana Leong oli ansamblis keskne kuju. Tema laul kõlas peaaegu nagu naishääl, tšellosoolod võisid ulatuda mõtlikust sõrmitsemisest metsiku „keevitamiseni“ ja vahel laulis ta kiirete näpujooksudega improvisatsioone häälega kaasa. Kuigi ka teised pillimehed ansamblis olid kõrgel tasemel, jättis Leong nad oma mitmetahulise talendi varju. Pealekauba mängis „Milk & Jade“ suures osas tema kirjutatud muusikat. Repertuaari kuulusid ka mõned cover'id, kuid need olid tundmatuseni muutunud, näiteks Sam Cooke'i lugu „Change Is Gonna Come“ poleks ma ilma teadustamiseta mingil juhul ära tundnud.

Trombooni pani Leong juba avaloo järel käest ära ega võtnud seda uuesti kätte enne, kui publik ansambli lisalooks lavale tagasi plaksutas. Selgus, et tromboon polnud tal sugugi moepärast kaasas, ta mõistis ka sellega uhkeid improvisatsioone kuuldavale tuua. Ja et kuulajad täiesti pahviks lüüa, jäi ta soolos lõpmata kauaks ringhingamisega ühte nooti puhuma. Soolo lõpus lisab Leong volüümi ja põrutas pika noodi järel efektse passaaži ilma vahepeal hingamata. Seejärel võttis tromboonil ette bassikäigu, nagu kavatseks üksinda tantsulugu mängima hakata, aga selle asemel jätkas hoopis arpedžode ja kõikvõimalike muude motiividega vabas tempos.

Viimaks oli tema tour de force läbi ja ta hõikas nagu muuseas: „Now it's time to dance, right?“ Rahvas rõkkas vastuseks ja kõlama hakkaski veel üks lisalugu kiire räpi ja tervelt kahe tromboonisoologa.

Pärast Dana Leongi mõjus Funky P Society suhteliselt igavalt. Kahtlemata tegid nad kaasakiskuvat muusikat ja mängisid väga hästi pilli, aga ilma tugeva annuse originaalsuseta näis see mitte kunsti, vaid pigem eeskujulikult teostatud käsitööna. Samas polnud enamat sel hetkel vajagi, sest rahvas ei igatsenud muud kui tantsida, ja seda nad ka said.

Funky P Society peamiseks tõmbenumbriks oli vokaalsolist Isaac Roosevelt, kes lisaks kaunile soulilaulja häälele ei häbenud demonstreerida ka oma ihu. Viisakas valge pintsak lendas kuumaks köetud laval õige pea nurka ja seda liigutust tervitas publiku naissoost osa valju kiljumisega. Mõne aja pärast visati ka särk publikusse ja kuulajaskonna reaktsioon läks päris ülemeelikuks.

Funky rütmid raputasid rahvast veel tubli poolteist tundi üle südaöö ja algaski Jazzkaare festivali viimane päev.

 

29. aprillil kell 22 Rock Café's
Milk & Jade by Dana Leong

Funky P Society
koosseisus:
Isaac Roosevelt – vokaal
Marc Reichling – bass
Jeff Herr – trummid
Remo Cavallini – kitarr
Claude Schaus – klahvpillid
Helmut Engelhardt – saksofonid
Pit Kuffer – trompet
Jacques Reuter – tromboon

JK: Poogie Bell Band võttis vabalt

on Суббота, 30 Апрель 2011. Posted in Uudis, Kõik uudised, Arvustused


Bändi lavaline vabadus torkas silma juba päris alguses. On huvitav, et osad kooslused meeldivad ja tunduvad kindla peale minekuna juba enne esimese loo algust. Bänd tuleb lavale ja juba kukub kuulajal kivi südamelt, sest hea meelelahutus on kindlustatud.

Boogie Bell Band võlus vahetu enesekindlusega. Artistlikud maneerid ei ole lõpuni õpitavad, heaks šõumeheks olemine eeldab lisaks heale muusikuks olemisele ka õiget lavageeni. Kui esineja armastab laval olla ning seda ilmselgelt ka välja näitab, siis võtab publik tema seisukoha hoobilt üle. Kõik ju tahavad saali tulles elamust saada. Kui bänd pakub aga lisaks muusikaelamusele ka lisaelamust oma lavakäitumise ning publikuga sinapeale saamise osas, on maksimumpunktid kindlustatud.

