„Siin on oja,“ ütles kevadhaldjas Olav Ehala viisi ja Viiu Härmi sõnadega, põimides laulu lõpu tantsulistesse rütmidesse ka oma tervitussõnumi: „Loodame, et teil on hea meel meid kuulda.“ Laulu algset maagiat täiendas omalt poolt Kristjan Randalu, ümbritsedes meloodia äraolevalt heljuvate akordidega ja tikkides seejärel klaveripartii tihedaks justkui õmblusmasinaga. Oma vasardavat tehnikat jätkas Randalu ka järgmist, Hedvig Hansoni kirjutatud lugu „Kuis minna võid nüüd“ sisse juhatades. Temalt võttis teatepulga üle Andre Maaker, kelle väledad, veidi flamenkolikud passaažid kitarrisoolos panid publiku tunnustavalt huilgama juba poole soolo peal, ning improvisatsiooni lõpus uuesti.

Hedvig Hanson aga pakkus kuulajaile veel teisegi uue loo „Selles öös nii palju oli valgust“ Ilmi Kolla tekstile. Siin peitus 5/8 taktimõõdus rokilik energia, mille bänd trummar Ahto Abneri eestvedamisel võimsaks kasvatas. Üsna ebaharilik meetrum mõjus selles laulus vastu ootusi väga loomulikult – helilooja Hanson oli muusika nii iseenesestmõistetavalt tekstiga kokku sulatanud.

Erilise tõlgenduse oli saanud Kustas Kikerpuu „Kevadöö“. Lugu algas Andre Maakeri kitarri sõrmitsemisega, siis liitus Hanson ning arendas välja julge ja omapärase vokaalimprovisatsiooni, mis sujuvalt läks üle salmi laulmiseks. Kitarri vahemäng kulges huvitavaid radu ning peatus seejärel - et anda järg üle Mihkel Mälgandi kontrabassisooloks. See moment, kus muusikaline aeg ootamatult peaaegu seisma jäi ja teatepulk anti ühelt muusikult teisele otse keset vaikust, oli minu jaoks üks imelisemaid hetki kogu kontserdi jooksul. Niisuguse maagilise aja peatamise võime toimimiseks on vaja erakordset musikaalsust ja fantastilist ansamblitunnetust.

Ent lugu polnud veel lõppenud. Veelkordne kitarrisoolo võttis kursi flamenko suunas, Andre Maakeri kiired sõrmed sööstmas mööda kitarri kaela üles ja alla, ning Hedvig Hanson plaksutas flamenkopäraselt kaasa, poseerides laulu lõpus fotograafidele justkui uue peresisese flamenkoansambli sünni puhul.

Vahepeal lavalt lahkunud Kristjan Randalu tuli tagasi ning asus üles ehitama eelmängu, mis kõlas nagu klaasist korallid. Jääpitsiliselt sillerdava klaveripartii keskel vasardas Randalu jälle ühtainsat nooti. Klaverifaktuuri hõrenedes kasvas sellest pulss, millega liitus kontrabass. Marie Underi kaunist luuletust „Suudlus“ oli vääriliselt koheldud nii laulu luues kui ka esitades. Tõeline poeedihing Hedvig Hanson oli sellest kujundanud lausa Ülemlauluga võrreldava ülistuslaulu armastusele.

Kuid lisaks luulelisusele on Hansonis ka lustakas pool ja sedagi jagas ta publikuga meelsasti. Väites, et järgmist lugu kirjutades mõtles Kristjan Randalu just Raivo Tafenaule, kehastus ta justkui mõneks masse hullutavaks ekstrasensiks ja ütles: „Oleks meil nüüd ometi kuskilt see Tafenau võtta! Mõtleme nüüd kõik koos: Raivo Tafenau, Raivo Tafenau…“ Üldise naerulagina saatel ilmuski kutsutu rahva ette.

Koos esitati veel ka Maian Kärmase laul „Tantsime“ Andre Maakeri põnevas seades, kus Randalu klaveri keskmistel oktaavidel mürgeldas ja ka Ahto Abner trummisooloks sõna sai. Rääkimata sellest, et Tafenau tundis end sambarütmis palas sopransaksofoni soolot mängides kui kala vees.

Mõistagi ei lasknud publik muusikuid ära ilma tagasi kutsumata. Lisalooks esitati Laura Junsoni juba hitiks kujunenud laul Artur Alliksaare tekstile „Kes sind on näinud“. Erakordne ja südamlik kontsert jättis kuulaja hinge kauaks sooja tunde.

Vene Kultuurikeskuses 25. aprillil kell 19.00
Hedvig Hanson Group
Hedvig Hanson – vokaal
Kristjan Randalu -  klaver
Andre Maaker – kitarr
Ahto Abner – trummid
Ara Jaraljan - kontrabass

Varasemate heliplaatide põhjal on Rebecca Kontus loonud endast mulje kui heast lauljast, kellele on omane tugev hääl ja selge diktsioon, ning kelle muusika kõlab huvitavalt. Läksin kuulama, mida põnevat on ta ette võtnud uuemate ja vanemate koraalidega, mille populaarsus rahva hulgas eelnevalt küsitluse teel kindlaks tehti, et neile seejärel uus kaasaegne nägu anda.

Seaded olid tõesti vaimustavad: kord mõtlikult jazzilikud, kord reipalt funkivad. Kas laulude viisid püsisid traditsiooniliste koraalimeloodiate juures, või olid needki teinud läbi uuenduskuuri, ei oska öelda, sest minu jaoks polnud enamik kavva võetud lauludest tuttavad. Märkasin vaid, et Rebecca nii mõnelgi puhul meloodiat laulu jooksul varieeris, ning see mõjus meeldivalt ja värskelt.

