Abstraktsionist helikunstnik Pierre Dørge

14. aprill 2004

Taani friikmuusik on kogu maailmas tunnustatud kitarrist ja omapäratseja. Tema New Jungle Orchestra segustab stiile ja maailma muusikaid alates 1980. aastast. Nüüd esinevad nad Jazzkaarel. Intervjuu 2004. aastal Tallinnas.

Kuidas ja miks New Jungle Orchestra alustas?
Me tulime kokku 1980. aastal. Sel ajal elasid kõik meie muusikud Kopenhaagenis ja me olime sedasorti kollektiiv. kus enamik pillimehi olid ühtlasi ka heliloojad. Saime igal laupäeval, pärastlõunal kokku ühes vanas tehasehoones ja tegime seal proovi. Palju muusikuid tuli ja läks. Poole aasta pärast hakkasime kontserte andma.
Idee seisnes selles, et mängida muusikat, mis sarnaneks osalt Duke Ellingtoni varajase perioodi džunglirepertuaarile 1920. aastate lõpu Cotton Clubis, Harlemis New Yorgis. Sealt tuli ka nimi. Mängisime mõnda tema vana meloodiata ka – näiteks “The Mooche” ja veel mõnda, kus vaskpillid kiljuvad nagu metsaloomad. Sealt tuli ka meie soov veel rohkem džunglihelisid ja loomi oma muusikasse saada, säilitades samal ajal jazzitunnetuse, eriti sellise tunnetuse, mida võib leida vanas jazzis.
Mõjus see ka, et mina ja mu abikaasa Irene olime samal aastal olnud New Yorgis ja seal Ornette Colemani juures tudeerinud. Seda kõike püüdsimegi kombineerida. Vaba improvisatsioon kohtus traditsioonidega.
Varem olime me kõik mänginud väikestes koosseisudes ja orkestri kõla oli meile uus ja huvitav.
Selline oligi New Jungle Orchestra algus. Varsti saime teha firmale Steeplechase oma esimese plaadi. See oli küll taani firma, kuid plaati levitati kogu maailmas ning Down Beat avaldas sellele väga positiivse arvustuse. Seda kõike oli palju rohkem, kui tollal loota oskasime. Eriti seepärast, et meie muusika oli teistsugune ja just Ameerikas pidanuks see tunduma eriti harjumatu.
1980ndate keskel saime kutse minna mängima Chicago Jazz Festivalile. Pärast seda esimest Ameerika-kontserti oleme sealmail esinenud rohkem kui kümme korda. Just pärast Ameerikat saime äkki kuulsaks ka Taanis. Kui ajakirjanikud Down Beatist lugesid, et on üks hea taani orkester, hakkasid nad meie vastu huvi tundma. Meid kiideti ja saime mitmesuguseid auhindu. Kui alguses andsime aastas viis kontserti, siis sai sellest märkamatult kümme, kakskümmend, kakskümmend viis. Praegu mängime regulaarselt 40-50 kontserti aastas. Ja mitte üksnes Taanis vaid igal pool maailmas ka. Saudi-Araabias, Hiinas, Balis, Java saartel, Aafrikas, Austraalias.
1990ndatel nimetati meid Taani riigiansambliks, mis on väga ebatavaline. Oli inimesi, kes ägedalt selle vastu protestisid, kuna nende arvates ei tohtinud meiesugune pöörane grupp olla riigi esindaja. Aga kultuuriminister otsustas asja meie kasuks ära. See tähendas, et kui Taani kuninganna kuhugi reisis, pidime meie temaga kaasa minema. Nõnda oligi üks suurimaid hetki see, kui me mängisime president Mandelale Lõuna-Aafrikas. Riigi ansambel olemine tähendas mõistagi ka riigi rahalist toetust meile. Muusikud said umbes samasugust palka nagu õpetajad või tehasetöölised.

