Tänavusel Jazzkaarel tähistati 50 aasta möödumist Eesti jaoks märgilise tähendusega Tallinna 1967. aasta jazzifestivalist. Pianist Tõnu Naissoo debüteeris tookord 16-aastasena oma trioga ning Jazzkaare veebireporter Marje Ingel palus maestrol oma meenutusi meiega jagada.
Tallinna jazzifestivalide algust arvestatakse 1949. aastast, Teie astusite üles paraku viimaseks jäänud 1967. aasta festivalil. Olite verinoor 16-aastane muusik. Kui palju Te olite varasematest festivalidest kuulnud või oma isale korraldustöös abiks olnud? Kas festivaliõhustik oli Teile kuulajana juba tuttav?
„Jah, kuna minu isa Uno Naissoo oli üks organisaatoreist, siis ma hakkasin Tallinna jazzifestivalidel kaasas käima vist 1960. aastast alates. Need toimusid siis poliitharidusmajas ehk nüüdses NO99 teatris. See oli tantsuõhtute pidamise koht ja seal toimusid esimesed festivalid. Alaealiste liikumispiirangud olid tollal palju rangemad, alla 16-aastased ei tohtinud pärast kella seitset õhtul kontserdilgi käia. Aga mina olin alles 9-aastane, kui hakkasin koos isaga festivalidel käima. Mäletan, et ükskord nägin seal ühel kontserdil oma emakeeleõpetajat ja püüdsin end siis hoolega peita, mitte nähtavas kohas ega esireas istuda.
Festivali organiseerimises ma kaasa ei löönud, sest olin Tallinna Muusikakeskkooli õpilane ja päevastel aegadel hõivatud. Kuulamas enamasti ikka käisin, kuigi mitte kõike. Elasin tookord heliloojate majas ja sealt pole ju pikk maa Kalevi spordihalli, kus festival toimus. Esinejate nimed olid mulle suuresti juba varem tuttavad, kuigi kõik muusikud väljastpoolt Eestit mängisid siin reeglina esimest korda.
Asi käis nii, et kogu tolle aasta Nõukogude Liidu jazzmuusikute paremik sõitis Tallinnasse kokku ja kuna kõik tahtsid mängida, siis sellepärast tuli ajalimiit kehtestada, mis minu meelest oli 40 minutit ühele esinejale. Mina sain enda käsutusse 20 minutit. Kõige tugevam Nõukogudemaa koosseis oli Anatoli Krolli kvartett. Nemad olid sellised John Coltrane’i laadi muusikud, mängisid väga aktiivselt, jõuliselt ja temperamentselt.“
Tänavusel Jazzkaarel andsite Te koos Namyslowski kvartetiga kaks kontserti, kas Te temast olite enne 1967. aastat kuulnud?
„Jaa, teadsin teda Krzysztof Komeda 1966. aasta plaadi „Astigmatic“ järgi, kus ta kaasa tegi. Üldse on mul kodus Poola jazzi vinüüle vast oma 10 sentimeetri jagu. Tookord oli selline sari „Polish jazz“. Ma teadsin kõiki neid sotsmaade tegijate nimesid, kes Supraphoni märgi all olid ilmunud. Muid välismaiseid plaate ju tookord saada polnud, ainult sotsmaade omi. Tollal ei pandud neid plaate veel ka n-ö leti alla. Hiljem muutus see tavaliseks, et väärtuslikum kraam liikus ainult letialuseid pidi, millele ainult poemüüja tuttavad ja tuttavate tuttavad ligi pääsesid.
Saksa artistidest ma küll eriti ei teadnud, seda plaatidel ei olnud, sest seal kummalisel kombel viljeldi palju free jazzi. Ei tea, kas see oli mingi vastandumissoov Stasi rangele korrale.“
Kas Te Zbigniew Namyslowskiga omavahel tookordse festivali muljeid ka meenutasite?
„Ega me selleni väga ei jõudnud. Ma küsisin küll, mida tema tollase bändi liikmed praegu teevad. Ühega neist, Adam Makowicziga sattusime mõlemad esinema 2002. aastal Praha jazzpianistide festivalil, seal me natuke suhtlesime. Ta saatis mulle Ameerikast oma plaate, ta tegutseb ka praegu New Yorgis.