Poogie Belli grupp võttis laval olemist vabalt ja mõnuga. Veidi jänkilikult see stiil ju mõjus à la „Hello, Tallinn, kohe sõidame teist kõigist teerulliga üle!”, aga vähemasti bändiga samale lainepikkusele saamine käis seeläbi vägagi kiirelt ja valutult. Pealegi ei jäänud teerull võimsa ja vallutava rütmibiidi näol ju ka tulemata.

Atmosfäär oli õige juba esimesest loost peale. Poolehoid oli bändile kindlustatud alates ansamblijuht Belli avasõnadest, mida ta ülearuste viisakusmaneeridega lihvima ei hakanud. Kelmikas ma-tean-küll-et-ma-teile-meeldin puusanõks ja õhumuside sihtkohta markeeriv patsutus iseenda põsele tegid oma töö, mille tagajärjel ülessulanud publik hakkas rõõmsalt päid nõksutama juba esimese loo vältel.

Eksootika oli omaette märksõna. Eestlastele näivad meeldivat teistmoodi välimusega muusikud – parem kui nad oleks võimalikult kaugelt tulnud, teist värvi nahatooniga ja visuaalselt efektsed, näiteks suurte kullast kõrvarõngastega. Belli ansambliliikmetel oli pakkuda kõike, mis vaja. Nii muusikat, välimust kui lavasarmi.  

Muusikat tegid nad täie rauaga. Hoogne ülevõimendatud baasrütm, mida genereeris ansamblijuht Bell ise ning Bobby Sparks (kõrvarõngastega sell), kelle klahvpillidel täitsid Vene Kultuurikeskuse saali juba kahekesigi nõnda, et õhk oli helidest paks. Kui sinna otsa lisandusid veel Michael Stewarti vulisevad trompetisoolod ning Keith Andersoni enesekindlad saksofonihelid, oli pilt täiuslik.

Elurõõmu ja värve oli kontserdis küllaga. Võib-olla mõjus etteaste intensiivsus veidike isegi väsitavalt, kuid kindlasti ei saa öelda, nagu poleks see kuulajat puudutanud. Omadesse mõtetesse vajuda polnud lihtsalt võimalik, sest muusika haaras kõik meeled.  

Bänd mõjus mõnusalt dünaamilisena. Ei seisnud muusika paigal ega olnud staatiliselt oma asendites kinni ka muusikud. Õigupoolest oleksin ka ise tahtnud asja vabamalt võtta ja püstijalu muusikaga kaasa õõtsuda, aga kontserdi formaat ja nummerdatud istekohad seda ei võimaldanud. Igatahes meeled häälestas bänd oma lainele vägagi hästi – ning üha edasi nõksuvad pead minu ümber reetsid, et ma ei ole oma vaimustuses üksinda.

Vene Kultuurikeskuses 28. aprillil kell 21.00
Boogie Bell Band
Poogie Bell - löökriistad
Keith Anderson - saksofon
Bobby Sparks - klahvpillid
Michael “Patches” Stewart - trompet

JK: Dave Liebman: muusikaliselt on jazzis praegu parimad ajad

on Пятница, 29 Апрель 2011. Posted in Uudis, Kõik uudised, Intervjuud

Kuidas Eesti meeldib?

Inimesed on väga toredad, muusikud, kellega siin mängin, on väga head. Workshop'is õpilased kuulavad hoolega, aga kahjuks ei küsi eriti midagi – võib-olla nad ei julge või on lihtsalt loomu poolest vaiksed. Põhimõtteliselt võiks olla rohkem suhtlust, kuna tegelikult on inimestel sageli sarnased küsimused. Oleks hea neid teistega jagada, kuigi vahel tundub, et mingi küsimus on rumal, siis tegelikult ju rumalaid küsimusi ei ole. Ja küsimustele vastamine on minu töö.

