Siim Aimla: „Tunnustus valmistab ikka heameelt”
Artikkel ilmus ajalehes Sirp 6. jaanuaril 2012, autoriks Ivo Heinloo.
Raivo Tafenau, Olav Ehala, Ivo Linna, Helena Tulve … – mis ühendab neid küllalt eripalgelisi muusikainimesi? Nad kõik on pärjatud Eesti Raadio aasta muusiku tiitliga, mille väljaandmisel on juba kolmkümmend aastat kestnud traditsioon. Tänavu lisandub sellesse nimistusse Siim Aimla – saksofonist, pedagoog, helilooja, kes ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist neile, kes Eesti džässielust vähegi midagi teavad.
Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimaluste väli ja unistus
Helen Hindpere kirjutas kultuurikajastamise foorumi LUUBI ALL noorte kriitikute võistlusel Tallinna Lauluväljakul Eksperimenta! triennaali raames toimunud Jazzimaali kontserdist. Arvustus pälvis konkursi I etapil parima muusikavaldkonna teksti auhinna.
KONTSERDIRETSENSIOON
Jazzkaar, 30. aprill, Jazzimaal, Lauluväljaku Klaassaal, Eksperimenta!
Autor: Helen Hindpere
Jazzkaare lõpulaupäeval, 30. aprillil 2011 toimunud Jazzimaali kontserti oleks ühekülgne hinnata vaid muusikalisest küljest lähtudes. Juba nimigi tõotas, et tegemist on üritusega, mis ühelt poolt väljub tavapärastest kontserdiraamidest – sedavõrd, kuivõrd džässifestivalil sõna „tavapärane“ üldse kasutada saab – kuid teisalt siseneb asja tuuma varasemast suurema sügavuse ja hooga. Nimelt leidis Jazzkaare ja Sally kunstistuudio ühiskorraldusena aset juba mitmendat aastat kahe kultuuriliigi süntees, kohtumispaik. Siin muutuski oluliseks mõiste „ruum“.
Uuel plaadil "EESTI KEEL NAGU NUGA" lõikub luule džässiga
Muusika- ja sõnakunstnike ühine, igivältav retk sai alguse Göteborgi raamatumessil aastal 2007, mil Jürgen Rooste ja Siim Aimla juhtusid kokku Eesti boxis, kiluleivakandiku ääres. Sellest ajast alates on nende meeste tegevused tihtipeale riimunud, teed ristunud nagu niidid ämblikuvõrgus. Koos muusikutest ja kirjanikest sõpradega tollelt luule- ja džässipõllult on esinetud festivalidel ja urgastes. Me otsinguist-katsetustest kasvas välja klubi Cabaret Interruptus. Aastal 2009 tekkis mõte seda kõike ka ajaloo ja igaviku tarvis jäädvustada. Tulemus on teie ees.
Tänuks selle eest panime endale ka nime: Eepiline Eesti Orkester
Eepiline Eesti Orkester:
Siim Aimla - saksofonid, flööt, klarnet, hääl
Virgo Sillamaa – kitarr, hääl
Mart Sork – tromboon, hääl
Ara Yaralyan – kontrabass, hääl
Ahto Abner – trummid, hääl
Peedu Kass - kontrabass
Kaspar Kalluste - trummid
Mairit Mitt - vioola
Maaren Randvere - viiul
Joosep Kõrvits - tšello
Hendrik Soon - viiul
Asko Künnap - hääl
Jürgen Rooste - hääl
fs - hääl
Tuuli Taul - hääl
Maarja Kangro - hääl
Karl-Martin Sinijärv - hääl
Jaan Pehk - hääl
Abijõud:
Siim Mäesalu - salvestamine ja helipildi kujundus
Kaspar Karner - salvestamine (14)
Visuaalne kujundus – Asko Künnap
Idee – Siim Aimla, Jürgen rooste
JK: Täiskäik edasi - lõpusirge paistab!