Kui rääkida teie muusikast, siis pole Ellingtoni džunglihelidest praeguseks vist enam palju järel. Maailma eri nurkadest pärit helisid on see-eest aga ohtrasti. On see nii?
Kui ma olin laps, siis iga kord, kui kuulsin mingit kummalist muusikat – seda tuli ette harva, üle paari aasta – see võis olla raadiost mõni araabia muusika katke; või kui nägin Tarzani filmi, kus kõlas aafrika moodi võltsi Holywoodi muusikat, siis meeldisid need veidrat helid mulle hirmsasti.
Ja alati on mulle meeldinud kuulata mitmesugust muusikat. 60ndatel käis Kopenhaagenis esinemas india sitar-virtuoos Ravi Shankar; biitlitele meeldis india muusika samuti. Nõnda huvitusin ka mina sellest. ning muudestki asjadest.

Mis teid kummalise muusika juures kõige enam köitis – kas kõla või selle muusika struktuurid ja rütm?
Hullud helid võivad samuti olla struktureeritud. Kuid üks oluline asi, millega me New Jungle Orchestras palju tegeleme, on mitmekihiliste keerukate struktuuride ja arranžeeringute loomine.
Meid on huvitanud need hetked, kui struktuur ja korrastus ühel hetkel siseneb kaosesse, kus kõik sulab ning sa ei tee enam vahet, mis on arranžeeritud ja mis improviseeritud. Nendel hetkedel tundub muusika liiklusummikuna.
Tihti järgneb sellisele kaosele mõni ilus meloodia, kaunis kirikuviis või hiina rahvalaul. Korrastatud on ka aafrika rütmid. Mulle meeldivad kontrastid struktuuri ja kaose vahel. Selle poole ma oma muusikas sageli püüdlen.
Muusikat luues ma ei mõtle kuigi palju publikule. Ma mõtlen sellele, et kui ma ise oleksin sel hetkel saalis, mida mul meeldiks kuulda – kuidas see kontsert kõige paremini mu meelt lahutaks.
Kontsert on nagu film. Iga lõik kannab mingit meeleolu, mõni osa sellest on kui mägedega maastik, millest järgmise hetkega võib saada tipptund Tallinna liikluses või mis iganes. Selliseid kontraste ma armastan. Seda, kui ühel hetkel saad olla tüüne järve ääres ja kohe järgmisel lennujaama saginas.

Rääkisite, et õppisite 80ndatel Ornette Colemani juures. Tema on tuntud oma harmoloodia-teooriaga. Kas teie saite tema ideedest aru? Paljud väidavad, et see on imelik ja mõistetamatu idee.
Seda sama selgitas ta mulle harmolodic-süsteemi kohta ka ise. Mulle tundub, et see on üks paljudest võimalustest, kuidas teha muusikat, kuid ma ei arva, et see teooria räägib suletud süsteemist. Ta ei ole nii terviklik ja hõlmav. Ja ta pole ka teaduslikult selgitatud ega põhjendatud.
Ornette on käitunud tüüpilise jazzmuusikuna, kes lähtub eelkõige tunnetest. Kui pähe tuleb mõni imelik mõttevilkse, siis püüab ta selle ümber luua teooria. Mulle tundub, et harmolodics on siiski pigem heade ideede kataloog. Tegelikult ei pea ma seda päriselt süsteemiks. Vähemalt mitte sellises mõttes nagu dodekafoonia, kus on komponeerimiseks välja mõeldud üsna täpsed struktuurid.
Ma olen mõnda aspekti tema hamoloodiast kasutanud varasematel aastatel ka oma muusikas, eriti seda, mille kohta Coleman ütleb “paralleelsed unisoonid”.