Mul on jäänud selline mulje, et suurim vahe Euroopa ja USA vahel (kaasa arvatud Eesti ja USA vahel) on trummides. Lihtsalt see kõla on nii erinev – Ameerikas, näiteks New Yorgis, on trummides palju rohkem energiat.

See on tõesti suur vahe. Trumme ei saa raamatu järgi õppida. New York on trummid. Kui sa näed trumme, siis sa saad aru. Sa ei mõista seda plaadi pealt, raamatust, trummiõpikust. Näiteks saksofoni või klaveri puhul, see ei ole nii tundlik küsimus. Aga trumme peab nägema päris elus, õiges keskkonnas. Ja Euroopas on teistsugune keskkond. See ei ole probleem, aga olukord on lihtsalt erinev. Rääkisin enne workshop'is Jon Christensenist, suurepärasest Norra trummarist, kes on väga omapärane, tal on oma stiil. Euroopas on palju omapäraseid trummareid.

Kes on praeguse aja huvitavad trummarid?

Oh, neid on nii palju… Praegu on parim aeg trummideks, parem kui kunagi varem. Praegu on trummide ajastu. Saksofonil oli oma hiilgeaeg, ilmselgelt. Lester Young, Charlie Parker, John Coltrane, Sonny Rollins, Wayne… Meil oli lõbus. Klaver, bass. Ja trummid – olid Max Roach, Elvin Jones, Tony Williams, loomulikult. Aga praegu on trummide jaoks avanenud terve maailm. Praeguse aja trummarid mängivad tabla'sid, käsitrumme, cajone'sid. Maailma rütmid mitte ainult ei mõjuta, vaid trummarid mängivadki neid. See paneb kogu trummide maailma plahvatuslikult arenema. Trummarid on praegu uskumatult head, nad suudavad ükskõik mida mängida. Ükskõik mis taktimõõdud, mida iganes sa tahad. Tehniliselt uskumatul tasemel. On täiesti hämmastav, mis on toimunud trummaritega viimase kümne aasta jooksul.

Ja palju tänapäeva huvitavast muusikast läheb jazzist kaugele. Jazz on nüüd nagu juur. Seda peaks õppima, kuna see on juur. Varsti ei mängi seda, mida ma mängin, enam keegi. See on nagu kui paluda klassikalisel muusikul mängida barokk-klavessiini. Kes seda teeks? Võib-olla üks inimene maailmas, aga siiski, vähemalt tema peaks oskama seda teha, kuna sealt arenes välja klaverimäng. Jazztrummid on trummimängimise oluline juur.

On oluline mõista, et asjade seis on praegu selline, nagu ta on, kuna see tuleneb millestki. Siis on võimalik ka aru saada, kuidas puu juurest edasi areneb. Ja seda arusaamist ei saa muusik raamatust, seda peab ise kogema ja jäljendada suutma, täpselt nii, nagu ma rääkisin transkriptsiooni puhul. Sellisest tööst ei ole pääsu.

Niisiis Te ei muretse eriti, kuhu jazz teel on?

Ei. Minu arvates on praegu jazzis muusikaliselt parim aeg üldse. Just selles mõttes, et see laieneb ja saab uusi mõjutusi. Puhas jazz on praktiliselt läbi, nüüd on see on lihtsalt uurimus, õpetus. Me uurime seda, me saame sellest aru, me austame seda. Aga see on läbi.

Kui alustaksite muusikuna algusest, kas läheksite sellele teekonnale ka nüüd?

Läheksin küll, aga ma vaataksin, et mul oleks midagi veel, mida teha oskaksin, et ära elada. Sest ärilises, rahalises mõttes on praegu halvimad ajad. Muusikaliselt parimad, rahaliselt halvimad. Üha enam on tõesti häid muusikuid, aga võimalusi jääb järjest vähemaks. Valitsused ei taha jazzi toetada, kahjuks on sama probleem nüüd ka Euroopas, kus vanasti oli olukord selles mõttes tõesti hea.

Ja kuidas tänapäeval üldse karjääri teha, tuntuks saada? Sa ei saa mängida Miles'iga, ta on surnud. Dave Liebman ei saa sind palgata, kuna tal ei ole piisavalt mänge, et sulle tööd anda.