Pidu ise hakkab ülakorruse teatrisaalis, kus rahva meelt asuvad lahutama Simone Moreno & Os Lourinhos. Viimase hetke asendusena Jazzkaare kavas Miriam Aida koha hõivanud kollektiiv teeb oma tööd korralikult. Tõmmu nahatooniga lauljatar Simone Moreno ehtsuses ei kahtleks niigi keegi, aga ülejäänud bändi esmalt kinnisilmi kuulates ja alles seejärel silmad avades võib küll hämmeldusse sattuda. Kuuma sambat mängivad muusikud on kõik rootslased ehk nii-öelda kahvanäod, aga mingeid märke põhjamaisest uimasusest pole neis märgata. Vahepeal üritabki klahvpillimängija Anders von Hofsten nalja visata, et hoopis nemad on brasiillased ja Simone on ansambli ainuke rootslane, ning bändi suletud silmi kuulates võiks seda isegi uskuma jääda. Kiired klahvpillisoolod ning sugugi mitte vähem ägedad näpujooksud kitarrikaelal koos tuliste trummibreikidega toimivad kui õlitatult.
Naljaga pooleks võib öelda, et põhja-eurooplastest pillimehi reedabki just nende ülim täpsus ja korralikkus. Os Lourinhos'e helikeeles pole brasiilia muusikale sageli omast õõtset (mis annab brasiillastele kaasasündinud vabaduse rütmidega omatahtsi ümber käia), mida kõige paremini kuuleb bossanoovas. Samuti ei ole nad teinud isikupäraseid seadeid tuntud lugudest, nagu nädal tagasi Clazzis esinenud Wagner Barbosa Trio. Tõsi, Os Lourinhos'e kavas on tublisti omaloomingut, aga seegi on kirjutatud väga hästi ja stiilipuhtalt n.ö. samba-šablooni järgi ning midagi väga eredalt originaalset siit meelde ei jää… Peale selle, et tegemist on kahvanägudega, kes nii neetult hästi mängivad kuumaverelist muusikat, et tahaks lausa teada, mis nende pulsisagedus on. Publikul võib see tublisti üle 100 kerkida, sest rootsi-brasiillased tantsitavad neid oma pilli järgi väga hoogsalt!
Järgmine etteaste Von Krahli baaris on ehk mõeldud pulssi aeglustava ja jalgadele puhkust pakkuvana, aga seda enam jagub tegevust kõrvadele. Linnaruumiprojekt Siim Aimla eestvedamisel kõlab just nii, nagu üks jazzihõnguline klubimuusika peaks kõlama. Rütmipõhjad ja gruuvid kõlavad kaasaegselt, kuid muusikapalade ülesehitus on jazzi traditsioonidega kooskõlas, tõstes vaheldumisi esile eri esitajate soolosid.
Jazzis levinud instrumentide kõrval saab sedapuhku improvisatsiooniks sõna ka DJ P. Julm, kes oma vahendeid kasutades sellega väga hästi toime tuleb. Laval on veel ka soome vibrafonist Panu Savolainen, kes Siim Aimlaga varemgi viimase Ocean's 4 projektides koostööd teinud, ning kelle pillilt mahedad noodid nobedalt mööda Von Krahli baari põrandalaudu põrkavad ning rõdult kiikajateni lippavad. Trummide tagant võib leida Jakop Janssønn'i, kelle eritunnuseks väljaspool lava on valjult rõkkav naer, mida Jazzkaare ajal nii mõneski pealinna lokaalis kuuldud on.
Paar tundi hiljem taas ülakorrusele suunduvat publikut tervitab festivali viimase live-esinejana State of Zoe, varasema nimega Under Construction (eesti k. ’ehitusjärgus’). Ette rutates võib öelda, et üsna värske värviga kaetud on selle kollektiivi looming nüüdki, ning viimase lisaloo esitamisel paljastuvad korraks ka traagelniidid. See-eest kõlab viimane lugu aga hoopis teisiti kui kogu eelnev kava ja annab aimu ansambli loomingulistest otsingutest. Põnevust pakub ka tšello kaasamine muidu vägagi elektroonilisse kõlapilti.