Väikese kivi heidaksin siiski lauljatari kapsaaeda, kes kippus eesti keelele omaseid lause- ja sõnarõhke esituse käigus ignoreerima. Vahest tulenes see muusikakesksest mõtlemisest, mille tulemusena eesti keelele iseloomulike nüansside tunnetamine ja lauldes kuuldavaks tegemine tahaplaanile jäi. Seetõttu mõjus eesti keel Kontuse suust veidi puiselt ja leidus hetki, mil ta laulis iga sõna, vahel isegi silpi, justkui eraldi, mitte ühtse mõtestatud fraasina. Sama tendentsi olin täheldanud ka äsja ilmunud ja kontserdiga sama nime kandva plaadi „Võin ma tulla“ puhul.

Kontsert tervikuna läks aga suurepäraselt korda. Lõviosa tänusõnadest kuulub sel puhul enamiku seadete autorile Matis Metsalale, kuid paar lugu on seadnud ka Marek Talts, Rebecca Kontus ja Peedu Kass. Viimase seaded meenutasid oma tummise, kuid laulva bassipartii poolest Kassi enda kirjutatud loomingut.

Oma osa mängisid siin ka igaühe esitused. Kontserdi õhtuks oli lauljataril seljataga nädalapikkune heitlus haigusega, mis oma jälje kohati ka tema häälele jättis. Sellele vaatamata ei tulnud Kontusel puudu ei hääle jõust ega ilust ning laulude lõppudesse lisasid värvi scat-improvisatsioonid. Ahto Abner trummide taga mängis teiste suhtes äärmiselt tähelepanelikult ja nüansirikkalt ning oli lausa diskreetsus ise. Marek Talts saatis kitarrikeeltelt lendu võnkuvaid kõlapilvi, millesse torkas teravamaid helisid Danel Aljo saksofon. Matis Metsala soleeris vaheldumisi klaveril ja süntesaatoril ning muusikaliseks vundamendiks ladus Heikko Remmel toekaid kontrabassihelisid.

Õnnestunud kombinatsioon rahuliku loomuga koraalidest ja kevadiselt kepsakatest rütmidest andis kokku tubli annuse kaasaegset jazzi.

Oleviste kirikus 24. aprillil kell 18.00

Rebecca Kontus „Võin ma tulla“

Rebecca Kontus Quintet

Heikko Remmel – kontrabass

Marek Talts – kitarr

Ahto Abner – löökpillid

Matis Metsala – klahvpillid

Rebecca Kontus - vokaal

Kuidas turnee seni kulgenud on?

Suurepäraselt. Meil on olnud väga lõbus, hästi toredad esinemispaigad, palju on nalja saanud, publik võtab väga hästi vastu.

Kus on Euroopa parim jazzipublik ja milline see üldiselt on - kas jazzi kuulavad peamiselt vanad või noored, mehed või naised?

Poolas ja Riias oli hästi palju rahvast. Kuna olen publiku poole põhiliselt seljaga, siis ma väga ei näe, aga Poolas näiteks on palju noort jazzipublikut.

Euroopa Jazziorkestrisse saadab iga maa oma parimad noored muusikud. Kas tase tundub ühtlane?

Viimasel ajal on järjest ühtlasem. Võibolla mõned aastad tagasi ei olnud Lõuna-Euroopas ja Balkanimaades nii head jazzialast haridust, aga nüüd saab kõikjale üle Euroopa õppima minna, seetõttu on muusikute tase viimasel ajal ühtlustunud, võib öelda, et suurt vahet ei ole.

Olete praegu Metropolias pop- ja jazzmuusika õppekava juht, mis eesmärke peamiselt silmas peate?

Ma püüan olla natuke ajast ees. Püüan mõista, mis tulevikus saama hakkab ja sellele vastavalt pakkuda noortele sellist haridust, mis neil aitaks tulevikus tööd leida, muusikuna lihtsamalt oma karjääri luua. Muidugi hoolin ma väga, et muusika, mida nad teevad, oleks kvaliteetne.

Kas mingi konkreetne kool on eeskujuks?

Ma ei arva, et oleks olemas ideaalset kooli. Iga riik on erinev, seega see, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Aga hoiame lähedasi suhteid näiteks Berklee College of Music'iga USAs ja mõnede koolidega Euroopas.

Helsingis õpivad jazzmuusikat ka mitmed eestlased – kuidas neil läheb?

Eks nad peavad ju ikka samad eksamid ära tegema, mis soomlased. Järelikult on nad ka sama head.

Mis on Teie arvates kõige huvitama jazzieluga maa või regioon Euroopas?

Võib-olla tuleb see sellest, et olen ise Soomest, aga ma ütleks, et Põhjamaad – Rootsi, Norra, Soome, Taani. Seal on mingi huvitav muusikaline omapära ja ma leian, et jazzis on see väga oluline, kuna omanäolisus viib jazzi edasi ja hoiab seda elusana.

Kas jazzmuusikas, näiteks EJO puhul, on rahvuslik taust ikkagi kuidagi kuulda?

Ma arvan, et on küll muusikat, mis kõlab ilmselgelt näiteks soome- või norrapäraselt, aga jazz ise on ikkagi rahvusvaheline. Eks see on teatud segu mõjutustest. Võib-olla on kellegi mängu järgi raske öelda, milliselt maalt ta konkreetselt pärit on, aga midagi kohalikku tuleb mängus välja küll, ma arvan, et regiooni tunneb ikka ära. Näiteks Põhjamaad, Kesk-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Balkanimaad.