Te rääkisite workshop'is muusikute „toiduahelast“, et oli selline hierarhiline süsteem, mida mööda muusiku karjäär liigub vastavalt sellele, kellega ta mängib. Kas selline asi on veel alles?

Ei, see süsteem on kadunud. Me kutsusime seda farmimeeskonnaks. Põhimõtteliselt on see meistri ja õpilase süsteem. Midagi sellist toimib muidugi siiamaani: kui noored mängivad kogenud muusikutega, saavad nad palju targemaks. Ma isegi õppisin palju, kui hiljuti Lee Konitziga stuudios käisime ja plaati tegime. Ta on minust 20 aastat vanem ja ma sain õppetunni. Aga vanasti oli see kindlapiirilisem – sa läksid sideman'ina ja veetsid meistriga 2, 3 või 4 aastat, siis tegid mõned oma plaadid, said bändliidriks, sul oli oma reputatsioon. Mõte arenes edasi teatud liine pidi. Miles mängis Charlie Parkeriga, lasi Gil Evansil kirjutada muusika, Milesist sai Miles. Coltrane mängis Miles'iga ja temast sai Coltrane. Wayne Shorter mängis Art Blakey ja Milesiga ja temast sai Weather Report, Wayne Shorter. Dave mängis Milesi ja Elviniga, temast sai Dave. See süsteem on praktiliselt lõppenud. Karjäärivõimalused on muutunud. Stiililiselt on jazz praegu hargnenud nagu Amazonase jõe suue – ei ole enam ühte inimest, kes jazzi edasi viiks, iga stiili jaoks on oma tegijad.

Muusikat tundma õppides läheb nauding muusikast üha suuremaks. Kas teie jaoks on muusika kuulamises veel sageli midagi uut?

Kindlasti. Just kuulasime workshop'is plaadi pealt minu lemmiksoolot, Charlie Parkeri „Embracable You“, ja ma kuulsin ka täna selles midagi uut. Kui miski on hea, läheb see järjest paremaks. Mispärast on mingi muusika hea? Mitte sellepärast, et sulle see meeldib, see on teine asi. Aga muusika on universaalselt hea, kuna selles on väga palju informatsiooni. Sa võid seda sadu kordi kuulata, nii nagu vaataksid pilti. Vanasti ma ei kuulnud asju nii, nagu nüüd. Nüüd ma tõesti kuulen. Ma võin väga kiirelt öelda, millega on tegu – kes mängivad ja mida, ning kuidas see välja kukub. See on ühtlasi hea ja halb. Hea, kuna sa mõistad, mis on kvaliteet, aga halb, kuna sageli muusikas nii suurt kvaliteeti ei ole. Standardid lähevad üles. Mis 10 aastat tagasi tundus väga hea, siis kuulates seda uuesti, imestad, kuidas see sulle küll meeldida võis – nad on ju häälest ära! Aga plaat on täpselt sama. Samas on muusika, mis vanasti oli hea,  nüüd veel parem. Nagu see Charlie Parkeri soolo. Aga minnes kuulamise „toiduahelat“ pidi üles, ei ole enam nii palju asju, mis lauale jäävad.

Kas publik on tänapäeval üldiselt vähem tundlik?

Oleneb. Täna ma näiteks usun, et tuleb hea publik, kuna seal on umbes 50 inimest, kes on minu õpilased. Parim publik ongi õpilased – sest nad on innukad, nad tahavad, et neile see meeldiks ja nad saavad aru. Maailmas üldiselt jääb kahjuks publik üha vanemaks. Ka Euroopas on sama trend – ma näen publiku seas inimesi, kes on kuulanud jazzi 50 aastat. Mis on iseenesest suurepärane, aga kuhu jäävad noored? Sellepärast ongi need 60 inimest, kellele ma workshop'i teen, nii olulised.

Õpetamine on missioon?

Jah. See on mu töö. Ma teen seda hästi ja sellepärast ma pean seda tegema. Kui keegi on milleski hea, siis ta sisuliselt võlgneb maailmale, et ta seda teeks. Mina ei oleks siin, kus ma olen, kui keegi ei oleks minu heaks sedasama teinud. Minu ajal ei räägitud nii palju, aga mul olid mentorid. Miles ütles ühe lause, mis õpetas sama palju, kui keegi praegu 2 tunni jooksul suudab öelda.

