Aladin Dreams: egiptuse-norra helisulam

23. jaanuar 2014
Emilie Toomela

Selleaastase Talvejazzi festivali avaesineja oli idamaiselt soe ja põhjamaiselt värske Egiptuse-Norra kooslus Aladin Dreams, kes 18. jaanuaril külmast ilmast hoolimata muusikasõbrad Kumu auditooriumisse meelitas. Kontserdist kirjutab veebireporter Emilie Toomela.

 

Talvejazz ei too Eesti publiku ette mitte ainult võrratuid jazz-artiste, vaid ka maailmamuusikatippe. Idamaine muusika on minus alati tekitanud elevust oma vabameelsusega, mille meeleolukus tuleb välja just elavas esituses. Pean tõdema, et enne Aladin Dreamsi kontserti ei olnud Kumu auditoorium sugugi mu lemmikkontserdipaik – istumiskontsert ei ole niikuinii minu jaoks – aga seekord tundsin, kuidas õige muusika sobib igasse saali ja olin kõlanud meloodiatest nii lennutatud, et tool tundus olevat kõige parem vahend, millega end maa külge jälle tagasi tuua. 

Aladini-nimeline mees käsitses kitarri esivanemat, kurvikat ud’i, laulis ja mängis trumme, norra kitarrist Jørn Erik Ahlsen ja tema kaasmaalane Trygve Tambs-Lyche löökpillidel toetasid egiptuse muusikat oma põhjamaise musikaalsusega. Aladin oli selgelt oriendi-fusioni trio kese, ta kutsus oma pilguga kaaslasi muusikalisele dialoogile ja juhatas rahulikult naeratades kuulajad läbi meditatiivse ja unenäolise õhtupooliku. Muusikutevaheline side oli meeldivalt malbe ja kulgemise rütm kasvas tasahilju elevuseks, mis haaras ka viimastes ridades istujad kaasa plaksutama või sõrmedega põlvel trummeldama. 

Kuigi Aladin Abbas on juba kümneid aastaid oma kodumaalt eemal viibinud nii muusikat õpetades kui ka üle maailma tuuritades, räägivad tema lood endiselt igatsusest ja armastusest oriendi vastu (meenuvad lood nagu „Sun of the Nile”, „Wild Desert”), millega ta on nakatanud ka enda kaht kaaslast. Ja ilmselt alates laupäevasest kontserdist ka kena hulga Kumus viibinud inimestest, sest kunagi varem ei ole ma näinud araabia muusika kontserti, mis oleks mõjunud nii familiaarselt ja omaselt ka eestlastele. Mõned õnnelikud said isegi koos Aladiniga trummi mängida, sest nagu muusik ka ise ütles, ametlikud kontserdid talle ei meeldi.

Kuigi Aladini looming on tuntud ka selle poolest, et ta segab traditsioonilist egiptuse ja araabia muusikat jazziga, siis selle lumise nädalavahetuse kontsert oli väga tugevalt oriendivärvinguga ning peale üksikute jazzakordide, mis Ahlseni kitarril kõlasid, päriselt jazzi kuulda ei saanud. Sellest aga ei ole üldse kahju, sest päikeseloojanguvärvides ja rohelisega aktsentueeritud blackbox’is nägin kogu bändi varjudena ka seintel tantsimas ja tundus, nagu reisiksin koos muusikaga läbi kõrbe hoopis eredama päikese alla.

Eri rahvuste kooslusi võib luua lõputult, aga selle muusikute võrrandi summa oli Niiluse kalda ja Norra fjordide laulust (kui neile loodusvormidele hääl anda) kõlavamgi. Muusika voolas ja laksus nagu vesi ja libises muusikute sõrmede vahelt unistavate kuulajate kõrvu. Ma ei tea, kas publik oskas oodata talvisel laupäeval kell neli niisugust võrratut positiivse energia paitust. Pärast aplausitormi, mis algas vaikselt, kuna inimesed ei olnud veel aru saanud, et kontsert võis tõesti läbi saada, tulid muusikud taas tagasi ja lõpetasid bändiga sama nime kandva looga „Aladin Dreams”. Saalist lahkudes oli igatahes mõõtmatu tunne, et ei kujutagi nüüd kohe ette, mida selle heaolu laenguga korda saata. Minu esimene ja parim kokkupuude egiptuse-norra helisulamiga Aladin Dreams ei jää loodetavasti viimaseks.

 

Aladin Dreams:

Kumu auditooriumis 18. jaanuaril 2014 16:00

Aladin Abbas – ud, vokaal, perkussioonid

Jørn Erik Ahlsen – kitarr

Trygve Tambs-Lyche – löökpillid