Aleksander Paali kvartett – sinine noot Narvast

21. aprill 2015
CHRISTIAN AUN

Heites põgusat pilku Narvast pärit Aleksander Paali haridusteele ja muusikukarjäärile, võib märgata millise tubliduse ja eeskujuliku töökusega on ta silma paistnud: koolid lõpetanud kiitusega, mitmete auhinnadega pärjatud juba varases nooruses ja täna tuntud kui suurepärane saksofonitalent. Seekordsel Jazzkaarel juhatati teda sisse teadaandega, et noormees pälvib vahetult pärast esinemist järjekordse auhinna. Ootus ja huvi aina kasvasid. Samas jäin mõtteid mõlgutama, et kas näen enda ees nüüd akadeemilist esoteerikat, nooruslikku püüdlemist või seda, mida kõik märgid lubasid – virtuoosset ja iseseisvat noort autorit.

 

Muidugi ei pidanud ma pettuma. Elegantsed, viisakad ja tegelikult üllatavalt tagasihoidlikud noored mehed, kes tumedaisse ülikondadesse rüütatuna lavale ilmusid, suutsid juba avakompositsiooni „Stay Aside“ esimesel minutil võluda omapärase ja orgaanilise ansamblimänguga. Saal oli täis erudeeritud kihelust või kui poeetilisemalt väljenduda: õhk oli sinisest noodist tiine. Korraga oli tunne nagu kuulaks samal ajal mitmeid hääli ajaloost, ent ühele kindlale sõrme peale panna pole võimalik. Seda seetõttu, et Paal suudab tuumakamate kompositsioonide ja väga kiirete improvisatsioonide käigus muusikaajaloo tsiteerimise või akadeemilise ristsugutamise asemel kõlada äärmiselt meloodiliselt ning omapäraselt.

Avalooga püüti kuulajate tähelepanu ja see tähelepanu ei katkenud. Minule isiklikult jäi eriliselt kõlama kontserdi kõige aeglasem lugu „Lullaby“. Unelauluna kõlas see ärevalt ja murelikult, otsekui otsiks keegi meeleheitlikult vastust oma loomingulisele ummikseisule või majanduslikule kriisile või muudele eluhädadele, aga samal ajal jõutakse mingit sorti huvitavalt ebamäärase lepitusliku seisundini. Lugu kuulates meenus, et olin mõned aastad tagasi suurtes kirjutamisraskustes ja et ületada oma writer’s block, virgutasin end jazzmuusika abiga. Üsna juhuslikult sattusin noore Freddie Hubbardi loo „Crisis“ peale, mis töötas mulle nii ootamatu jõuga, et selg tõmbus loomistahtest sirgu. Ma ei sea siin Hubbardit Paaliga otsesesse võrdlusse, see on pigem temaatiline – eneseotsing, loomeheitlused, pefektsionism, üleüldine bluus või „värk“, nagu Raoul Kurvitz seda sõna eestindab, ning muidugi noor ja tehnikat valdav keha, mis seda heitlust igas selle nüansis väljendada aitab. Way to go – ja ta on veel Narvast ka, how cool is that?

Eraldi toon välja Holger Marjamaa esituse klaveril, kel oli omakorda hea kontakt kontrabassimängija Heikko Remmeliga. Laanesaar trummidel mängis veatult, kuid oli vähe võimalusi teiste vahelt esile kerkida.

Kokkuvõttes pole kahtlust, et Aleksander Paalist on saamas kodumaise jazzi üks suurkujusid (kui ta seda juba praegugi pole).

 

18. aprillil Punases Majas Aleksander Paali kvartett

Koosseis:

Aleksander Paal – saksofonid

Holger Marjamaa – klaver

Heikko Remmel – kontrabass

Karl-Juhan Laanesaar – trummid