“Ulmama” on plaat, mis süstib kuulajasse suuremas koguses helget ja päikselist meeleolu.
Ajavarese juunis ilmunud uus helikandja “Ulmama” on suuresti kontrabassist Mingo Rajandi nägu. Seal, kus ta parasjagu viisi autor pole, on tihtipeale sõnad tema kirjutatud. Tagatipuks võitis Rajandi sulest pärinev plaadi nimikompositsioon viimasel Naissoo loomingukonkursil kolmanda preemia.
“Ulmama” on plaat, mis süstib kuulajasse suuremas koguses helget ja päikselist meeleolu, sestap kõlbab kuulamiseks igal aastaajal. Salvestatud 2009. aasta kevadel Viljandis, kokku 50 minuti ringis rahustavaid helisid.
Kui Eesti džässist läbilõikeid tehes on ikka aeg-ajalt nenditud, et suurepäraste instrumentalistide kõrval pole meil liiga palju võtta vaid Eesti muusikutest koosnevaid rahvusvaheliselt tuntud kollektiive, siis Ajavares omab küll potentsiaali just selliseks saada. Miks ka mitte – hiljuti esines bänd näiteks Šveitsis, Lugano järve ääres, kus itaaliakeelne publik võttis ansambli vastu üle ootuste hästi. Kuigi Mingo Rajandi sõnade kohaselt tundus idee, et keegi kutsub Šveitsi esinema “mingi veidra kamba kuskilt pärapõrgust”, algul üsna jabur, osutus Ajavares Sonvico in Jazz festivalil vägagi menukaks. Ning esinemiskohtki oli kaugel tavapärasest – vana kiriku trepil vaatega Alpidele.
Nagu kõik meie ümber, nii on ka Ajavares aastate jooksul elanud läbi muutusi – Liina Saar on teadupärast siin Ajavarese koosseisus plaadistamas esmakordselt, varasematel helikandjatel on solistiks olnud Marvi Vallaste.
Ajavares on jäänud truuks Eesti luuleklassikale, millest nad jätkuvalt leiavad toredaid värsse muusika kaunistamiseks. Sealhulgas ka selline Eesti kultuuri tüvitekst (kui kasutada hr. Veidemanni lansseeritud terminit) nagu Juhan Liivi “Ilus ta ei ole”, mida Liina Saar esitab talle omase pingutamatuse ja lihtsusega, pidulikult, ent mitte pateetiliselt.
“Ulmama” plaati kuulates meenutab Ajavares ühtset spordivõistkonda, kus isekate staaride puudumisel pääseb maksvusele kambavaim ja harmooniline koostöö. Puhkpillisektsioon Danel Aljo ja Teet Raigi isikus ei mõju kõlapildis kordagi pealetükkivalt ning džässi traditsioonis iseenesestmõistetavaks peetud üle vindi keeratud soolosid siin ei kohta. Kõik liikmed panustavad rahulikult ja omanäoliselt, tulemuseks on meeldiv assortii. Mõjutusi võib leida indie´st ja psühhedeelilisest rockist (“Bukarest”) estraadi ja popini (“Saturni tänaval”). Ka rahvamuusikaga on bänd käed löönud, kui mõelda laulmise kõrval ühes palas kannelt mängivale Liina Saarele. Aga see kõik polegi nii oluline, sest olgem ausad – nõnda isikupärast lindu nagu Ajavares võõraste sulgedega ehtida oleks ju kohatu.
Autor Ivo Heinloo, Eesti Jazzliidu veebitoimetaja
Ansambel Ajavares koosseis:
Liina Saar – vokaal, 6-keelne kannel
Teet Raik – trompet, flüügelhorn
Danel Aljo – saksofonid
Paul Daniel – kitarrid, bändžo
Mingo Rajandi – kontrabass, basskitarr
Ahto Abner – trummid, perkussioon