92-aastane bluusiveteran oli hoogu täis

11. august 2007

8. ja 9. augustil esines restoranis Clazz 92aastane bluusitäht David “Honeyboy” Edwards. Mari Hiiemäe vaimustus bluusitaadi energiast.

Kolmapäevaõhtune kontsert restoranis Clazz laadis kuulaja positiivsuse ning elurõõmuga. Lavanurgas kitarri näppival bluusitaadil David “Honeyboy” Edwardsil oli elujõudu varuks veel küllaga, et seda ka publikule jagada.

Mari Hiiemäe käis kohal.

Sellisesse eagruppi ja kategooriasse kuuluvad tegevmuusikud on üsna haruldane nähtus. 92-aastane bluusitäht David “Honeyboy” Edwardsi puhul tundus, et peamiselt bluus on see, mis teda elus hoiab. Ehk nagu ta ise mainis, siis just muusikategemine on see, mis paneb teda ennast noorena tundma.

Honeyboy Eestis antud kaks kontserti said teoks tänu juhuste kokkulangemisele. Pidevalt ratastel olev veteranmuusikule oli Eesti vahepeatuseks Norra Notoddeni bluusifestivali, Kopenhaageni ning Soome Tampere festivali Down Home Islandi esinemiste vahel.

Kontserti oodates uskusin peagi näha autoriteetset ja tõsist esinejat, on ju tegemist ikkagi mehega, kes kannab endaga kaasas tervet bluusiajalugu. Pealegi ega 92a mehest ei oota ju poisikeselikku ülalpidamist. Siiski läksin eelhäälestusega natuke haneks, arvestamata, et vana mees võib olla seesmiselt vägagi lustakaid mõtteid täis. Honeyboyst õhkus krutskilist meelt ja elukogemust. Kuigi oli näha, et keha hakkab igavikule vaikselt alla andma, oli ta vaim ikka veel värske ja valmis.

Restoranikontserdi vorm näis olevat talle kodune. Enne esinemist jõi bluusitäht kõrvallauas kohalike muusikutega õlut ning võttis seejärel laval kitarri vilunud võttega kindlasse haardesse. Sõber Michael Frank hoolitses suupillihelide eest.

Kümnenditega käe sisse kulunud mänguvõtted nii lihtsalt ei unune. Honeyboy oli mees, kes teab mismoodi autentne bluus kõlama peab, millesse natuke mudane saund, veerandtooniga möödapanek on juba originaali sisse kirjutatud.

Pisike esinemisnurk Clazzi restoranis oli mõeldud muusikutele, kelle roll tavapäraselt on mängida taustamuusikat. Honeyboy oli selles mõttes muidugi erand. Juba tema limusiiniga saabumine oli eriline. Publik ja kaameratega varustatud ajakirjanikud ootasid meest õues ning sisenesid restoraniruumi alles pärast muusikut. Õigupoolest läks kõige esimesena kitarr, siis Honeyboy ning seejärel kuulajad-ajakirjanikud.

Artikkel ilmus 10. augusti Äripäeva nädalalõpulisas Puhkepäev.
Teksti on kasutatud toimetuse loal.