Aga jah, meil on missioon – hoida see muusika elus. Kui mul on workshop'is 60 inimest, siis on suurepärane tulemus, kui üks neist professionaalses mõttes kuhugi jõuab. Ülejäänud 59 – nad on veetnud mõned tunnid Dave Liebmaniga, ja see on ka hea. Aga võib-olla neile jääb midagi meelde. Äkki nad on teadlikumad sellest, mis muusikas toimub, äkki ma suutsin tõsta nende austust muusika vastu. Võib-olla ma tegin viiest inimesest paremad kuulajad. Ja see on ülimalt tähtis.

Kas inimeste tähelepanu on raske on võita?

Inimestel on kõik käe-jala juures, nad ei pea isegi kodust välja minema. See olekski nagu mingi uus moto: „ära mine kodust välja“.  Istuda inimestega klubis ja kuulata muusikat – sellest on saamas ajalugu. Alati jääb muidugi vajadus üksteisega kokku saada, aga sellised tegevused, et kõik lähevad kinno filmi vaatama, või kontserdile, mingit esinemist vaatama – tegevused, mis on inimesele ajalooliselt nii omased… Kuna tehnoloogia võimaluste tõttu ei pea selleks enam kuhugi minema, siis inimesed ei lähegi. Järgmine generatsioon võib-olla ei teagi, mis tunne on istuda koos teiste inimestega kinosaalis. Nad ei tea ja ei igatsegi seda. Meie ei saa enda kohta nii öelda, aga need lapsed, kes sünnivad aastal 2030… Nad võib-olla ei teagi, mis on publik. Nad võib-olla ei vaata kunagi oma elus teiste inimestega koos kinos filmi. Nad võib-olla ei lähegi kontserdile, välja arvatud oma teleka ette. Ja telekas on muidugi sama suur kui see ruum siin, nagu oleks Madison Square Garden'is. Ma arvan, et kahjuks sinna suunda asjad liiguvad.

Peaks vist Facebookis sõpradeks hakkama?

Just. Muidugi on tänu Facebookile mõnes mõttes kergem rohkemate inimestega suhelda, aga samas, kui päriselus inimestega ei suhtle, siis kuidas sa nendega tuttavaks saad? Aga siis sa arvad, et pole vajagi, miks peakski kellegagi enam sõbraks saama, kui sul on juba terve hulk Facebooki sõpru. Niisiis, see on kahe otsaga asi, nagu kõik elus.

Aga praegusel hetkel küll ei näi, et asjad liiguksid selles suunas, et hakkaks olema rohkem live-kontserte, etendusi, kus inimesed istuvad toolidel ja tunnetavad su kohalolekut.

Eesti publik tundub küll jazzmuusikast huvitatud olevat.

Jah. See sõltub kohast. Eesti jaoks on see ikkagi alles uus asi, jazzi mõttes on see „uus maailm“. Poolaga on sama lugu, ja Ungariga. Kõikides nendes maades – entusiasm ja noored inimesed. Aga Lääne-Euroopas enam mitte. Ameerikas mitte. Ma loodan, et siin ei muutu see suhtumine vähemalt järgmise 30 aasta jooksul. Kui mängida näiteks Filipiinidel, Koreas – kontsertidel käivad samuti noored inimesed. Seal on see noorte jaoks lahe ja uudne. Aga 30 aasta pärast – kes teab?

Jakop Janssonn: Jazzkaare lõpupidu tuleb äge!

on Пятница, 29 Апрель 2011. Posted in Kõik uudised, Intervjuud

Alustame kõigepealt sinu muusikalise tausta uurimisega. Kuidas, millal, miks alustasid trummide mängimisega?
Olin umbes 4-aastane. Mu vanemad olid tihti ära, sest nad on teadlased ja reisid palju. Sel ajal hoidis mind mu vanem vend. Kui vanemad tagasi tulid, siis nägid nad mind köögis istumas ja panne tagumas. Nad aimasid, et midagi on tulemas. Hakkasin päriselt trumme mängima umbes 7-8-aastaselt.

