Ajavares

09. juuni 2008

Taustamuusikaks Ajavarese “Armastuslaul rändlinnule” ei sobi, selleks on see nii teksti kui meloodia osas liiga sisukas, täis keerukaid harmooniavahetusi ning ilustusi.

Taustamuusikaks Ajavarese “Armastuslaul rändlinnule” ei sobi, selleks on see nii teksti kui meloodia osas liiga sisukas, täis keerukaid harmooniavahetusi ning ilustusi, võtab ansambli uuel plaadil kõlava muusika kokku Mari Hiiemäe.

Ajavarese pooleteise tegutsemisaasta järel välja antud plaat “Armastuslaul rändlinnule” ehmatab sisulise küpsusega. Mitte mingisuguse kandi pealt vaadates ei saa öelda, et asi kuidagi toorevõitu paistaks ja arenguruum hetkel olemasolevaga võrreldes hoomamatult avarana tunduks. Need laulud, mis plaadile on pandud, on valmis ja paigas. Just sellistena on nad sündinud ning linti lauldud ning kuidagi teistsugusena esitatuna poleks nad enam need.

Muusikud, kes Ajavarese moodustavad, on küll veel üsna noored, kuid kõigil neil on käidud pikk tee isiklike muusikaliste valikute leidmiseks. Ajavares on tervik, mis sulatab kokku iga osaleja oskused ja nägemuse.

Tulemus on üllatav. Nooruslikult julge, eksperimenteeriv ning huvitavaid kujundeid täis. Filosoofilise algega laulutekstide sisu tabamine võiks huvi pakkuda kannatlikumat sorti kuulajale, kes muusikasse sissepääsemiseks eraldi aega oskab võtta. Ilmvõimatu on neid laule niisama ajaviiteks järele laulda, lauludesse risti-rästi sisse kootud mustrid on selleks liialt keerulised.

Kõik värskel plaadil kõlavad lood on eestikeelsed. See on Ajavarese teadlik valik ning selle bändi juures oluline ning iseloomulik. Kohati on lauludes kasutatud pikki ja kohmakaid sõnu ning lauseid, mis vahel värsiritta ära mahtuda ei taha. Ajavarese puhul on see vooruseks. Mittesobituvaid sõnu pole olemas, niikaua kui on võimalusi viisikeerutusega neid meloodia pehmesse kulgemisse sulatada.

Plaadi kuulamine nõuab tähelepanelikkust. See muusika tuleb kõigepealt tuttavaks kuulata, enne kui see sinuga rääkima hakkab. Ajavarese laule peab teraselt jälgima ja järele mõtlema, siis tekib aim, mis selles muusikas üleüldse kõik peidus on. Seal on lüürilist mõtisklemist, vaheldusrikkaid jazzharmooniaid, veidi improvisatsioonilist alget, samuti folkmuusika lihtsat kergust ja võib-olla miskit ka poppi ja noortepärast. Ja loomulikult ohtralt erivärvilisi emotsioone – millised neist just kellegini jõuavad, sõltub juba kuulajast.

Ansambli Ajavares koosseis:
Marvi Vallaste – laul
Danel Aljo – saksofonid, klarnet
Teet Raik – trompet, flüügelhorn
Paul Daniel – kitarrid
Mingo Rajandi – kontrabass
Ahto Abner – trummid, löökriistad