Aki Takase

04. aprill 2007

Plaat, mis ilmus läinud sajandi esimese poole väljapaistva pianisti-meelelahutaja Fats Walleri (1904-1943) sajandaks sünniaastapäevaks, on pälvinud saksa kriitikute auhinna.

Aki Takase – jazzilegendide muusika kaasajast Aki Takase on leidnud oma nishi jazzimaailmas. Suurepärase tehnikaga pianist ja helilooja, kammermuusika ja jazzipalade autor (kes muideks vahel mängib ka eksootilist 17-keelset pilli kotot) on tänapäeva toonud ja värskendanud paljude oma aja meistrite muusikat. Tema sõrmede all on saanud uue rüü paljude jazzile oluliste loojate muusika. Osa neist on salvestatud ka heliplaatidele. „Play Ballad for Duke Ellington“ (1990), „Blue Monk“ (1994), „Duet for Eric Dolphie“ (1998), „St. Louis Blues“ (W.Handy muusika 2002), “Aki Takase plays Fats Waller” (2004), „Ornette Coleman“ (2006). Kõik need plaadid on ilmunud maineka saksa plaadifirma Enja firmamärgi all ja pea kõik on pälvinud ka Saksa heliplaadiauhindu, ja lisaks veel mitmesugust muud tunnustust.

Aki Takase, sündinud Jaapanis ja üles kasvanud Tokios, hakkas klaverit mängimal kolme aastaselt. 1970ndatel pani ta Jaapanis kokku oma esimese ansambli. Kümnendi lõpust alates kutsuti teda sageli esinema USA-sse, kus ta salvestas ning esines koos jazzikuulsustega nagu: David Liebman, Lester Bowie, Joe Henderson, Cecil McBee, Sheila Jordan, John Zorn jt.

1981. aastal mängis Aki Takase esmakordselt Saksamaal, Berliini Filharmoonia jazzfestivalil. Järgnevatel aastatel kutsuti teda üha tihemini Saksamaale ja mujale Euroopasse ning 1987. aastal otsustas ta elama asuda Berliini. Koos portugali laulutähe Maria João’ga esineti paljudel maailma suurte jazzifestivalidel, samuti Reggie Workmani ja Rashied Ali’ga, David Murray, Tokyo String Quarteti, Berlin Contemporary Orchestra jt.-ga. Viimasel kümendil on tema lemmikpartnerid Jazzkaarelgi esinenud saksofonist-klarnetist Rudi Mahall, kes kontsertidel on välja vahetanud heliplaadi salvestanud trompetisti Thomas Hebereri, ja ka ülejäänud seltkond, kes teeb kaasa heliplaadil nii Handy kui Fats Wallerile pühendatud plaatidel. Bändžovirtuoos-trikitaja ja laulja Eugene Chadbourne, parim saksa tombonist Nils Wogram ja väga nõutud trummar Paul Lovens, kes on jõudnud mängida sajal plaadil, on omas žanris tipud.

Plaat, mis ilmus läinud sajandi esimese poole väljapaistva pianisti-meelelahutaja Fats Walleri (1904-1943) sajandaks sünniaastapäevaks, on pälvinud saksa kriitikute auhinna ja see on üks Aki Takase ja tema kvinteti momendil enimmängitud kava. Meelelahutusmeistri tuntuimad lood Ain´t misbehaving, Honeysucle Rose, Lookin´ good, but feelin bad jt. on paljude jazzartistide kavas veel tänaselgi päeval. Jaapanlanna on Fats Walleri lugude sekka pikkinud ka mõned oma lood, mis toovad kuulaja sajanditagusest kabaree-atmosfäärist korraks tänasesse vastuolude maailma. Kontrastid kava ülesehituses kruvivad pinget, mis leiab lõõgastava lõpplahenduse ikkagi Walleri muusikas. Lustimist ja muusikalisi nalju on plaadikavas omajagu. Pole ka probleem nii humoorikate muusikutega hüpata ühest ajastust teise ja tunda end vabalt nii siin- kui sealpool piiri.