Lisaks Teile on EJO tänavuaastaseks heliloojaks Raul Sööt. Kuidas tema muusika tundub, kas on kuidagi Eesti moodi ka?

Ma teadsin muidugi kohe, et meie muusika on väga erinev. Ma ei nimetaks seda võib-olla eriliselt eestilikuks muusikaks, peale ühe loo – "Jäälõhkuja poeg". Võiks öelda, et tal on minuga võrreldes ehk kaasaegsem stiil. Mina pean enda taustaks – ehkki olen valge soomlane – afroameerika muusikakultuuri. Just sel alal sain hariduse.

Mis Te sellest arvate, et orkestrisse võib ühelt maalt rohkem esinejaid saata kui mõni neist on naissoost? Mitu naist praegu üldse orkestris on?

Praegu on meil naisi viis. Mõned aastad tagasi oli selline olukord, kus pidi rõõmustama, kui ükski oli. Professionaalsete jazzmuusikute hulgas on naisi endiselt vähe, aga see arv kasvab, mis on minu arvates väga positiivne. Ehkki mulle ei meeldi, et muusikat kuulates tehakse sellest mingi eraldi teema, kas keegi kõlab kuidagi teisiti oma soo tõttu, on minu arvates muusika jaoks positiivne, kui orkestris on erineva rahvusliku ja haridusliku taustaga erinevast soost inimesi.

Kuidas orkestris nii erineva taustaga inimesed klapivad, kas läbisaamine on hea või Teil dirigendina on mingeid probleeme lahendada ka tulnud?

Alati on mingeid asju vaja läbi rääkida, see on tegelikult osa dirigendi tööst. Näiteks kui kellelgi on mingite lugudega raskusi, on vaja soolosid ümber jaotada või midagi sellist. Aga seekord mingeid erilisi probleeme pole olnud. Hästi palju naerda on saanud, kuna orkestris on palju hea huumorimeelega muusikuid.

Esitati sissemängitud repertuaari, säilitades ettekandes värskuse ja tuues sära pimedasse klubiatmosfääri. Laulja mõjus veetlevalt oma nõtkes liikumises ja hästidoseeritud dialoogis publikuga. Bassimängija James Werts panustas esinemisse nii viiekeelsel basskitarril kui ka vokaalselt.

Huvitav on Denise Fontoura Band'i puhul see, et kuskilt ei ole kinni hakata – nende muusika sobib igaühele. Ei ole pealetükkiv ega äärmuslik, samas on kooslusel selgelt väljakujunenud stiil. Iga muusiku individuaalsus leiab rakendust, tükkimata esile.

Läbi kontserdi võis kuulda osavaid soolosid kõigilt bändiliikmetelt, ent pigem mängiti siiski meeleolumuusikat, kui et püüti publikut oma virtuoossusega rabada. Ansambel oli harjunud koostöös, andes üksteisele ruumi ning viies lood tervikliku narratiivina läbi.

Mida rohkem õhtu edenes, seda enam läks esinemine interaktiivseks ja ka publik käima. Intiimse õhkkonnaga pooldeklameeritud lauludest kasvas välja ohjeldamatu tants. Teisipäevaõhtused Clazzi külastajad võisid meelelahutusega rahule jääda ning päikselise Brasiilia rütmid endaga kargesse kevadöösse viia.

Brasilian Night

26. aprill, Clazz

Denise Fontoura Band: Denise Fontoura (vokaal), Jei Virunurm (kitarr), James Werts (bass) ja Dmitri Nikolajevski (trummid)

Nagu ma olen kuulnud, viis teid UMA meestega kokku Markus Reuter. Kuidas täpselt see juhtus?

Me oleme Markusega töötanud koos ja mõtteid vahetanud väga erinevate stuudioprojektide raames. Markus oli sage külaline Ronini kontsertidel ja kuna ta samal ajal tegeles UMA “Civitas Soli” plaadiga, mainis ilmselt mind UMA-le, mille eest ma olen talle väga tänulik. Nii ma hakkasingi UMA-ga koostööd tegema ja uusi helimaastikke avastama, mis kulmineerus albumiga “Hymn to Undiscovered Land”.

Aleksei ja Robert on väga kihvtid muusikud. Nende muusikaline silmaring on märkimisväärne, kusjuures neil on ju nii jazzi, klassikalise muusika kui ka Eesti rahvamuusika taust. Lisaks sellele on nad tehniliselt imeosavad. Lisagem sellele veel aastatepikkune kogemus, avatus ja uudishimu ning seda kõike kokku liites saamegi fantastilised lavapartnerid. Kui tuuril oleme, räägime kõik mingeid vahvaid lugusid või juhtumisi.

Te olete muusikuna tõeline maailmarändur, reisinud Ladina-Ameerikas ja Aafrikas.

Lapsena alustasin ma trummarina, kuid avastasin siis, et on ju olemas terve hulk igasugu muid löökpille, mis on vähemalt sama huvitavad. Mõtlesin, et pean minema allikate juurde, et omandada õige mänguviis. Youtube’i siis veel ei olnud. Veetsin Aafrikas ja Kuubas kuid, et teha süvitsi tutvust sealsete kultuuridega. Hiljem haaras mind flamenko, millel on teatavasti ainulaadne rütmiline struktuur.

