Jazzkaar

JAZZKAAR ESITLEB

Iisraeli bassist toob jazzmuusika mitu sammu kuulajale lähemale.

Kahe omanäolise muusiku kooskõla, žanrite kohtumise pinge.

Energiapomm ja flamenco-uuendaja, kaasakiskuv esineja laval.

Energia, improvisatsioon ja sületäis üllatusi - ehtsad prantslased.

Noor saksofonist armastab põhjamaist kõlatüünust.

Kiiresti ja üha kõrgemale kerkiv lauljatar esitleb oma uut projekti.

Maailmanimega Austria kitarrist on fantaasiaküllane komponist ja muusik.

Pop-jazzi suurkuju ja teerajaja, legendaarne muusik süntesaatoril.

ARTIKKEL

03-12-2008

Jõulujazz: Rajaton astub mööda oma rada

Ansambel Rajaton õigustab oma nime täielikult - piirid erinevate häälte vahel ansambli koosseisus on hägusad ja ühtesulavad. Küllap on selle saavutuse taga ansambli 11 aastat kestnud koostöö, kuid kindlasti ka lauljate individuaalne meisterlikkus, arvab Marje Ingel.

Soome vokaalansambli Rajaton liikmeid ühendab sügav huvi muusika vastu. Valinud oma instrumendiks inimhääle, tegelevad nad kõigi muusikastiilidega, eelistamata klassikat popile või jazzi folgile.

Kontserdist annab ülevaate Marje Ingel.

Inimhääle kohta on öeldud, et see on kõige piiramatum instrument. Küllap selle järgi on oma nime võtnud ka Rajaton (eesti k. "piiritu"). Osalt on see õige, inimhäält ei piira tempereeritud häälestus (nagu klaveril), samuti on inimhääle tämbrilise varieerimise võimalused suuremad kui paljudel instrumentidel.

Üks pill, millele inimene vähemalt hääleulatuselt ja võimsuselt kindlasti alla jääb, on orel. Rajaton suudab orelile aga märkimisväärselt konkurentsi pakkuda. Tõepoolest, Rajatoni kõla oreli lummusega võrrelda pole sugugi kohatu. 1. detsembril Kaarli kiriku kontserdil hakkas esmalt kõrva, kui võimas sügava tämbriga bass neil on. Jussi Chydenius on ansambli tugisammas mitmes tähenduses: ta on ansambli asutaja ja üks heliloojaid ning loob bassina kogu kõlapildile kindla aluse.

Oreliga on Rajatonil ühist veel niipalju, et nende laulu kuulates jääb sageli mulje, nagu tooks kõik need helid kuuldavale üksainus heli tekitav instrument, raske on kontserdil jälgida, kes missugust osa laulab. Selles mõttes õigustavad nad oma nime täielikult - piirid erinevate häälte vahel ansambli koosseisus on hägusad ja ühtesulavad. Küllap on selle saavutuse taga ansambli 11 aastat kestnud koostöö, kuid kindlasti ka lauljate individuaalne meisterlikkus.

Vastavalt vajadusele sulavad nad teiste saatehäältega kokku ühtseks ansambliks või eristuvad soolorollis, laulavad maheda tämbriga jõululaulu või imiteerivad erinevate elektripillide teravaid kõlasid.

Rajaton ei suuda ehk kõike, aga ta suudab vaieldamatult palju. Kuulajale ei pakuta (vähemalt mitte sellel kontserdil) peadpööritavalt tehnilist scat-laulu ega rõhutata ühe staarsolisti omapära. Ühtki ansambli liiget ei tõsteta teistest rohkem esile - isegi laulude vahele räägitavad selgitused ja repliigid on omavahel võrdselt ära jagatud. Omamoodi abikäsi ulatatakse ka uudishimulikule kuulajale, kes püüab jälgida, millal ja mida keegi laulab.

Keerukate seadete virvarris, kus vokaalpartiid kohati nö risti lähevad ja kordamööda ühe või teise häälega grupeeruvad, liiguvad Rajatoni liikmed mööda lava mitte show eesmärgil, vaid sageli just sedamööda, kuidas erinevad hääled omavahel liituvad või solisti- ning saaterolle vahetavad. Publiku poolelt vaadates näeb see välja nii, nagu peaksid paar lauljat ülejäänud rühma suhtes eraldi seistes mingit salanõu või nagu vaidleksid paar lauljat omavahel, samal ajal kui kõik ülejäänud neid tagaselja hukka mõistavad. Aga see on ainult kontserdi visuaalne pool.

Lõppkokkuvõttes sujub Rajatoni kontserdil nii laul kui liikumine nii, et selle taga ei aima kuulaja mingit pingutust. Korraks takerdub ideaalse esituse kellavärk siis, kui ühe nende tunnuslaulu "Butterfly" algusakord osutub valeks, kuid kohe võtab teine sopran Virpi Moskari taskust helihargi ning annab hääled uuesti. Imekaunis "Butterfly" kõlab lõpuni veatult ja puhtalt nagu kogu ülejäänud kontserdi repertuaargi.

Pärast tagasiplaksutamist valmistab Rajaton osale kuulajatest ehk mõnevõrra pettumust, sest kui kõlab "Under pressure", on raske oma kõrvust tõrjuda Freddie Mercury unustamatut tämbrit. Tenor Hannu Lepola hääl ei kõla kuulsale Queeni solistile mitte raasugi sarnaselt. Samas annab see selge ettekujutuse ansambli eesmärkidest: võib arvata, et nende sihiks polegi kedagi matkida, vaid olla omanäoline ja teha oma muusikat, muutes enda omaks ka kõik tuntud lugude tõlgendused.

Õhtu lõpetab teise lisaloona klassikaline jõululaul Jean Sibeliuselt "En etsi valtaa, loistoa". Publik on tänulik. Pärast seda kaunist jõulukontserti tahaksime küllap kõik kuulda Rajatonilt ka mõnda muud kava. Väikest lootust tagasi tulla annavad ka ansambli liikmed ise, vihjates, et neil on plaanis esineda Tallinnas aprilli keskel.

Rajaton 1. detsembril kell 19.00 Kaarli kirikus
Koosseis:
Essi Wuorela – sopran
Virpi Moskari – sopran
Soila Sariola – alt
Hannu Lepola – tenor
Ahti Paunu – bariton
Jussi Chydenius – bass