Temaealiste pillimeeste seltskonda tean ma väga hästi, olen sellega väga kursis, nagu ka üldiselt selleaegse Poola kultuurieluga, näiteks filmirežissööridega, meil ju jooksid sotsmaade filmid… Tol ajal oli Poola ikka väga edumeelne, see oli mingil määral kultuuritsentrum. Kui ma olin ansambel Lainega 1973. aastal Poolas tuuril, ostsin sealt avangardsema suunitlusega plaate ja ajakirju.
Jah, sotsmaade muusikuid tookord ikka liikus mööda Nõukogudemaad: Jugoslaavia, Poola, Ungari ja Saksa estraadiansamblid, kusjuures ka Poola jazzi müüdi Venemaal estraadi nime all, et inimesed ikka kuulama tuleks. Peeter Volkonski käis nüüd minu ja Namyslowski kontserti kuulamas Viljandis ja tema meenutas ühte juhtumit, kui ta oli millalgi Leningradis läinud Poola jazzmuusikute esinemist vaatama. Poole kontserdi pealt hakkas saal tühjaks valguma, kui inimesed avastasid, et tavaliste toredate laulude asemel oli hoopis jazz (naerab).“
Kes 1967. aasta festivali esinejaist Teile suurima mulje jätsid?
„Eks välismaalased pakkusid ju huvi, see oli selline suursündmus. See, et Charles Lloyd tollal siia saadi, see on imede ime, sest meil olid välismaalased ikka väga suur haruldus. Mitte just päris nii nagu Põhja-Koreas, aga… Ma mäletan, et nägin Lloydi korra tänaval ka, praeguse Vabaduse platsi nurgal Harju tänava otsas seismas. Oli selline pikk ja sirge figuur uhke afrosoenguga. Ja veel nägin teda Kalevi spordihallis rõdupoolsel küljel aknalaual endassetõmbunult istumas. Tal olid punased saapad jalas, selline ekstravagantsus oli minu meelest rohkem rokkmuusikutele omane. Aga eks ma hiljem sain teada, et ta oli hipimuusikutega seotud, tema kvartett esines Canned Heati, Doorsi, Janis Joplini, Jimi Hendrixi ja taoliste muusikute kontsertide eel. San Franciscos oli Fillmore’i auditoorium hipide põhiline kontserdikoht, ta oli sellega seotud.
Tema kontserdilt on mul eredalt meeles tema flöödi kõla. Kui ta seda flööti mängis, siis see heli oli nagu mingi fontään, nagu veevulin purskkaevus, niisugune kummaline mulje jäi, see oli nii eriline! Mis seal rääkida, mulle see meeldis, ega ma selline karmi jazzi mees pole kunagi olnud.
Mäletan veel Erik Lindströmi kvartetti, ja Rootsist oli Arne Domneruse ansambel, milles mängis klaverit Jan Johansson. Nende arranžeeringud olid väga huvitavad, minu meelest nad tegid rahvamuusika seadeid ka. Eelmisel aastal, kui Johansson oma trioga Tallinna festivalil osales, siis nad olid ühel õhtul meie juures ja teisel õhtul Ojakääru juures külas. Võib-olla sellepärast Johansson mäletas mu nägu. Igatahes Johansson oli esimene, kes mind õnnitlema tuli ja kätt surus, kui ma lavalt maha tulin. Pikemalt me omavahel juttu ei puhunud, ja ega mu inglise keel polnud tollal ka suurem asi. Tuleb meelde juhtum, et Johansson lõi esinedes mingi vale noodi ja kui ta laeva peale läks, siis ta oli ikka veel nördinud, kuni ärasõiduni (naerab). Noh, see oli nii puhas muusika, ainult kolmkõlad, muusiku kõrvale oli see väga selgelt kuulda. Samas võib ju tunduda, et kelle asi see on, tavainimene ei pannud seda tähelegi, aga muusikut ennast jäi see vaevama.“
“Tribute to Tallinn-67” ZBIGNIEW NAMYSLOWSKI QUINTET (Poola) & TÕNU NAISSOO UNITY
22. aprillil Vabal Laval
Koosseis:
Tõnu Naissoo Unity:
Tõnu Naissoo – klaver, Rhodes, Moog
Allan Järve – trompet, flügelhorn
Danel Aljo – sopran- ja tenorsaksofon
Toivo Unt – kontrabass
Ahto Abner – trummid
Zbigniew Namyslowski Group:
Zbigniew Namyslowski – alt- ja sopransaksofon
Jacek Namyslowski – tromboon
Slawomir Jaskulke – klaver
Andrzej Swies – bass
Grzegorz Grzyb – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!