Kuhu ma ka ei ole reisinud, igal pool on tunda seda, et muusika on otseses ühenduses inimestega, nende mõistuse ja kehaga, hinge ja vaimuga. Minu jätkuval muusikalisel rännakul olid need kogemused väga olulisteks vahepeatusteks.

Kontserdil ol väga põnev näha, kuidas esmapilgul lausa ootamatu kombinatsioon Siiri Sisask-UMA vaikselt, aga järjekindlalt tööle hakkab ja kuulaja jaoks täiesti uued horisondid lahti rulluvad. Kuidas Siiri Sisaski väga eestipärane ja osaliselt rahvatraditsioonil põhinev muusika teile tundub?

Suur rõõm oli Siiriga lava jagada. Ta suudab oma häälega tõepoolest midagi väga erilist edasi anda. Ta rääkis, et elab kusagil puhtas looduses, kus on palju puid ja palju ruumi. Ja tõepoolest, see on tajutav ja vaimusilmas ette kujutatav, kui tema muusikat kuulata, isegi kui eesti keelest aru ei saa. Just Eesti loodusmaastikud kerkivad kujutlusse. Püüan edaspidi kindlasti end tema muusikaga veelgi enam kurssi viia.

Te olete suur elektroonikasõber ja mängite ka elektroonilisi löökpille. Miks?
Kasutan elektroonikat kõikvõimalikes situatsioonides, vahel rohkem, vahel vähem. Mõnedes olukordades aitab arvuti ja elektroonika väga täpselt väljendada seda, mida tahad. Mäletan, et kui tegin selles vallas alles esimesi arglikke samme, olid kõik vahendid üsna raskesti käsitletavad, aga praeguseks on tehnoloogia arenenud nii kaugele, et piisab mõnest kaasaskantavast vidinast, mis on pealegi niivõrd paindlikud, et võid mõelda muusikale ja mitte enam tehnilistele nüanssidele.

Milliseid programme te kasutate?

UMA puhul Ableton Live ja Korg Wavedrum.

Nägin Teid esmakordselt kollektiivis Ronin, mida on mul olnud võimalus kaks korda ka laivis näha. Kui kuulan UMA-t, siis ausalt öeldes kuulen seal ka natuke Roninit, vähemalt kusagil taustsüsteemis…

Ronini kohta olen alati öelnud, et tegu on tõelise bändiga. Kümme aastat tagasi otsustasime kokku tulla ja oleme selle aja jooksul tohutult arenenud. Muidugi tundsime üksteist juba lapsepõlvest – elasime Nik Bärtschiga samas kvartalis ja mul oli Kaspar Rastiga sama trummiõpetaja. Lisaks mahukatele tuuridele USA-s, Euroopas ja Jaapanis mängime me igal esmaspäeval Zürichis EXIL klubis, nüüd juba kuus aastat! See on parim mõeldav koht, kus oma muusika kallal tööd teha. Väga tähtis on kujundada teatud heliesteetika ja muusikaline kontseptsioon.

Ronin ja UMA ei ole võrreldavad, kuigi sarnasusi muidugi võiks leida. Ronin saab väga head vastukaja ja ansamblit kutsutakse pidevalt tippjazzifestivalidele Montreali, Portlandi jne. Meie pundis on lisaks valguskunstnikule ka professionaalne helimees. See kõik nõuab head logistikat. UMA strateegia on praegu teine, aga ma usun, et Aleksei ja Robert saavad tulevikus selle projektiga seoses teha koostööd paljude maailma tippudega.

Proovides tuleb just Robert pidevalt välja mingite ideedega, mille puhul ma taban end mõtlemast: “See vääriks nüüd küll ülemaailmset levitamist!”

Minu jaoks on muusika üks suur avatud universum. Ronin ja UMA ei kuulu samasse päikesesüsteemi, kuid nad kuuluvad samasse galaktikasse.

Tunne tekkiski ja puudutas igaüht erinevalt. Kuigi esireas pingil istunud lapsed lõpuks lauluga hellalt Unemaale läkitati, mõjusid nood vaiksed viisid täiskasvanule hoopis teisiti. Kristalselt heliseva kellamängu haprad helid jätsid kuulaja hardunult õhku ahmima ning elu imede üle juurdlevad laulusõnad sundisid enese hingepeeglisse vaatama.

Peeglist võis leida end eelkõige vastne lapsevanem, sest praegusel eluperioodil on ka muusik ja helilooja Kadi Uibo selles rollis. Luuletaja Mathura'lt sõnu laenates küsis ta: „Täherändur, kust Sa tuled?“ ja imetles tolle ränduri ümber tekina mähitud tähetolmu. Et emad on ise lapsed, sobis sellesse ritta ka lähenevaks emadepäevaks kirjutatud laul, taas Mathura tekstile. Siin avas Eesti Õpetajate Meeskoori dirigendina tegutsev Uibo oma koorijuhi talendi ka käesoleva kontserdi publikule ja pani kõik kohalolijad vaid paari käeviipega kaasa laulma.

Mõistagi oli kavas ka üldisemale elutarkusele toetuvaid laule, mis jutustasid eluraskuste ületamisest ja kinnitasid kuulajale: „ära karda, sul on kõik, mis vaja, su aias kasvab armastuse puu“. Tegelikult räägivad kõik Uibo laulud palju enamast, kui neis sõna-sõnalt öeldud on. Ka täherändurina võib ju mõista ükskõik keda meist, sest kõik me teeme planeedil Maa tiire tähtede keskel.