Millal su esimesed bändid olid?

Kui olin umbes 12. Need olid roki- ja punkbändid. Mu vend oli bassist ja me mängisime koos, siis hakkasin aeglaselt jazzist huvituma. Tahtsin loovam olla ning erinevaid asju katsetada, tundsin, et see on mu kirg. Nüüd on see suur osa mu elust. Praeguseks siis juba 6-7 aastat.

Mängid rohkem jazzi?

Ma ei kutsu seda jazziks, rohkem nagu improvisatsiooniline muusika. See võib olla ükskõik, mis.

Olen kuulnud, et sa mängid paljudes bändides...

Jah, mängin paljudes Norra ja Skandinaavia bändides. Palju erinevaid žanre, mis on tegelikult piiridest vabad. Pole nii, et nüüd mängime bossanovat ja nüüd ladinarütme. Ma ei mõtle muusikast selle kindlates kastides.

Nagu Linnaruumiprojektis 28. aprillil, kui oma bändiga Eksperimenta!-ga koos show'd tegite ja nad valgetest kastidest teile musitseerimise ajal müüri ette ehitasid ja te selle maha lammutasite.

Täpselt.

Mis on aga need olulisemad bändid sinu enda jaoks, mida sa rohkem omaks pead?

Mul on klaveritrio ja kitarritrio, kus on üks tuntud norra bassist, kes on mänginud ka koos Pat Methenyga. On ka üks projekt Solstice. See nimi tähendab siis lühimat ja pikimat päeva aastast. Seal on kitarrist ja üks väga tuntud norra trompetmängija.

Oled sa ka Norras kuulus? Tuntud?

Oh ei! Ma lihtsalt tean tuntud muusikuid.

Rääkisid, et oled tegev ka äris.

Jah, pean jazziklubi Oslos, mis on mõeldud noortele Norra jazzi- ja improvisatsioonilise muusika kunstnikele esinemiskohaks. Peale on tulnud uus generatsioon muusikuid, aga neil on raske esineda. Kergem on ju müüa juba tuntud artiste.

Kuidas aga äriline pool meeldib ja sobib?

See on tore. Nagu ka siin olemine – saab uute inimestega tuttavaks. Pean jazziklubi juhtimisel kõike tegema, aga see on tore.

Nii et kui Eesti noored andekad jazzmuusikud soovivad Oslos esineda, siis võivad nad sinuga kontakteeruda? On kutse avatud?

Jah, muidugi!

Räägime nüüd Linnaruumiprojektist. Oled enne taolise projektiga kokku puutunud ja kus mänginud oled?

Olen praeguseks Tallinnas mänginud Harju tänaval, Clazzi ees, Viru hotelli kõrval pargis, trammis ja laulukaare all. Mängisime ka tulega Maarjamäe lossi ees. See projekt siin on unikaalne ja huvitav. Rääkisin ühe Norra jazzireporteriga sellest projektist ning ta ütles, et paljud festivalid mõtlevad taolise projekti peale. Juba planeerivad.

Oled Linnaruumiprojekti kaudu kokku puutunud paljude Eesti muusikutega. Kuidas koostöö sujunud on?

See on väga libedalt läinud. Teadsin eelnevalt natuke Siim Aimlat, Peedu Kassi ja Marti Tärni. Ei teadnud Reigo Ahvenat. On olnud väga tore kogemus. Tunnen väga suurt kontakti siinsete inimestega. Vähemalt nendega, kellega olen kokku puutunud. Ma ei tunne, et olen teises riigis. Samad inimesed, sama mentaliteet.

Oled Eestis tegelikult ju varem käinud - Nõmme jazzil. Kuidas selle leidsid?

Kaks nädalat enne selle toimumist helistas Oslo jazzifestivali korraldaja ja ütles, et ups, ta on juba paar kuud varem soovinud mulle helistada, aga on unustanud. Et kas soovin sinna minna. Natukene kahtlesin, sest see oli ikkagi ainult kaks nädalat etteteatamist. Aga tulin. Mängisin koos Peedu Kassi, ja Valgevene pianistiga. Sain teise koha.

