Rahvusvaheline festival Jõulujazz, mis seekord toimus 24. novembrist 10.detsembrini, tõi kuulajateni  20 erilist kontserti kaheksa maa muusikute osalusel, millest said osa seitsme linna muusikasõbrad. Festivali kontserte külastas 5000 muusikasõpra.

Śveitsis elav eesti lauljatar ja helilooja Ingrid Lukas esitles oma uut heliplaati „Silver Secrets“, mis ilmus maineka plaadifirma Universal alt. Kontsert, kus kõlas valdavalt Ingrid Lukase originaallooming nii eesti kui inglise keeles, võeti viies linnas väga soojalt vastu.   Erilise tähelepanu pälvis Tallinna kontsert, mida vaatas otseülekandes Elioni nutiTV vahendusel  rohkem kui 6000 muusikasõpra. Kontserdisalvestust Viljandi Pärimusmuusika Aidast saavad muusikasõbrad kuulata 25. detsembril Klassikaraadiost. 

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes esmaspäeval, 28. novembril 2011. Autoriks Mart Niineste.

Moodsad sidevahendid aitavad koos muusikat teha ka siis, kui bändikaaslased elavad igaüks ise ilmanurgas.

Džässipianist Kristjan Randalu elab Ameerikas ja töötab seal, kuhu on parajasti esinemised kokku lepitud. Sõidab kohale, teeb bändikaaslastega proovi või paar ning juba ongi kontsert või salvestus. Rahvusvahelist muusikuelu võimaldab Randalul elada internet. 

Esmaspäeval 28. novembril algas Tallinnas 16. Jõulujazz!  Jõulujazzi peaesinejad on hispaania flamencoartist Ana Salazar, prantsuse stiilne vokaalgrupp Voice Messengers ning armastatud vokaalansambli M-Pact liider Britt Quentin, kes annab ühiskontserdid uue eesti vokaalkuuikuga Estonian Voices – see kontsert on osa Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmist. Ingrid Lukase  väljamüüdud Tallinna-kontserdist toimub otseülekanne Elioni nutiTVs, mis on esmakordne teleotseülekanne Jõulujazzi ajaloos.

David Liebmani on korduvalt nimetatud maailma parimaks saksofonistiks. Juba 1970. aastate alguses Miles Davise ansamblis tuntuks saanud muusik on aastakümnete jooksul võitnud nii publiku, muusikute kui ka kriitikute poolehoiu.
"Õpetamine on nagu tasumine privileegi eest elada muusiku-elu, mis hoolimata kaootilisusest, kätkeb tohutut isiklikku rahuldust,” on Liebman kommenteerinud oma tegevuse pedagoogilist poolt. David Liebmani meistrikursusel ja proovis käisid toimetaja Ruth Alaküla, operaator Meelis Kadastik, helirežissöör Ago Preimann ja režissöör Erle Veber. Kontserdi režissöör on Krista Maajärv, assistent Indrek Kaljuvee, produtsent Helen Valkna.

Dhafer on siin nagu rokkstaar.

Korraldaja rääkis peale kontserti, kuidas ainuüksi ühest pooleteise tunni kaugusel olevast linnast buss 60 üliõpilasega kohale tuli. Piletid osteti ette ära ja siis renditi buss.

Laval on meid küll neli (Dhafer-ud, vokaal, Chris Jennings - bass, Stéphane Galland - trummid), aga kindel osa ansamblist on oma helitehnik Christian Ulbrich, kes alati kaasas on.“

Järgmine kontsert Dhafer Youssefiga on Kristjan Randalul  1. Juunil Brugges, Belgias. Vahepeale mahub esinemisi erinevate muusikutega – kitarrist Ben Monderi, trummar Ari Hoenigi jt. -ga

3.juunil annab Kristjan Randalu soolokontserdi festivalil Visioon.

Dhafer Youssef esineb Tallinnas septembris koos ansambliga Vox Clamantis.