State of Zoe kaubamärgiks on tollesama Zoe ehk Anneliis Kitse jõuline hääl, mis sobib sellisesse muusikasse nagu rusikas silmaauku. Miinusena tundub paaril korral, et ansambli loodud laulumeloodiad kipuvad üksteisele natuke sarnanema või liialt samas kõrgusregistris ja samadel nootidel paiknema (mis võib omakorda olla tingitud sellest, et laulja on need meloodiad ise loonud, vastavalt sellele, kust tal kõige mugavam laulda on). Kokkuvõttes jääb aga mulje, et bänd on tõusuteel ja neist kuuleme edaspidi kindlasti veel!
Pika päeva ja õhtu lõpus, kui kõrvad on kontserdielamusi täis tuubitud, plaanib allakirjutanu koju vaikust ja rahu nautima minna, kuid jalad viivad kõrvalekaldumatult allkorrusele. Von Krahli baaris kepsleb veel terve põrandatäis rahvast muusika taktis ning keegi ei ilmuta väsimuse märke. Kodu- ja võõramaised, esinejad, pealtvaatajad ja korraldajad – kõik tantsivad läbisegi. Iseäranis südantsoojendav on näha ümberkehastumisi, kui varem trummikomplekti taha aheldatud või juhtmetesse ühendatud pillimehed nüüd instrumentidest vabanenuna muusikat oma kehaga väljendavad, või kui varem kullipilgul laval toimuvat sihtinud fotograaf ilma objektiivita on ootamatult mõnusalt subjektiivne :-)
Jazzkaar on küll vormiliselt selleks korraks lõppenud, aga tegelikult ei lõpe ta kunagi. Ta kestab edasi meis endis ja tuleb õige varsti tagasi peaaegu aastaringselt toimuva kontserdisarjana: küll Kevad-, Sügis-, Jõulu- või Talvejazzi nime all ning aasta pärast jälle päris Jazzkaarena.
Jazzkaare lõpupidu 30. aprillil Von Krahli teatrimaja kahel korrusel.
Simone Moreno & Os Lourinhos:
Simone Moreno – laul
Anders von Hofsten – klahvpillid, laul
Jerker Eklund – kitarr
Ola Bothzén – löökpillid
Mats Ingvarsson – bass
Olle Linder – trummid
Linnaruumiprojekt:
Siim Aimla – saksofonid, flööt
Panu Savolainen – vibrafon
Jakop Janssønn – trummid
DJ P. Julm – elektroonika
State Of Zoe:
Anneliis Kits – laul, elektroonika
Sander Mölder – sämplid, klahvpillid, tšello
Talis Paide - sämplid, klahvpillid
DJ-d 3mil ja Vesa Yli-Pelkonen
Naljaga pooleks võib öelda, et põhja-eurooplastest pillimehi reedabki just nende ülim täpsus ja korralikkus. Os Lourinhos'e helikeeles pole brasiilia muusikale sageli omast õõtset (mis annab brasiillastele kaasasündinud vabaduse rütmidega omatahtsi ümber käia), mida kõige paremini kuuleb bossanoovas. Samuti ei ole nad teinud isikupäraseid seadeid tuntud lugudest, nagu nädal tagasi Clazzis esinenud Wagner Barbosa Trio. Tõsi, Os Lourinhos'e kavas on tublisti omaloomingut, aga seegi on kirjutatud väga hästi ja stiilipuhtalt n.ö. samba-šablooni järgi ning midagi väga eredalt originaalset siit meelde ei jää… Peale selle, et tegemist on kahvanägudega, kes nii neetult hästi mängivad kuumaverelist muusikat, et tahaks lausa teada, mis nende pulsisagedus on. Publikul võib see tublisti üle 100 kerkida, sest rootsi-brasiillased tantsitavad neid oma pilli järgi väga hoogsalt!
Järgmine etteaste Von Krahli baaris on ehk mõeldud pulssi aeglustava ja jalgadele puhkust pakkuvana, aga seda enam jagub tegevust kõrvadele. Linnaruumiprojekt Siim Aimla eestvedamisel kõlab just nii, nagu üks jazzihõnguline klubimuusika peaks kõlama. Rütmipõhjad ja gruuvid kõlavad kaasaegselt, kuid muusikapalade ülesehitus on jazzi traditsioonidega kooskõlas, tõstes vaheldumisi esile eri esitajate soolosid.
