JK: Poogie Bell Band võttis vabalt
Bändi lavaline vabadus torkas silma juba päris alguses. On huvitav, et osad kooslused meeldivad ja tunduvad kindla peale minekuna juba enne esimese loo algust. Bänd tuleb lavale ja juba kukub kuulajal kivi südamelt, sest hea meelelahutus on kindlustatud.
Boogie Bell Band võlus vahetu enesekindlusega. Artistlikud maneerid ei ole lõpuni õpitavad, heaks šõumeheks olemine eeldab lisaks heale muusikuks olemisele ka õiget lavageeni. Kui esineja armastab laval olla ning seda ilmselgelt ka välja näitab, siis võtab publik tema seisukoha hoobilt üle. Kõik ju tahavad saali tulles elamust saada. Kui bänd pakub aga lisaks muusikaelamusele ka lisaelamust oma lavakäitumise ning publikuga sinapeale saamise osas, on maksimumpunktid kindlustatud.
Poogie Belli grupp võttis laval olemist vabalt ja mõnuga. Veidi jänkilikult see stiil ju mõjus à la „Hello, Tallinn, kohe sõidame teist kõigist teerulliga üle!”, aga vähemasti bändiga samale lainepikkusele saamine käis seeläbi vägagi kiirelt ja valutult. Pealegi ei jäänud teerull võimsa ja vallutava rütmibiidi näol ju ka tulemata.
Atmosfäär oli õige juba esimesest loost peale. Poolehoid oli bändile kindlustatud alates ansamblijuht Belli avasõnadest, mida ta ülearuste viisakusmaneeridega lihvima ei hakanud. Kelmikas ma-tean-küll-et-ma-teile-meeldin puusanõks ja õhumuside sihtkohta markeeriv patsutus iseenda põsele tegid oma töö, mille tagajärjel ülessulanud publik hakkas rõõmsalt päid nõksutama juba esimese loo vältel.
Eksootika oli omaette märksõna. Eestlastele näivad meeldivat teistmoodi välimusega muusikud – parem kui nad oleks võimalikult kaugelt tulnud, teist värvi nahatooniga ja visuaalselt efektsed, näiteks suurte kullast kõrvarõngastega. Belli ansambliliikmetel oli pakkuda kõike, mis vaja. Nii muusikat, välimust kui lavasarmi.
Muusikat tegid nad täie rauaga. Hoogne ülevõimendatud baasrütm, mida genereeris ansamblijuht Bell ise ning Bobby Sparks (kõrvarõngastega sell), kelle klahvpillidel täitsid Vene Kultuurikeskuse saali juba kahekesigi nõnda, et õhk oli helidest paks. Kui sinna otsa lisandusid veel Michael Stewarti vulisevad trompetisoolod ning Keith Andersoni enesekindlad saksofonihelid, oli pilt täiuslik.
Elurõõmu ja värve oli kontserdis küllaga. Võib-olla mõjus etteaste intensiivsus veidike isegi väsitavalt, kuid kindlasti ei saa öelda, nagu poleks see kuulajat puudutanud. Omadesse mõtetesse vajuda polnud lihtsalt võimalik, sest muusika haaras kõik meeled.
Bänd mõjus mõnusalt dünaamilisena. Ei seisnud muusika paigal ega olnud staatiliselt oma asendites kinni ka muusikud. Õigupoolest oleksin ka ise tahtnud asja vabamalt võtta ja püstijalu muusikaga kaasa õõtsuda, aga kontserdi formaat ja nummerdatud istekohad seda ei võimaldanud. Igatahes meeled häälestas bänd oma lainele vägagi hästi – ning üha edasi nõksuvad pead minu ümber reetsid, et ma ei ole oma vaimustuses üksinda.
Vene Kultuurikeskuses 28. aprillil kell 21.00
Boogie Bell Band
Poogie Bell - löökriistad
Keith Anderson - saksofon
Bobby Sparks - klahvpillid
Michael “Patches” Stewart - trompet