Kuigi laulude sõnum oli üldiselt lihtne ja põhines aastasadade jooksul kogutud elamise tarkusel, mis meile kõigile tuttav on, oskas Uibo sõnadest ja muusikast luua niisuguse sümbioosi, mis puges igale kuulajale nahavahele ja kõnetas igaüht isiklikult. Pole siis ime, et siinkirjutajagi leidis oma silmist kontserdi lõppedes liigutuspisaraid.

23. aprillil kell 16 Mikkeli muuseumis

Kadi Uibo – laul, harmoonium, kellamäng, 7-keelne kannel

Noortel professionaalidel soome dirigendi Jere Laukkaneni juhatusel on seljataga kaks nädalat väldanud turnee Taani, Saksamaa, Poola, Rootsi, Norra ja Läti linnades. Ees on vaid Tallinna ja Turu kontserdid, mis jõuavad Klassikaraadio vahendusel Euroopa raadiotesse. Kontserdi salvestab ka Eesti Televisioon ja see on eetris 5. mail. Tallinnasse on jõudnud ka Euroopa raadiote jazziprodutsendid, kes kuulavad kontserti nii Tallinnas kui Turus, sest just nemad on soovitanud oma maa parimad muusikud orkestrisse, mis koguneb vaid kord aastas, et mängida alati uus ja põnev bigbändikava Euroopa jazzisõpradele.

Tänavune EJO turnee on eriline ja erandlik, sest kaks viimast kontserti toimuvad eri maades - Eestis ja Soomes. Ka muusika erandkorras pärit kahelt maalt - Eesti lood on kirjutanud siinmail hästi tuntud  helilooja-saksofonist-arranźeerija ja pedagoog Raul Sööt ja Soome poolt helilooja–bassist-dirigent Jere Laukkanen. Kavas väljendub tema kiindumus afro-kuuba rütmide vastu, Raul Söödi muusika seevastu on mõjusa isikupärase käekirjaga, kus oluline põnev kõlamaailm. Raul Söödilt tulevad ettekandele - Kandidaat - pühendatud valimisperioodil kogetud (grotesksetele) elamustele, karmikõlaline Outside Man, "Airy"on algselt kirjutatud EDBB-le, kuid helilooja seadis selle EJO-le uuesti, Jäälõhkuja poeg on kirjutatud orkestris osalevale andekale eesti bassistile Peedu Kassile mõeldes. Muide Peedu isa (samuti Peedu Kass) on jäälõhkuja kapten, sestap ka selline pealkiri, What is This Thing Called Love – Cole Porteri lugu Raul Söödi värskes arranžeeringus.

Alates aastast 1998, on orkestris osalenud 254 Euroopa muusikut ja korraldatud on 204 kontserti 30 Euroopa riigis, Põhja- ja Lõuna- Ameerikas ja Aasias. Eestlasi on eri aastatel orkestris osalenud seitse. Viimase kümnendi jooksul on orkestris mänginud Jaak Sooäär, Maria Faust, Kristjan Randalu, Kristjan Mazurchak ja sel aastal Peedu Kass. Tulge ja plaksutage kõvasti tema soolodele, et oleks nii kuulda kui näha. Euroopa Jazzorkester on esmakordselt Tallinnas ja see ON eriline sündmus!

Mees USA löökpillimängijate eliidist mängib erinevates stiilides nagu mainstream jazz, neo-soul, R&B, või hip-hop. Lisaks löökpillimängule on ta edu nautinud ka produtsendi, helilooja ja arranźeerijana.

Suure lava debüüdi tegi ta kahe ja poole aasta vanuselt isa bändis Pittsburgh'i Carnegie Hall'is. Viiesena esines ta Mike Douglas Show's. Teismelisena musitseeris ta juba koos oma generatsiooni muusikutega nagu Marcus Miller, Omar Hakim, Lenny White jt. Poogie's esimene "tõeline" kontsert toimus koos Aafrika staari Hugh Masakelaga. Jätkuvalt seob teda koostöö artistidega nagu Marcus Miller, Alex Bugnon, Victor Bailey,Erykah Badu jt. Trummari ja helilooja oma ansambel kannab nimetust Poogie Bell Band, sinna kuuluvad eliitklassi muusikud, kellega Poogie Bell on juba varem koos mänginud samade kuulsuste ansamblites. Ansambel on turneel oma värske CD „My America" soul-funk kavaga.

Trompetist Michael "Patches" Stewart mängis juba 16-aastaselt ansambliga„Marmelade". Pärast õpinguid Berkelee kolledźis tuuritas ta ja jagas stuudiot muusikutega nagu Quincy Jones, David Sanborn, George Duke, Rickie Lee Jones, Al Jarreau jpt. Seejärel oli ta Marcus Milleri parimatest parima- "best of bests" bändi liige ja samui on Marcus Miller produtseerinud ta viimase sooloalbumi. Veel on ta esinenud ansamblitega Earth Wind & Fire, Kenny Garret Quintet, Lionel Richie jpt.

Texasest pärit saksofonist Keith Anderson on mänginud Grammy võitnud albumitel artistidega nagu Nora Jones, Roy Hargrove , Erykah Badu. Ta on töötanud artistidega nagu Les McCannn, Al Jarreu, Kanye West, Marcus Miller jt.

Klahvpillimängija Bobby Sparks mängis orelit juba kolme aastaselt. Ta on esinenud ja salvestanud ikoonidega nagu Roy Hargrove, Marcus Miller, George Benson, Lalah Hathaway, Wayman Tisdale, Nancy Wilson jtp. Andeka produtsendina pälvis ta kaks Grammyt ( Kirk Franklin's "NuNation Project" ja Fred Hammond'i "Free to Worship".)