Jazzis levinud instrumentide kõrval saab sedapuhku improvisatsiooniks sõna ka DJ P. Julm, kes oma vahendeid kasutades sellega väga hästi toime tuleb. Laval on veel ka soome vibrafonist Panu Savolainen, kes Siim Aimlaga varemgi viimase Ocean's 4 projektides koostööd teinud, ning kelle pillilt mahedad noodid nobedalt mööda Von Krahli baari põrandalaudu põrkavad ning rõdult kiikajateni lippavad. Trummide tagant võib leida Jakop Janssønn'i, kelle eritunnuseks väljaspool lava on valjult rõkkav naer, mida Jazzkaare ajal nii mõneski pealinna lokaalis kuuldud on.
Paar tundi hiljem taas ülakorrusele suunduvat publikut tervitab festivali viimase live-esinejana State of Zoe, varasema nimega Under Construction (eesti k. ’ehitusjärgus’). Ette rutates võib öelda, et üsna värske värviga kaetud on selle kollektiivi looming nüüdki, ning viimase lisaloo esitamisel paljastuvad korraks ka traagelniidid. See-eest kõlab viimane lugu aga hoopis teisiti kui kogu eelnev kava ja annab aimu ansambli loomingulistest otsingutest. Põnevust pakub ka tšello kaasamine muidu vägagi elektroonilisse kõlapilti.
State of Zoe kaubamärgiks on tollesama Zoe ehk Anneliis Kitse jõuline hääl, mis sobib sellisesse muusikasse nagu rusikas silmaauku. Miinusena tundub paaril korral, et ansambli loodud laulumeloodiad kipuvad üksteisele natuke sarnanema või liialt samas kõrgusregistris ja samadel nootidel paiknema (mis võib omakorda olla tingitud sellest, et laulja on need meloodiad ise loonud, vastavalt sellele, kust tal kõige mugavam laulda on). Kokkuvõttes jääb aga mulje, et bänd on tõusuteel ja neist kuuleme edaspidi kindlasti veel!
Pika päeva ja õhtu lõpus, kui kõrvad on kontserdielamusi täis tuubitud, plaanib allakirjutanu koju vaikust ja rahu nautima minna, kuid jalad viivad kõrvalekaldumatult allkorrusele. Von Krahli baaris kepsleb veel terve põrandatäis rahvast muusika taktis ning keegi ei ilmuta väsimuse märke. Kodu- ja võõramaised, esinejad, pealtvaatajad ja korraldajad – kõik tantsivad läbisegi. Iseäranis südantsoojendav on näha ümberkehastumisi, kui varem trummikomplekti taha aheldatud või juhtmetesse ühendatud pillimehed nüüd instrumentidest vabanenuna muusikat oma kehaga väljendavad, või kui varem kullipilgul laval toimuvat sihtinud fotograaf ilma objektiivita on ootamatult mõnusalt subjektiivne :-)
Jazzkaar on küll vormiliselt selleks korraks lõppenud, aga tegelikult ei lõpe ta kunagi. Ta kestab edasi meis endis ja tuleb õige varsti tagasi peaaegu aastaringselt toimuva kontserdisarjana: küll Kevad-, Sügis-, Jõulu- või Talvejazzi nime all ning aasta pärast jälle päris Jazzkaarena.
Jazzkaare lõpupidu 30. aprillil Von Krahli teatrimaja kahel korrusel.
Simone Moreno & Os Lourinhos:
Simone Moreno – laul
Anders von Hofsten – klahvpillid, laul
Jerker Eklund – kitarr
Ola Bothzén – löökpillid
Mats Ingvarsson – bass
Olle Linder – trummid
Linnaruumiprojekt:
Siim Aimla – saksofonid, flööt
Panu Savolainen – vibrafon
Jakop Janssønn – trummid
DJ P. Julm – elektroonika
State Of Zoe:
Anneliis Kits – laul, elektroonika
Sander Mölder – sämplid, klahvpillid, tšello
Talis Paide - sämplid, klahvpillid
DJ-d 3mil ja Vesa Yli-Pelkonen