Võib oletada, et Ornette Colemani juurde viis teid eelkõige huvi vaba jazzi vastu. Vaba jazz aga on laias laastus jaotuv kahte suundumusse – üks neist tahtis kuulajat võõraste helidega šokeerida, raputada väikekodanlust, teine suunda aga kannustas muusikute avastamiskirg, uute helide ja erinevate muusikate segustamispüüd. Kas teie olete oma kuulajat muusikaga šokeerida tahtnud?
Mulle mõnikord meeldib kasutada helisid avangardist ja vabast improvisatsioonist, nagu Peter Brötzmann seda teeb. Paar aastat tagasi mängisin temaga koos ja salvestasin. Tema tahab tõesti inimesi raputada ja teeb seda vahel paar tundi järgemööda.
Koostöö temaga oli mulle suur provokatsioon, sest Brötzmanniga on keeruline koos mängida. Ent oma muusikat tehes kasutan ma vaid fragmente tema improviseerimismeetodist ja segustan neid näiteks aafrika laulukestega või millegi muu taolisega. Kasvõi taani rahvaviisidega.
Kontrastid meeldivad mulle. Kaks tundi Peter Brötzmanni on mulle liiast. Muidugi võin ju minagi laskuda vahel pöörasesse tehasemeditatsiooni – kokkupuudet pideva müraga võib ju samuti vaadelda kui teatud liiki meditatsiooni, mis on mägedes istumise ja ühe noodi kuuldavale toomise vastand. Ka liiklusmüra on meditatsioon, mis pikal järjestikusel kuulamisel moodustab suure hoovuse.
Oma muusikasse tahan ma aga erinevaid asju. Kui ma silman mingit huvitavat maali, näen ilusat loodust või mäge – või kui armun, siis kõik see inspireerib mind muusikat looma ja läbielatud helide kaudu väljendama.
Muusikas on kõik abstraktne. See pole kõnekeel, kus on sõnad. Kui mängid kolm teatavat nooti, ei ole sellest võimalik järeldada, et nüüd tuleb sööma minna. Kuid kujutleda, et need kolm nooti midagi tähendavad, võid sa ju küll. Muusik võib nendesse nootidesse midagi tähenduslikku panna.
On teistmoodi tähenduslikkust veel – aurikuvile, kirikukellad või jõululaul, millel inimesed on harjunud tähendusi omistama. Samamoodi ollakse harjunud saksa marsilaule pidama natslikeks. See on tingitud eelarvamustest.

Ennist rääkisite kolmest noodist, meloodiast, harmooniast ja rütmist, mis moodustava normaalse muusika vundamendi. Teie enda muusika niiväga normaalne ei ole, kuna seal on harjumatult palju igasugust heliinformatsiooni. Kas pole?
Võib öelda, et mu muusika on normaalne muusikutele, kes seda mängivad. Võib ju rääkida muusikast, millega on täidetud raadioeeter, mida mängitakse pulmades või muudel säärastel puhkudel. Võib öelda, et tegemist on traditsiooniga ja et eksisteerib kommertsiaalne muusika, mida on kerge mõista ja mis teeb inimestel tuju heaks. Seda võibki pidada normaalseks. Aga kui seal on pisemadki variatsioonid või pole laulu tekst see, millega ollakse harjunud, siis öeldaksegi kohe, et see on uus.
Kuid pea alati on tegemist fragmentidega. Seda tingib pop- ja rockmuusika stiil ise. Aga kui mina teen muusikat, meeldib mul inimesi sellega liigutada, neid üllatada. Minu muusika kuulajad ei tea kunagi, mis juhtub järgmiseks, mis järgneb diskoviisikesele.
Kui vaatate abstraktset kunsti või kollaaže, siis võite ühtäkki jõuda tõdemuseni, et abstraktsus ja kirevus on silmade kaudu rohkem aktsepteeritud kui helipaljusus kõrvadele. Silm talub justkui pöörast teistsugusust rohkem.
Mõnikord olen ma oma muusikat võrrelnud kollaažiga või teatud kunstnike loominguga. Samuti võib heaks võrdluspunktiks olla film. Kindlasti pole aga tegemist puhta popmuusikaga
Tavaliselt on nii, et kui inimesed kuulevad mu muusikat kontserdil, haarab see neid üsna hõlpsasti. Nad muutuvad uudishimulikuks ja teevad mängu kaasa. Leidub inimesi, kes tahavad kuulda midagi uut, mis ei ole nende jaoks küll liiga uus, kuid siiski erinev sellest, mida nad juba teavad.
Ma arvan, et meie kontsertidel tuleb publik hea meelega kaasa seepärast ka, et nad näevad muusikute vahelist suhtlust. Ma ise tunnetan seda kommunikatsiooni ja kontakti kontserdi ajal väga tugevalt.
Kui aga esmakontakt meie muusikaga toimub plaadi vahendusel, võtavad paljud inimesed plaadi üsna kärmelt masinast välja – nad ei saavuta sellega sidet. See kõlab neile liiga võõra või lärmakana. Need, kes on kontserdil juba käinud, suudavad palju hõlpsamini suhestuda.
Salvestatud muusika pole pärisasi. Kontsert on tõeline