Koosseis

 

 

Poogie Bell - Drums

http://www.poogiebell.net

facebook.com/poogie.cb

Michael "Patches" Stewart - Trumpet

http://www.patchesstewart.com

Keith Anderson - Saxophones

http://www.fullofsoul.com/

facebook.com/saxoligist

Bobby Sparks - Keyboards

http://bobbysparks.us/

http://www.facebook.com/profile.php?id=10000068681729

Tiiu, pensionärist linnuvaatleja: „Nägin, kuidas vares Šnelli tiigi pealt järjest muudkui mõnepäevaseid linnupoegi nahka pistis. Võisid olla jääkoskli pojad, sest nad oskasid sukelduda. Oma kümme pojakest pistis nahka, ainult üks jäigi järele.“

Evi, pensionär: „Meie mängisime kord suvel lapselapsega maal aias jalgpalli, kui järsku pea kohal kümned varesed kogunema hakkasid. Tegid siginat ja saginat ja maandusid lõpuks mobiilimastile. Lugesin neid kokku 34! Kohe varsti peale seda algas suur torm.“ Peebu kommentaar: „See oli kriisikomitee!“

Kadriorg. Luigetiik, 23. aprillil kell 08.00

Priit Võigemast: „Käin nii harva kontsertidel. Ootuspärane oli küll, olen Johansonile varem ka sattunud. Ma pigem satungi kontsertidele, planeeritult ei käi üldse.“

Maris (31), siseaudiitor: „Pärast Mari Pokineni kontserti Kumus oli nii palju emotsioone, et tahtsin koju ära minna. Ilmselgelt oli õige mitte minna. Olen käinud Johansone koos vaatamas, aga niimoodi üksinda ei ole kunagi Jaaku näinud. Perekonnakontsertidel on harilikult ikka jutud ja kõik kokku on üks suur lugu, mitte erinevad palad, aga see siin on täitsa teistmoodi. Ja koht on väga lahe sellisele kontserdile!“

Jan (32), ettevõtte juht: „Hästi meeldis! Muusika läheb väga hinge. Pole kunagi varem tema kontserdil käinud, aga plaate olen kuulanud. Tuleks teinegi kord ja koos lastega!“

Dan (37), õpetaja: „See on minu Jazzkaare esimene kontsert. Super! Olen Johansoni varem ka esinemas näinud. Ta sobib sellist tüüpi kohta, „Estonia“ kontserdisaali näiteks ei sobiks üldse nii hästi.“

Rain (40), tõlk: „Kõik on hea. Vaata, kontsert oli tasuta, nii et ei saa hinnata ka, et kas oli oma piletihinda väärt. Jaak tuli mulle lapsena tänaval kogu aeg vastu. Ta pole üldse muutunud, ainult habe on ette kasvanud.“

Kohvik NOP, 23. aprillil kell 19.00

Mis on kõige raskem visuaalkunstiga tegelemise juures? Minu jaoks on ehk kõige raskem teha koostööd klassikaliste muusikutega, kuna neil on väga palju nõudmisi ning tuleb teha suuri kompromisse. Raske on ka valgustada muusikat, mis ei puuduta sind kuidagi ning ei tekita sinus tundeid ega ideid.

Milline on olnud kõige unustamatum esinemiskogemus?

Neid on palju. Kõige lahedamad on olnud muidugi suurtele rahvamassidele esinemised. Kuid võib-olla kõige omapärasem oli esinemine Leigo järvemuusikal. Tuleshow ning eksootiline esinemiskoht olid tõesti unustamatud.

Kas visuaalkunst sõltub alati muusikast?

Alati. Minu põhiline juhtmõte on, et inimesed ei ümise pärast kontserti valgust. Ehk siis valgus on alati taustaks ning pigem illustreerib toimuvat. Raske on muidugi jääda tahaplaanile, kuid visuaalid ei tohiks juhtida liigset tähelepanu endale, siis jääb ju muusika kuulamata. Tuleb hoida madalat profiili, kuidas samas anda endast kõik.

Kas teate, mis esinemisel hakkab juhtuma või pigem improviseerite?

Improviseerin. Ma umbes tean muidugi, kuhu ma välja jõuan ning mingid kombinatsioonid on mul juba välja vaadatud, kuid mis moodi see sinna jõuab, selgub protsessi käigus. Palju materjali annavad mulle infrapunakaamerad – live filmimine ning reaalajas pildi töötlemine hakkab järjest rohkem saama visuaalkunsti lahutamatuks osaks.

Mis on parim ning halvim külg Teie ametis?

Parim külg on loomingulisus. Mõnikord lähed nii oma tegemistesse sisse, et tuleb kananahk ning sellised hetked pakkuvad rahuldust. Kuigi tõtt öelda looduse enda valgusega ei saa võrrelda ühtegi prozektorit. Päike ning tuli on lihtsalt niivõrd erakordsed, et tahaks jätta oma tegemised mõnikord sinnapaika – sellesarnast ei suuda inimene kunagi luua.
Halb külg on võib-olla väga pikad reisid ning väsimus.

Kas saate oma tarkvara 100%liselt usaldada?

