1. päev Juu Jääbil – palju jämmi ja Rivertribe

02. juuli 2006

Juu Jääb on kui kokkuhoidev kommuun, kus kaovad piirid esinejate ja publiku vahel. Kohal on jazzkaar.ee reporter Eliis Vennik.

29. juuni, Juu Jääbi juubeliaasta esimene kontserdipäev kujunes kavas lubatust pisut erinevaks, ent andis festivalile siiski väärilise avapaugu. Õhtu täitsid muusikud Eestist, Rootsist, Itaaliast ja Austraaliast. Hilistel õhtutundidel võttis publiku enda hoole alla DJ Amar Patel Inglismaalt.

Eliis Vennik vahendab Muhust.

Esmalt pidid lavale astuma Villu Veski iLife koos rootslase Johan Setterlindi ja itaallase Federico Casagrande´iga, ent suurem osa kuulajaist seda projekti näha ei saanudki, sest muudatuste tõttu kavas astus iLife lavale alles väga hilistel öötundidel kui kontserdipaika oli jäänud vaid napp paarkümmend kuulajat.

Publik ei tundnud end sellest aga sugugi häirituna, sest iLife´i projeksti asemel sai ligi poolteiseks tunniks lavast õdus jämmimispaik, kus Raul Vaigla, Casagrande ja Brandur Jacobsen trummidel laval välja mõeldud teemadel fantaseeris. Muhumaa looduse ilu jõudis publikuni läbi improvisatsiooniliste muusikapalade, mille sümboolseteks nimetusteks said näiteks „Wooden spoons” (puidust lusikad), „Rohelised puud”, „Äikesetorm” ja lõpetuseks pala, mis kestis kümme minutit ja tänu sellele ka laval „kümneks minutiks” ristiti.

Esinemise juurde kuulusid juba klassikaliseks elemendiks saanud videoprojektsioonid, mida kohapeal kõiksugu fragmentidest kokku miksiti, ent mis valgusküllasel suveõhtul väga hästi mõjule ei pääsenud.

Festivali peasüüdlane Villu Veski ei jäänud siiski terveks õhtuks kadunuks ja pärast väikest pausi astus ta lavale ja kuulutas festivali ametlikult avatuks.

Järgmisena sai lava enda võimusesse Austraaliast pärit klubimuusika. Esines duo Rivertribe. Varemgi Eestis käinud kollektiiv oli selleks korraks ühe liikme võrra väiksemaks muutunud. Varasema triokoosseisu ühe liikme puudumisest pikemalt juttu teha ei soovitud, ent ometi mainiti korduvalt, et taoline muutus on toimunud. Nii jäid selle muudatuse põhjused publikule teadmata, ent muusikaline kvaliteet ei olnud selle tõttu kohe kindlasti vähenenud.

Rivertribe oli muutunud varasemast veelgi klubilikumaks, märkimisväärselt oli vähenenud varem läbivalt kasutatud didgeridoo osatähtsus. Rivertribe´i esinemiste juurde on alati käinud videotehnika, mis ka seekord õhtu hämardudes näiteks taluhoone rookatusel mängeldes väga meeldivat atmosfääri lõi. Esitleti lugusid duo uutelt üllitistelt „Amanaska” ja „Tribe 2”. Teine nimetatud lindistustest on ühtlasi ka sümboolse tähendusega märkimaks koosseisus toimunud muudatusi.

Rivertribe haaras publiku hästi kaasa ja mida pimedamaks muutus õhtu, seda enam inimesi otsustas lava ette tantsima minna. Võrreldes klubiõhkkonnaga, kus taoline käik tuleks loomulikult ja paratamatult, pidi taluõuel publikut enne ikka pisut soojendama, kui julgust piisavalt kogunes.

Muhu saarest on festivali ajaks saanud üks meeldivalt ühtehoidev kommuun, kus kõik kõigiga vabalt suhtlevad ja kadunud on kõik barjäärid kuulaja ja esineja vahelt. Lavale lähevad muusikud otse kuulajaskonna keskelt ja pärast oma etteastet minnakse taas kuulajaga suhtlema. Selline mõnus kodune olemine teeb muusika nautimise publikule eriti lihtsaks, sest kuidas saab keegi külmaks jääda kui loodud õhkkond jätab mulje, et esinemine on organiseeritud sinu armsa maakodu tagahoovis.