African Project: Kaks värvikat tundi aafrika päikese all

20. august 2007

19. augustil andis Pärnus suurepärase elurõõmsa kontserdi African Project. Marge Lumisalu sai aafrika kuumadest rütmidest ning muusikute virtuoossusest innustust.

Nädalavahetusel Pärnu Kontserdimajas esinenud Mali, Kongo, Mauritiuse ja Prantsusmaa muusikutest koosnev African Project küttis saali rõõmsate rütmidega kärmelt kuumaks, kohalik publik jäi aga suhteliselt vaoshoituks ja väljendas oma vaimustust meelsamini valju aplausi kui ekstaatilise tantsuga.

Kontserdimuljeid vahendab Marge Lumisalu.

Jazzkaare sügishooaega alustanud kollektiivile oli see juba kolmas kontsert Eestis – neljapäeval esineti Viljandis ja reedel Tallinnas. Pärnu kontserdi juhatas sisse Jazzkaare peakorraldaja Anne Erm isiklikult, tehes seda aafrika muusikale omase reipuse ja tantsulisusega. Ühtlasi tutvustas ta balafoni – aafrika traditsioonilist, veidi ksülofonile sarnanevat löökpilli, mis on peaaegu kohustuslik osaline kõikvõimalikes rituaalides ning mille valmistamisel on kasutatud parema kõla saavutamiseks isegi ämblikevõrke.

Ja siis nad tulid – kolm musta ja kolm valget meest, täis tohutut energiat ja rõõmsameelsust.
Kontserdimaja saali täitis helge ja tantsimakutsuv muusika. Publik hoidis aga end tagasi ja hoolimata muusikute soovitusest end vabalt tunda ja kaasa laulda–tantsida, otsustasid enamus kuulata kontserti istudes. Seda enam oli vahva vaadata väiksemaid kontserdikülalisi, kes valehäbi tundmata lasid end muusikal kaasa viia ja ennastunustavalt tantsida vihtusid.

Taoliste kontsertide puhul ongi see dilemma – kas elada ihu ja hingega kaasa, lastes end tantsu abil vaat et transsi viia või kuulata kontserti istudes, et jälgida muusikute peent pillikäsitlust ning meisterlikku koostööd. Neid kahte samal ajal teha on suhteliselt võimatu, mistõttu ei saa siinsele publikule ka midagi ette heita.

Jälgimist ja avastamist oli pea kahetunnises esinemises aga rohkem kui küll. Mustanahaline väikest kasvu Aly Keita balafonil üllatas oma tehnika ja mänguosavusega. Ta on, muide, juba mitmendat põlve balafonimängija ja ta valmistab kõik oma pillid ise.

Mauritiuselt pärit bassigeeniuseks peetav Linley Marthe võlus publikut oma tagasihoidliku oleku, kuid äärmiselt virtuoosse pillimänguga tekitades kohati suisa müstilisi helisid. Peagi 35-aastaseks saav Marthe on ühtlasi legendaarse ansambli Joe Zawinul Syndicate bassist ja valdab peale bassi veel nelja instrumenti ning laulab.

1992. aastal African Projecti ellukutsujad – prantslased Philippe Sellam (altsaksofon) ja Gilles Renne (kitarr) on mõlemad rahvusvaheliselt tunnustatud jazzmuusikud ning pakkusid siingi vapustavaid soolosid. Nemad olid ka peamised, kes oma pillidega kõige rohkem eksperimenteerisid, lastes saksofonil kõlada kui elektriviiulil, kitarr tegi kohati aga hoopis paaniflöödi häält.

Sellam ja Renne olid ühtlasi bändi juhtfiguuri Deba Sungu Kumbi (laul, perkussioonid) tõlgiks, kuna viimane rääkis ainult prantsuse keeles. Hoolimata oma soliidsest east oli Deba Sungu Kumbi väga vitaalne – lasi laval aafrikapärast puusatantsu, flirtis publikuga ja kustus neli graatsiat lavalegi tantsima.

Kontserdi lõpuosas ei pidanud laulja enam vastu ning kamandas publiku kaasa laulma-tantsima ja kätega vehkima. Sõnakuuleliku rahvana ajas kuulajaskond end püsti ja tegi kaasa, mis kästud, kuid laulu lõppedes istuti sama ruttu oma kohtadele tagasi.

Trummar Pascal Reva Prantsusmaalt oli samuti väga professionaalne, hoides bändi kindlalt koos vaatamata pidevatele taktimõõtude vaheldumisele ja muudele trikkidele. Tal oli ka sümpaatne lauluhääl ja pakkus kena tinavile soolo.

Kaks tundi möödusid imeruttu ning peale lisalugu oli kõigil soovijatel võimalus soetada endale African Projecti plaate – neid on kokku ilmunud 15 aasta jooksul kuus tükki – ning küsida muusikutelt autogramme. Nii mõnigi ümises kontserdimajast lahkudes äsjaõpitud aafrika rahvaviisi – emageleellee, emageleelle, alleelleellee…

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes 21. augustil.