Olete kirjeldanud oma muusikat kui paljude stiilide mikstuuri kogu maailmast. Aga kas on teie arvates olemas mingi ühisosa nende muusikate vahel, mis neid kõiki seoks ja ühendaks?
Ühendajaks on arvatavasti loovus. Mulle meeldib muusikatega mängida nagu laps leludega. Usun, et enamikes kunstnikes on see laps alles ja et ka enamik inimesi suudaksid nõnda mängida kui lapsed.
Kindlasti ühendab muusikaid ka meloodia. Oluline tegur on keskkond, milles inimesed kasvasid, selle koha lastelaulud ja kõla, see muusika, mis vormis lapsepõlve. Minu kodus kõlas põhiliselt populaarne muusika plaatidelt. Klaverit meil kodus polnud
On veel miski, millele olen viimasel ajal mõtlema. Hakkasin kitarri mängima 12-selt. Ema ja isa tegid igapäevatööd ja rabelesid kõvasti, et ära elada. Ma pidin muusikas kõike õppima omal käel. Ma ei teadnud midagi laadidest või helistikest. Tõenäoselt ei kuulnud ma kõike päris täpselt välja, sest ma polnud mingi muusikaliselt andekas imelaps. Mängisin paljusid asju järele pisut valesti. Just see aitas mul leida oma stiili. Küllap sama kehtib ka kunstnike ja kirjanike kohta. Oma stiil kujuneb sageli nendest vigadest, mida kunagi on tehtud. Mingil hetkel saab sellest identiteet. Siis ei ole enam tegemist vigadega vaid keelega.

Arvatavasti ümbritsevad teid New Jungle Orchestra’s mõttekaaslased?
Jah. On võtnud päris palju aega, et leida muusikuid, kes neid ideesid minuga jagaksid. Kui ma muusikat loon, siis meeldib mulle tekitada seal ruum igale orkestri liikmele, et nad saaksid võimaluse ennast muusikas näidata.
Tihti on nõnda, et ma tean täpselt, kuidas ei peaks olema, aga ei kujuta päriselt ette, milline muusika lõpptulemus olema peaks. Tulemus kujuneb ühiselt. Valikute kaudu.
Mõnikord võin ma olla ka päris karm dirigent, kes kindlalt ütleb, et nii see ei lähe, proovime teisiti. Ja kui pillimees küsib, miks, siis ütlen talle, et ma ei tea miks, kuid see ei tundu õige.
Orkestri algusest peale on selle ridades mänginud umbes sadakond muusikut. Mõned mängisid vaid ühe kontserdi, kedagi asendades. Mõned aga mängisid aastaid, enne kui läksid oma teed. Meie esimene trummar oli Marilyn Mazur, kes praegu mängib Jan Garbarekiga. Ta oli orkestri liige seitse aastat.

Kas praegune NJO koosseis on sobiv?
Jah, mulle tundub see olevat parim koosseis, mis New Jungle Orchestra’s iganes on olnud. Ka meie omavahelised suhted on väga head.
90ndate keskpaigas sain tööd Kopenhaageni Rütmimuusika konservatooriumis ja seal kohtusin Jaak Sooääruga. Olin seal küll vaid kaks aastat, kuid tutvusin noorte muusikutega, kellest neli mängivad praegu mu orkestris. Meie praegune trummar ei käinud konservatooriumis kordagi tunnis, sest hea muusikuna oli tal palju tegemist ja pidime rektoriga ta koolist välja heitma. Ning mõned aastad hiljem oli ta mu bändis.
Noored muusikud on nii entusiastlikud ning nad austavad seda, mida mina teen. Nende jaoks olen ma juba osa ajaloost
Veel üks naljakas asi orkestriga on praegu see, et kui vahel lööb kaasa minu vana õpetaja, trummar John Tchicai, kes on mees kuuekümnendates eluaastates, siis on meil selline orkester, kus on igas vanuses muusikud alates 20ndatest eluaastatest. Mitu põlvkonda koos – see on fantastiline!