Kuidas sulle Jazzkaar meeldib?

See on suurepärane. Mul on siin äärmiselt hea olnud.

Mängid Jazzkaare lõpupeol Von Krahlis. Milline see tuleb?

See tuleb äge: tuleb klubiline tantsumuusika, mis sobib sinna, ja koos DJ-ga.

Oled siinoldud aja jooksul ära õppinud eestikeelseid sõnu ja fraase. Mida sa oskad nüüd öelda?

Oskan palju öelda: tore, tere, terviseks, kuidas läheb, hästi, palun mulle, trammisõit on ajavõit.

Jakop Janssonn mängib Jazzkaare lõpupeol Von Krahlis (30. apr algusega 21.00) koos saksofonimängija Siim Aimla'ga ja DJ Panu Savolainen'ga.

JK: Buturlina esinemine jäi hõredaks

on Пятница, 29 Апрель 2011. Posted in Kõik uudised, Arvustused

Buturlina laulis noppeid oma kahelt ettevalmistatavalt plaadilt, vene- ja inglisekeelselt. Suuremas mahus kõlasid inglisekeelsed standardid. Kava polnud päris sama, mis päev varasemal Valga kontserdil – repertuaaris oli tehtud muudatusi, kuna Buturlina oli vahepeal külmetanud ja oma häälele liiga teinud. Eks ta siis laulis neid laule, mida lootis, et hääl välja veab. See, millise emotsiooni algselt planeeritud repertuaar oleks andnud, jäi teadmata.

Võimalik, et see oli tärkava haiguse pitser, mis mõjutas, aga Buturlina õiget särtsu esinemisel sisse ei saanudki. Meloodilises ja musikaalses mõttes oli küll kõik paigas, aga midagi, mis oleks esinemisele õige hinge sisse puhunud, jäi puudu. Reserveerituks jäid ka saatetriosse kuulunud mehed – mängisid ära kõik, mis ette nähtud, kuid silmatorkavat isikupära või karakterite särinat, mis live-esituse juures ikka võlub, ei näidanud keegi.

Algus oli vaikne ja staatiline, lõpuosas läks Anna siiski julgemaks ning ilmselt sai ta esinemise käigus kinnitust, et ta hääl teda siiski alt ei vea. Iseenesest kõlas ta hääl ju päris mõnusalt – eriti madalamad mahlaka aldiga lauldud käigud. Ja tasapisi hakkas Annale laval ka rohkem meeldima.

Kui kontserdi algusosa paistis, et see on tehtud pigem kohusetunde pärast ning artist jääbki oma suletud mulli ilma publikuga olulist kontakti saavutamata, siis lõpuosas Anna justkui virgus – rääkis oma lauludest ning tegi laulu saateks märksa sundimatumaid liigutusi kui algul.

Oleksin kontserdil rohkem tahtnud kuulda seda õiget vene jazzi, mis oleks olnud uus, huvitav ja üllatav. Venekeelsed olid tegelikult vaid mõned üksikud palad. Midagi vääramatult uut Buturlina ei pakkunud. Ingliskeelne peavoolumuusika oli kenasti maha lauldud ja tore kuulata küll, kui mitte ka oluliselt rohkemat. Inglisekeelsetes lauludes jäi puudu sellest autensest keeletunnetusest, venekeelsed palad jäid jäid ilma seespisiselt tunnetatud särast. Ehk siis teisisõnu: kontserdil ei olnud hinge sees ning Anna ei lasnud välja paista seda ladusamat karakterit, mis temas tegelikult olemas on.

Igatahes ilus oli Buturlina küll ja visuaalselt kena oli teda vaadata. Nagu näkk. Õõtsutas omi blonde kiharaid ning nägi kangesti kaunis välja. Kaunis küll, aga kauge. Sama võib öelda kogu kontserdi kohta. Kauniks, aga kaugeks see jäigi. Isiklikku puudutust võisid tunda ehk vaid need, kes ise emotsiooni saamiseks avatumad olid. Näiteks venekeelne publik sädistas kontserdi järel igatahes üsna elevalt.

Anna Buturlina

26.04. 2011 kl 18 Vene Kultuurikeskuses