Ei, arvuti softi peale ei saa kunagi kindel olla. Väga tihti jookseb programm kokku või siis tekivad muud tehnilised probleemid. Kuna ma 90% ajast teen nii visuaale kui ka valgust, siis saab tuledega varjata ning lahendada kiiresti ja nähtamatult problemaatilisi olukordi. Mõnikord aga lülitan meelega kõik tuled välja, mõjub hästi!

Mis on Teie lemmikuim kontroller ja miks?

Ma kasutan Lemurit ning see sobib mu softiga suurepäraselt. Kuigi mõnikord tahaks füüsiliselt nuppu keerata ning tunda seda oma käte all. Kuid Lemur on suurepärane kontroller ning ta on mind elus väga palju aidanud.

Mari Pokineni kontserdi ootuses oli mul silme ees mälupilt inimesi tulvil Kanuti Gildi saalist, kus musitseeris üks teine Mari, tänavu aasta naisartisti tiitlile kandideerinud Mari Kalkun. Midagi sarnast kordus KUMU-s 23. aprilli õhtupoolikul, kui laulvat näitlejat Pokineni ning ta kolleegi Ott Kartaud oli tulnud uudistama sedavõrd palju inimesi, et isegi, kui vabu istekohti jäi, siis vaid mõni üksik.

Populaarsuselt ei jää Pokinen usutavasti Kalkunile palju alla, kuna Estonian Air’i reklaamklippi sattunud laul „Sõpradele“ (jällegi, kas polnud sarnane pealkiri ka ühel Jaan Tätte lauludest?) on rahva seas saanud hitiks, nii et seda suisa mobiilihelina kujul endale hankima on hakatud. Asjaolus, et oma algse sõnumi poolest vististi kommertsmaailma ahvatlustele igatpidi vastu sõdida püüdev laul on mingeid teid pidi ikkagi rakendatud sellesama kommertsmaailma teenistusse, on muidugi omajagu irooniat. Aga see ei puutu asjasse.

Võrdlus Mari Kalkuniga aga ei pea päriselt vett, kuna Pokineni looming ja esitusviis on Kalkuni regilaulu- ja rahvatraditsioonitaustalisusest küllaltki erinevad. Kuid Pokinengi teab, et kuigi häälest ära minna tavatsevad kitarrid sobivad ju nii imehästi lugude vestmiseks, ütleb üks poolhäbelik naeratus rohkem kui tuhat sõna.

Lubatagu Pokineni laule siis nimetada parema termini puudumisel kodumaiseks intelligentseks popmuusikaks – just sääraseks, mis raadios kõlades jaama vahetama ei sunni ja teatud situatsioonides, kui leidub võimalus aeg maha võtta, erkudele õige meeldivat toimet avaldab. Selline pealtnäha vaikne, vagur ja turvaline – nagu eestlase iseloom üldiselt.

Pokineni väitel oli see läbinisti mõtlik ja mahe kontsert pühendatud armastusele. Kartau otsekui tõrrepõhjast kostuv bassihääl tasakaalustas Pokineni tämbrit. Mõlemad mängisid kitarri ja Kartau näppis hetketi ka klaverit.

Muusika jäi tekstide üle domineerima, kuigi tekstid on Pokinenil kahtlemata vähemalt sama oluliseks mõeldud. Paar tähelepanekut siiski – nii mõnelgi juhul pöördus ta oma lauludega publiku poole mitte intiimses sina-, vaid teie-vormis. Teatritemaatika kumas läbi Pokineni mõtiskluses „lavast, mida kutsume eluks“. Lauljanna looduslähedusest kõnelesid nii mitmedki read.

Laulev näitleja Pokinen on andekas ja mitmekülgne noor naine. Laulmist tundub ta tõsiselt võtvat, sest hiljuti sai maha kuuldavasti sama menukate värske plaadi esitluskontsertidega. Mulle on ta jäänud aga meelde positiivses mõttes just teatrilavalt, nimelt Ibseni „Hedda Gablerist“ Thea Elvstedi rollis, eelkõige suurepäraselt teeseldud, tegelaskuju tahtejõuetust allakriipsutava, takerduva diktsiooni poolest. Kindlasti saab temast tulevikus särav nimi eesti kultuurielus, kummale tegevusalale ta ka ei keskenduks. Räägitakse, et vaga vee all pidavat sügav põhi leida olema.

KUMU auditooriumis 23. aprillil kell 17.00
Mari Pokinen, laul, kitarr
Ott Kartau, laul, kitarr, klaver

Joel Remmel kui üks põnevamaid noori talente Eesti jazzis on viimasel ajal aina enam kõneaineks saanud. Seega oli ootuspärane, et seni peamiselt sideman’ina teistes gruppides ning ka plaatidel figureerinud pianist tuli tänavuseks Jazzkaareks välja päris oma ansambliga, mille repertuaar kujundatud suuresti Remmeli näo järgi. Triosse, mis esines laupäeval Kadriorus, kuulusid veel Joeli noorem vend Heikko-Joseph Remmel kontrabassil ja Aleksandra Anstal löökpillidel.

Kõigi kolme puhul on ilmselgelt tegu tõekspidamistelt ja väärtushinnangutelt sarnaste, ühes rütmis hingavate muusikutega. Trio esitas läbisegi Joel Remmeli ja Aleksandra Anstali loomingut ja kontserdi üldine tonaalsus oli viidud kooskõlla lihavõtetele sobiliku harda meeleoluga. Pühadele kohast pidulikku olekut õhkus muusikuist alates hetkest, mil nad publiku ette astusid, pakkudes tunni jagu üsnagi keerulise harmooniaga palasid, tihedat nüüdisjazzi, sädelevaid sillerdusi ja puhast energiat.

