Abdullah Ibrahim

20. veebruar 2003

Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit pianist Abdullah Ibrahim on teinud plaadi, mis on tema pika karjääri üks tipmisi hetki.

Maagia. Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit pianist Abdullah Ibrahim, kes aastakümneid tagasi sai jazzmuusika ringkondades kuulsaks hoopis teise nimega – Dollar Brand – usub, et muusikas on inimest tervendavat võlujõudu. See usk on teda väidetavalt kannustanud maast ja madalast. Kuid see on esimene kord, kui ta oma plaadi pealkirjas on kasutanud võluvägedele viitavat sõna. «African Magic» räägib juurtest selles maailmas, kus urbaniseerunud tsivilisatsioon järjest kaugeneb algsest väest. Isegi sõna «võluvägi» on devalveerunud liigsest kasutamisest ja koos Potteri-filmide massimenuga, mis siis rääkida muust.
Pianisti arvates on muusika alati mõjunud inimestele tervendavalt, vaimu koondavalt ja seesmist tasakaalu taastavalt. Muusikas, mida tema ise loob ja mängib, on ta sedasorti terviklikkust taotlenud alati. Teadlikult. Ning kui pianist on vahel intervjuudes rääkinud, kuidas ta unedes külastab oma eelkäijaid Khoi ja San hõimudest, kes asutasid Kapneeme alasid vanadel aegadel ja hiljem sealt Kalahari kõrbe peletati, siis näib, et ta mõtleb seda tõsiselt. Oma plaatidel on ta hulgaliselt teinud vihjed ajaloolistele kangelastele, kellest meie ei tea suurt midagi, kuid kes on lahutamatu osa sellest kultuurist ja ajaloost, millega samastub Ibrahim. Seal segunevad araabiamaailm ja Aafrika ning esineb episoodilisi tegelasi afroameerika vähetuntud kultuurikäänakutelt.
Plaadifirma Enja märgi all on Abdullah Ibrahim salvestanud päris Enja algusest peale, see tähendab alates aastast 1972. Tema klaveritoon on läbi nende aegade püsivalt olnud pehme puudutuse kõlaga ning nootidevahelises ruumis tekkivad meloodiad on temal nii selgesti eristuvad, et võrreldes enamiku teiste tuntud jazziindividualistidega on tema mängu hoopis lihtsam eristada isikupärasena.
Kõlab küll luuleliselt üks lause meest tutvustavatest materjalidest, et Ibrahim otsekui loeb Musta Mandri heliajalugu neist raamatutest, mis kirjutatud selle kandi inimeste mällu – kuid ometi on see algsemail tasandil tõsi. Mitte välist vaid seesmist on ta alati jahtinud. Jazzmuusika ja improvisatsioon sellele mitte-aafrikalikul instrumendil klaveril on kui kest, mille all hing ja süda koosneb tunnetusest, kus kõrvaga kuuldavalt on oluline miski muu kui jazzis üldiselt.
«African Magic», mis salvestatud 2001. aasta juulis kontserdil Berliinis, on Abdullah Ibrahim kõige ehedamal kujul. Muusika hetk lummab. Palad sulanduvad üksteisesse, muusika on katkestusteta joon, mille mustrid, meloodiad ja dünaamika muutuvad enesestmõistetava loomulikkusega. Abdullah Ibrahimi rütmimustrid ei higista ega kiirga ärevust nagu ameeriklastel seda sageli juhtub. Tema muusika on lakkamatus liikumises ka siis, kui see modaalsuse heliväljal justkui paigal püsib. Seal on kehaline mõju, kuid on ka lüürilise laadiga emotsionaalsus, mis alati on eespool intellektuaalseste vormikonstruktsioonist.
Avaloo «Blue Bolero» paarikümnesekundilisele fragmendile järgnev «Third Line Samba» üllatab mõne õhkõrna viitega moekatele rütmifiguuridele. Neid viiteid on plaadil veel. Või on see kõrvapete – lihtne fakt, et jazzmuusika lähenemisega klubitrendile on teatavaid rütmifiguure äkki rohkem ning nii mõnedki eelmiste aegade pisikesed kõrvalekalded paigutuvad sellega seoses teise konteksti. Igal juhul gruuvib Abdullah Ibrahimi trio, kus lisaks temale bassist Belden Bullock ja trummar Sipho Kunene, nõnda, et see tekitab võnkeid nii kehas kui peas.
Üks plaadi tipphetki – «Joan – Cape Town Flower» oma lihtsuses, kirkas selguses ja lakoonilise mõnenoodilise meloodia ilus lummab samasugusel moel, kui Keith Jarretti kõige vapustavamad laulud klaveril. Aga siin on veel midagi enamat– kõik toimub ilma osutuseta keerulisele-intellektuaalsele maailmale, toimub ruumis, kus heljub puhas tunne, kus rütmivõnked ühtivad inimese kehalise minaga ja hing laulab. Niisugusele klaveriballaadi jazzitrioga annab otsida analooge. Neid on vähe, neid peaaegu polegi – nii lihtsaid, nii kauneid ja nii mõjuvaid.
«Blues For Hip King» on Joani-looga veidi sarnane, kuid «For Coltrane» algus juba päris samasugune. Viimati mainitu on ilmne vihjega pala. Sarnaselt paljude mustanahaliste ameerika jazzmuusikutega, otsis Coltrane oma juuri spirituaalsetel teedel, soovis naasvat kontakti leida muusika kaudu vaimuilmas. Kõiksuseharmoonia killustus tema muusikas ekstaatiliseks segadusekarjeks, milles parimatel hetkedel tekkiski kanal suhtluseks seletamatuga. Kuid see oli väga isiklik kanal ja enamasti vaid selle hetke ja selle pingutuse tulemus. Abdulla Ibrahim oma kuueminutilises palas justnagu kirjeldabki Coltrane’i otsingut – kuidas lihtne pudeneb käest keeruliseks, mis pärast suubub taas selgusse ja rahunemisse või paratamatuga leppimisse. Ning kui Coltrane-loole sujuvalt järgneb pika õõtsega ja hümniks paisuv «Whoza Mtwana», siis peaks olema selge, et toimus peaaegu kui vastandav võrdlus. Juured, mida ameeriklased on otsinud, elavad Abdullah Ibrahimi sees, kõnelevana ja helisevana.
«The Stride» gruuvib elumahlase afrorütmiga, «Thaba Bhosigo», «Machopi», «Whoza Mtwana» ja «Tsakwe» ammutavad energiat Aafrikast, mitmed palad on pastoraalsed looduseülistused, osa muusikast teeb tsiteerivaid vihjeid jazzi ajaloole, kuid seda selgelt läbi Abdullah’ isikliku prisma.
Suurepärane plaat. Traditsioonitruu nii selle sõna ürgses tähenduses kui ka jazzmuusikast mõeldes.