Amatöörivideo link Kairo kontserdilt :

x

„Siin on oja,“ ütles kevadhaldjas Olav Ehala viisi ja Viiu Härmi sõnadega, põimides laulu lõpu tantsulistesse rütmidesse ka oma tervitussõnumi: „Loodame, et teil on hea meel meid kuulda.“ Laulu algset maagiat täiendas omalt poolt Kristjan Randalu, ümbritsedes meloodia äraolevalt heljuvate akordidega ja tikkides seejärel klaveripartii tihedaks justkui õmblusmasinaga. Oma vasardavat tehnikat jätkas Randalu ka järgmist, Hedvig Hansoni kirjutatud lugu „Kuis minna võid nüüd“ sisse juhatades. Temalt võttis teatepulga üle Andre Maaker, kelle väledad, veidi flamenkolikud passaažid kitarrisoolos panid publiku tunnustavalt huilgama juba poole soolo peal, ning improvisatsiooni lõpus uuesti.

Hedvig Hanson aga pakkus kuulajaile veel teisegi uue loo „Selles öös nii palju oli valgust“ Ilmi Kolla tekstile. Siin peitus 5/8 taktimõõdus rokilik energia, mille bänd trummar Ahto Abneri eestvedamisel võimsaks kasvatas. Üsna ebaharilik meetrum mõjus selles laulus vastu ootusi väga loomulikult – helilooja Hanson oli muusika nii iseenesestmõistetavalt tekstiga kokku sulatanud.

Erilise tõlgenduse oli saanud Kustas Kikerpuu „Kevadöö“. Lugu algas Andre Maakeri kitarri sõrmitsemisega, siis liitus Hanson ning arendas välja julge ja omapärase vokaalimprovisatsiooni, mis sujuvalt läks üle salmi laulmiseks. Kitarri vahemäng kulges huvitavaid radu ning peatus seejärel - et anda järg üle Mihkel Mälgandi kontrabassisooloks. See moment, kus muusikaline aeg ootamatult peaaegu seisma jäi ja teatepulk anti ühelt muusikult teisele otse keset vaikust, oli minu jaoks üks imelisemaid hetki kogu kontserdi jooksul. Niisuguse maagilise aja peatamise võime toimimiseks on vaja erakordset musikaalsust ja fantastilist ansamblitunnetust.

Ent lugu polnud veel lõppenud. Veelkordne kitarrisoolo võttis kursi flamenko suunas, Andre Maakeri kiired sõrmed sööstmas mööda kitarri kaela üles ja alla, ning Hedvig Hanson plaksutas flamenkopäraselt kaasa, poseerides laulu lõpus fotograafidele justkui uue peresisese flamenkoansambli sünni puhul.

Vahepeal lavalt lahkunud Kristjan Randalu tuli tagasi ning asus üles ehitama eelmängu, mis kõlas nagu klaasist korallid. Jääpitsiliselt sillerdava klaveripartii keskel vasardas Randalu jälle ühtainsat nooti. Klaverifaktuuri hõrenedes kasvas sellest pulss, millega liitus kontrabass. Marie Underi kaunist luuletust „Suudlus“ oli vääriliselt koheldud nii laulu luues kui ka esitades. Tõeline poeedihing Hedvig Hanson oli sellest kujundanud lausa Ülemlauluga võrreldava ülistuslaulu armastusele.

Kuid lisaks luulelisusele on Hansonis ka lustakas pool ja sedagi jagas ta publikuga meelsasti. Väites, et järgmist lugu kirjutades mõtles Kristjan Randalu just Raivo Tafenaule, kehastus ta justkui mõneks masse hullutavaks ekstrasensiks ja ütles: „Oleks meil nüüd ometi kuskilt see Tafenau võtta! Mõtleme nüüd kõik koos: Raivo Tafenau, Raivo Tafenau…“ Üldise naerulagina saatel ilmuski kutsutu rahva ette.

Koos esitati veel ka Maian Kärmase laul „Tantsime“ Andre Maakeri põnevas seades, kus Randalu klaveri keskmistel oktaavidel mürgeldas ja ka Ahto Abner trummisooloks sõna sai. Rääkimata sellest, et Tafenau tundis end sambarütmis palas sopransaksofoni soolot mängides kui kala vees.

Mõistagi ei lasknud publik muusikuid ära ilma tagasi kutsumata. Lisalooks esitati Laura Junsoni juba hitiks kujunenud laul Artur Alliksaare tekstile „Kes sind on näinud“. Erakordne ja südamlik kontsert jättis kuulaja hinge kauaks sooja tunde.