Kadrioru Kunstimuuseumi akustika sobib ilmselt muusika jaoks Tallinna muuseumidest kõige paremini, korraldatakse seal ju regulaarselt ka klassikalise muusika kontserte. Ruumi kaja andis muusikale mitmedimensioonilise ilme, ent mõned nüansid läksid just sellesama kaja tõttu ka kaotsi, iseäranis seal, kus heli oli valjem ja kompositsioonid oma kulminatsiooni leidsid.

Eraldi tõstaksin esile trio kõige kogenumat liiget Aleksandra Anstali, kes ikka ja jälle paistab silma oma äärmise leidlikkusega erinevate kõlavärvide väljatoomisel, rakendades peaaegu kogu mõeldavat löökpilliarsenali. Teatud delikaatsus ning samas oskus ka ainult harjadega anda vajalik aktsent ning lüüa otsustav tempel kogu helipildile. Tema hüpnotiseeriv-müstilise kompositsiooniga „Humble Master“ resoneerus ilusasti seade vanale koraalile, milles koraali struktuur tundus tahumatule kõrvale küll tundmatuseni deformeerunud olevat.

See oli üks neid kontserte, mis lõppes enne kui pidanuks – vähemalt tunne jäi, et kas või veerand tundi oleks veel ära kulunud, et anda täpsem ja adekvaatsem hinnang toimunule. Kindlasti oli tegu aga ühe kõige enam jazzi iseloomule vastava kontserdiga „muuseumipäeval“.

Kadrioru Kunstimuuseumis 23. aprillil kell 14.00
Joel Remmel Trio:
Joel Remmel, klaver
Aleksandra Anstal, löökpillid
Heikko-Joseph Remmel, kontrabass

Kontserdi kõrgpunktiks nimetaksin Weekend Guitar Trio etteastet, milles instrumentalistid, elektroonika ja valgusshow muljetavaldavas ühtsuses tegutsesid. Faktuuri tihenemised või järsud naasmised napi algmotiivi juurde peegeldusid selgelt visuaalis. Pärast kajaefektide ja loopimisega täidetud lõiku saadi kitarride unisoon värskelt kõlama – ja kohe näidati meile ka pea lagedat seina äsjanähtud eri elementidest ja struktuuridest küllastunu asemel. Valgusshow meenutas Walt Disney joonisfilmi „Fantaasia“ aastast 1940, ainult et siin ei illustreerinud abstraktsed kujundid mitte Beethovenit ja Stravinskit, vaid norra elektronmuusiku loomingut. Aga mitte vähem tabavalt.

Ka WGT remix Eivind Aarsetilt, Arve Henriksenilt ja Erik Honorélt oli mõjuv. Vilistamise, veeklaasi ääre hõõrumise ja salvestatud kitarrihelide kokkumiksimises esitati üht ja sama heli või akordi, meenutades eelmisel õhtul kõlanud Tarnopolski Pärdi-teemalist teost. Teine veeklaas oli häälestatud 2/3 tooni madalamale, edasi jõuti kromatismideni ja nendest sujuvalt kitarritrio temaatilise materjalini. Edasi arenes remix metallkandiku löömise ja mikrofoni „testimiseni“ läbi trompeti lausutud eestikeelsete sõnadega „üks, kaks, kolm“. Muusikute leidlikkust oli põnev jälgida ning ka kuuldeelamus oli meeldejääv.

Valgusshow's esines sageli antropomorfseid elemente, mõnikord kergemini äratuntavalt, teinekord peidetuna. Valdavalt kujutati lavalolevaid muusikuid ja nende liikumist, aga inimkujud ja -näod sulandusid kujunditeks ja tekstuurideks. Siin võib tõmmata paralleeli kõlanud muusikaga, kus igaüks võis kuulda erinevaid asju ja tõlgendada neid omamoodi, arvestades autori olemasoluga ja erinevusega esitajast või mitte. Kuulajal oli valikuvabadus näha pildis ideed või inimest, igaüks endale sobival kujul.

Kontserdi esimeses jaos kuulsime Jan Bangi muusikat albumilt „...and poppies from Kandahar“. Muusika oli pretensioonitu, pakkudes kuulajale võimalust mõttemängudeks ja elamust ka siis, kui ei jälginud pingsalt esituse kulgu. Miinuseks võib pidada, et salvestus ja elektroonilised efektid on siiski suures osas surnud muusika ning märgatav osa publikust lülitab end mõne aja möödudes lihtsalt välja ja tunneb tüdimust. DJ oli jätkuvalt helipuldi taga hämmastavalt osav, kuid võrreldes kolmapäevase kontserdiga oli vähem tunda soovi publikule muljet avaldada ja rohkem sisemiselt veendunud kontseptsiooni läbiviimist.

J. Peter Schwalmi teostatud remix jäi ehk kõigist neljast kahvatuimaks, pakkudes publikule eelnenuga väga sarnast poolmeditatiivset seisundit. Põhjuseks võib olla ka, et eelmisel kontserdil töödeldi akustilisi instrumente, aga nüüd oli juba lähtepunkt elektrooniline.

Punkt Tallinn
Neljapäev, 21. aprill Mustpeade maja
Jan Bang (elektroonika)
J. Peter Schwalm (elektroonika)
Weekend Guitar Trio koosseisus Robert Jürjendal, Tõnis Leemets, Mart Soo (kitarrid, elektroonika)
Eivind Aarset, Arve Henriksen, Erik Honoré (elektroonika)